Ma ausaltöeldes ei tea

#1
Alustuseks ütlen ära ,et ma täpselt ei teagi mis selle loo mõte on ning miks ma selle siia kirjutan ( võibolla ma kirjutan selle siia ,et mu hinges rahulikum hakkaks ning ma olen selle enda seest natukenegi välja saanud?) . Ja veel ka selle ,et ma pole just kõige parem asjade seletaja ,seega võib siit järgneda palju segast teksti. Vabandused ka kirjavigade eest.
Olen tavaline teismeline tüdruk , kuid minu mureks on see ,et mul on viimasel ajal vägagi sageli enesetapu mõtted peas. Need algasid umbes 1a tagasi (kevadel), kui kõik muutus pingeliseks. Ma ei saanud enam oma koolikaaslastega läbi , sõpradega ei suhelnud enam ning perekonnaga läksid suhted sassi. Mõtlesin tol hetkel ,et kõik läheb üle jne. Kõik saigi korda kuni sügiseni. Sügisel muutusin ma miskipärast vägagi kurvaks ning mulle tekkisid jällegi pähe enesetapu mõtted kuid seekord tekkis neid paljugi rohkem. Kui ma kuskil kõndisin mõtlesin ma mõtetes kuidas kõige valutumalt end ära tappa. Samas ei mõelnud ,et ma kunagi seda teha kavatsen kuna teised jääksid mind igatsema jne. Enesetapu mõtted muutusid tihedamaks siis kui ma oma perekonnaga , õigemini emaga enam läbi ei saanud (ei saa praegugi). Koguaeg tekib mingist asjast jama ning me aind karjume üksteise peale. Peale neid olukordi lähen ma lihtsalt oma tuppa nutma ning mõtlen ,et parem oleks kui mind poleks. Ema ei pea siis minupeale oma aega raiskama. Ka koolis on tekkinud palju probleeme , hinded on korralikult langenud ning pole tahtmist kooli minna. See kõik mõjutab mu mõtteid rohkem enesetapu poole , kui kuskil kõnnin mõtlen kus oleks end kõige parem ära tappa. Sel hetkel ma enam ei mõtle sellele ,et keegi jääb mind igatsema. Kuid ma siiski teadvustan endale ,et mul on ees tulevik ning kõik võib muutuda . Kuid samas ma mõtlen ka seda ,et mis tulevik mul ikka olla saab kui kõik on juba pekkis.
Nende mõtetega olen ma mõelnud pöörduda kellegi poole , ning olen proovinud ka emale sellest mainida kuid ta saab vihaseks ning ütleb ,et need jutud on vaid selleks ,et ma end millegiga õigustada saaks ( ma ise ausaltöeldes ei saa aru mida ta sellega mõtleb ) ning sinna need jutud jäävad.
Igatahes olen ma vägagi endasse tõmbunud ning suhtlen vaid 2 inimesega ("parimad sõbrannad") , 1 nendest on inimene kellega koosolemine muudab mind vihaseks, agressivseks , veelrohkem kurvemaks , 2-sega on hea rääkida. Kuid neile ma oma mõtetest rääknud pole , ega ei kavatsegi , nad ei saaks aru.
Lihtsalt ma ei taha enam kurb olla ning igaöö nutta sellepärast ,et mul on enesetapu mõtted peas ning ma võin seda igahetk vihahoos teha , või sellepärast ,et ma ei tea mida järgnev päev toob ja mis jamaga ma jällegi hakkama saan.
Need on vaid mõtted kuid ma kardan ,et ükshetk võib see reaalsuseks muutuda.
Kuid ma niiväga tahan neist kuradima mõtetest lahti saada ning mitte oma kallist aega nutmisele ja muretsemisele kulutada . Kõik on lihtsalt nii segane. Keegi ei saa eriti aru ka ,et minuga midagi valesti on ,sest ma naeran tihti ja olen sõbralik kuid tegelikult seespool olen ma vãgagi kurb ja ma ei taha ,et teised muretseksid.
Mul on lihtsalt vaja nendest mõtetest lahti saada.
Ma proovin muutuda jälle positiivsete mõtetega tavaliseks teismeliseks.

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#3
Palun pane psühholoogile või psühhoterapeudile aeg. Perearstilt küsides saab ta võibolla su ooteaega lühendada, kui asi väga tõsine on. Kui ise ei julge siis võid küsida abi koolipsühholoogilt, vanematelt ja kui toetavad ning usaldusväärsed sõbrad on siis neilt.
Palun otsi professionaalset abi. Mida varem sa abi otsid, seda kergem on sul endal paraneda!

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#5
tytarlaps kirjutas:
30 Apr 2018, 23:08
Öökull14 kirjutas:
30 Apr 2018, 22:29
Welp ma mõtlesin, ef kõigil on nii
Või mida

Vana oled btw?
Kõigil on nii? Ja ma olen 15
:)
No mul on ka sedasi ja nii palju kui inimestega suhtlen, siis tundub, et kõigil on.
Ma ei mõista hukka ega midagi. Sul võib tõesti päriselt probleem olla. Lihtsalt paljud kujutavad ette vms (ma ise ka ilmselt heh)

Aga edu :))

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#7
Ei, need enesetapumõtted kindlasti normaalsed ei ole. Ega siin väga muud lahendust ei ole, kui tuleb nendest mõtetest üle olla. Tean, et see on raske, neid mõtteid mitte tähele panna, aga pigem tegeleda siis rohkem selle poolega, kus reaalne probleem on.
Mainisid, et sul on oma emaga suhtlemisel probleeme. Millest nagu need tülid hakkavad, kas igapäevaasjadest või on hetkel su elus toimumas suuremaid muutusi?
Samuti minule tundub, et ei ole kõige paremad sõbrad (andesta, kui ma eksin)
tytarlaps kirjutas: inimene kellega koosolemine muudab mind vihaseks, agressiivseks, veel rohkem kurvemaks

Mis sinus seda viha ja agressiivsust, kurbust temaga koos olles põhjustab?
EXJU - Ex-Jutuka Mode
Diskussioon - parim vahend probleemide lahendamiseks, seetõttu ongi enamik minu postitusi diskuteerivad.
Ma pole geenius, paranda mind. Mu postitused on ainult minu arvamus.

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#8
EXJU kirjutas:
01 Mai 2018, 00:08
Ei, need enesetapumõtted kindlasti normaalsed ei ole. Ega siin väga muud lahendust ei ole, kui tuleb nendest mõtetest üle olla. Tean, et see on raske, neid mõtteid mitte tähele panna, aga pigem tegeleda siis rohkem selle poolega, kus reaalne probleem on.
Mainisid, et sul on oma emaga suhtlemisel probleeme. Millest nagu need tülid hakkavad, kas igapäevaasjadest või on hetkel su elus toimumas suuremaid muutusi?
Samuti minule tundub, et ei ole kõige paremad sõbrad (andesta, kui ma eksin)
tytarlaps kirjutas: inimene kellega koosolemine muudab mind vihaseks, agressiivseks, veel rohkem kurvemaks

Mis sinus seda viha ja agressiivsust, kurbust temaga koos olles põhjustab?
Emaga suhtlemisel on mul tõesti probleeme , need tülid tekivadki igapäeva asjadest , kasvõi nt segamini toast. Küllap on see tavaline , et emaga väga läbi ei saada.
Ma olen palju mõelnud mis minus neid tundeid tekitab ja ma pole ise aru saanud , temaga koosolemine lihtsalt muudab mind negatiivseks ja kurvaks . Ta lihtsalt paneb mind halvasti tundma .Ta ka mõjutab mind palju tobedaid otsuseid tegema nt kui ma olen lubanud kellegile külla minna, suudab ta mind ümberveenda ,et ma lihtsalt ei lähegi. Ma olen proovinud temaga ka mitte niitihti suhelda , kuid miski minus peab nagu kohustuseks temaga suhtemist või noh ma ei oska väga seletada. ( Agressiivseks muutun ma siis kui ma peale temaga koosolemist olen koju lãinud , ma ei taha siis kellegiga suhelda ,sest ma tean et ma tekitan ss jamasi juurde kuna siis ma vaid karjun ja tahan üksi olla. See on ausaltöeldes päris veider.) :/

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#9
Muidugi ma võiks küsida, et kas korras tuba on nõme, aga las see jääda. :)
Noh loomulikult, ema on ema ja ta on igal juhul sulle kallis...
Ilmselt peaksite oma emaga silmast silma, näost näkku rääkima, samas tuleb teil mõlemal rahulikuks jääda, ja suhelda täiskasvanulikult, tuua välja need probleemid, mis sind häirivad, ja ära kuulata ka ema seisukoht asjadest. Tähtis on, et kumbki teist häält ei tõstaks.
Või kui näost näkku rääkida ei taha, siis suhelge kasvõi näiteks kirja teel. Pane kirja asjad, mis sind häirivad ja jäta näiteks emale padja peale, et kui ta näiteks töölt tuleb, saab seda lugeda.
Parem on need asjad ära lahendada, sest koos elama peate te niikuinii.
EXJU - Ex-Jutuka Mode
Diskussioon - parim vahend probleemide lahendamiseks, seetõttu ongi enamik minu postitusi diskuteerivad.
Ma pole geenius, paranda mind. Mu postitused on ainult minu arvamus.

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#10
ShaneOnElu kirjutas:
01 Mai 2018, 00:05
See on heartbreaking, mõtle, et kõik on ajutine.
Ära suhtle selle sõbrannaga, kellega tunned end ebamugavalt.
Ükskõik kui palju sa oma emaga tülli lähed, ta ei vihka sind, ta on su ema.
Enda tapmine pole lahendus mellelegi.
Leia asju, mis teevad sind röömsaks :)
Heartbreaking on see tõesti . Raske on mõelda ,et kõik on ajutine. Ma ei suhtleks temaga ,aga miski minus peas seda kohustuseks.
Loota võiks ,et ta mind ei vihka. Kuigi jah
Raske on leida asju mis mind veel rõõmsaks muudaks .
Kuid tänud teile.

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#11
EXJU kirjutas:
01 Mai 2018, 03:47
Muidugi ma võiks küsida, et kas korras tuba on nõme, aga las see jääda. :)
Noh loomulikult, ema on ema ja ta on igal juhul sulle kallis...
Ilmselt peaksite oma emaga silmast silma, näost näkku rääkima, samas tuleb teil mõlemal rahulikuks jääda, ja suhelda täiskasvanulikult, tuua välja need probleemid, mis sind häirivad, ja ära kuulata ka ema seisukoht asjadest. Tähtis on, et kumbki teist häält ei tõstaks.
Või kui näost näkku rääkida ei taha, siis suhelge kasvõi näiteks kirja teel. Pane kirja asjad, mis sind häirivad ja jäta näiteks emale padja peale, et kui ta näiteks töölt tuleb, saab seda lugeda.
Parem on need asjad ära lahendada, sest koos elama peate te niikuinii.

Eks tõsi see tõesti on. Kuid ma ei taha temaga üldse rääkida ,sest ma olen kindel ,et ta ei mõistaks mind. Aga ma loodan , et ma proovin temaga rääkida kuna ma tahan ,et kõik oleks hästi.

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#12
Tean seda tunnet ja olen 4 aastat üritanud sellise jama sees hakkama saada, olen sisuliselt täiseas juba. Võin praeguseks öelda, et paks nahk on ümber tekkinud ja olen õppinud olema positiivne ka halbades oludes, aga neid murdumishetki on siiani. Pöördu spetsialisti poole, kõige kiiremini saad vast perearsti kaudu jaole. Õige psühholoogi/psühhiaatri leidmine võib võtta aega, aga asi on seda väärt.
Viimased aasta aega, mille jooksul olen pidanud tundma kirjeldamatut valu ja noa selga löömist, on hoidnud mind elus tahe elada ja unistusi täita.
Sea enda perspektiivid paika, ela enda tuleviku ja iseenda nimel ning seljata negatiivsed inimesed ja faktorid. Võlts-sõbrad on nagu energiavampiirid ja ei tule kuidagi kasuks.
Ürita emaga maha istuda ja rahulikult rääkida, jälgi mis tujus ja olekus ta parasjagu on ning tehke reegel, et kumbki laseb enda jutu lõpuni rääkida ja sega vahele. Enda emaga mul ka läbisaamist polnud eriti, aga peale minu ärakolimist paranes meievaheline side ja räägime pea igapäevaselt telefonitsi, vahel kasvõi tunnikese järjest
Edu!

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#13
Ma olen juba paar päeva mõelnud ,et ma räägiks emaga . Ja siis saaks tõesti psühholoogile aja panna ja vähemalt sellest oleks siis abi. Kuid ma kardan emaga rääkida , ma mõtlen ,et ta ei saa minust aru ning see mõte häirib mind. Ma vist mõtlen liigapalju üle. Kuid äkki keegi oskab öelda kuidas ma sellest mõttest üle saaks . Jah ma tean, ära mõtle sellele aga see mõte lihtsalt tuleb pähe ja ma ei suuda emaga rääkida , kuna see mõte läheb siis üle kui ma olen alla andnud ja otsustan teiekord rääkida , aga samas ma ei taha seda niipalju edasi ka lükata . ohjah.

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#14
See on lausa täiesti kindel, et ta ei saa sinust hetkega aru. Aga mida rohkem sa räägid, rahulikult selgitad, seda paremini ta lõpuks aru saab. Kui sa üldse ei räägi, siis pole mingit võimalust, et ta kas või natukenegi mõistab. Ära võta eesmärgiks, et pärast vestlust saab ema sinust täielikult aru, vaid pigem, et ta on sinu olukorraga natuke rohkem kursis. Siis ei teki ka üleliigseid ootuseid, et ema kohe toetab ja aitab, sest kui ta ei mõista, ei pruugi ta näha kohe ka toetusvajadust, osata toetada jne. Peaasi, et leiad emaga rääkimiseks rahuliku aja (võid nt jalutama kutsuda, võtke termosega tee kaasa ja istuge kuskil) ja püüda võimalikult hästi end selgitada just sellest küljest, et kuidas ennast tunned. Ära kordagi hakka ema kuidagi süüdistama, sest siis asub ta kaitsepositsioonile, hakkab end selgitama ja n-ö rünnaku eest kaitsma ning sellises olukorras ei suuda inimene enam teist mõista, sest peab enda eest seisma. Pigem just see enda tunnetest rääkimine on parim selgituseks.

Ja eks vajadusel neid vestluseid teha mitu korda. Mida selgem asi emale on, seda paremini ta mõista saab.

Soovin edu nende vestlustega!

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#15
Minul on suhteliselt aama seis. Oma mõtetest ma küll eale ei julgenud rääkida, aga ma tegin ühe kohutava vea. Ma rääsin sellest ühele klassiõele. Ta kuulas, ,rääkis" kaasa, kuni ühel hetkel ta hakkas mind vältima. Alguses ma arvasin, et ta mõelda. Mu viga on selles, et ma olen ennast viimased kolm aastat lõikunud, aga ma suutsin selle nii umbes kuu aega tagasi iseseisvalt maha jätta. Mingil hetkel tuli ta minu juurde ja hakkas enesetapu miinustest rääkima. Kuid ta rääkis kõike seda mida enamvähem kõik räägivad: et siia jäävad inimesed kes sinust hoolivad,kuid alati mõtlen ma sellele, et kas inimesed näitav$ oma hoolimist hate'misega välja?
Peale seda läks ta kooli sotsiaaltöötaja juurde selle jutuga et ma ennast lõigun. Nüüd on sellest umbes kolm kuud möödas ja sots poe isegi minuga rääkima tulnud, mis minu jaoks on hea sest muidu saaksid ka vanemad sellest teada ja ma ei taa seda, sest mul niigi halb olukord kodus.
Viimane nädal aega pole ma enam peaaegu ühegi klassiõega rääkinud.
Enesetapu mõtted on mul aina hullemaks läinud, sest ma käin rattaga koolis ja ma kardan, et ühel hetkel kui mul on kõigest nii siiber, et ma sõidan ise auto alla.
,,Head nõuanded
annan alati teistele
edasi.
Mida nendega muud
ikka teha.
Endal pole neist
kunagi,mingit kasu."
-Oscar Wilde-

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#17
st
termomeeter kirjutas:
09 Mai 2018, 20:38
See, et klassõde kuulas, prooviks toeks olla, pöördus ka spetsialisti poole (kui tundis, et ei oska ise aidata), näitab, et sinu ümber on inimesi, kes sinust hoolivad. Ei maksa neile selga keerata ja suhtlemisest loobuda, vaid ka ise kontakti hoida. Ehk isegi tänada hoolimise eest, et klassiõde tunneks, et hindad seda.
Kuid ta raakis sellest ka uhele teisele klassioele ja jarsku teadsi sellest koik tudrukud.
,,Head nõuanded
annan alati teistele
edasi.
Mida nendega muud
ikka teha.
Endal pole neist
kunagi,mingit kasu."
-Oscar Wilde-

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#18
Nojah, samas kuni sa temaga sellest ei räägi, et mis ta eesmärk oli, seni saad vaid ise oletada. Võimalik, et ta rääkis ühele, et mõtteid ja ehk ka muremõtteid jagada, kuid see teine klassiõde oli ebausaldusväärne ja rääkis edasi. Igal juhul ütleks ma, et kui juba sotsiaalpedagoogi poole pöörduti ja klassiõde ka sinu endaga rääkis, siis näitab see, et tal ei ole ükskõik, vaid ta hoolib. Üldiselt lihtsalt ei osata selle teemaga kuidagi toetav olla, kui endal sarnast kogemust pole. Isegi kui tahaks olla toetav, siis tundub vahel õigem lihtsalt eemalduda, et mitte midagi valesti teha. Arvan, et kui sind klassis just ei narrita ega halvustata selle teema pärast, on sul siiski toetavad inimesed ümber, kes lihtsalt ei tea, kuidas teemale reageerida.

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#19
termomeeter kirjutas:
09 Mai 2018, 21:06
Nojah, samas kuni sa temaga sellest ei räägi, et mis ta eesmärk oli, seni saad vaid ise oletada. Võimalik, et ta rääkis ühele, et mõtteid ja ehk ka muremõtteid jagada, kuid see teine klassiõde oli ebausaldusväärne ja rääkis edasi. Igal juhul ütleks ma, et kui juba sotsiaalpedagoogi poole pöörduti ja klassiõde ka sinu endaga rääkis, siis näitab see, et tal ei ole ükskõik, vaid ta hoolib. Üldiselt lihtsalt ei osata selle teemaga kuidagi toetav olla, kui endal sarnast kogemust pole. Isegi kui tahaks olla toetav, siis tundub vahel õigem lihtsalt eemalduda, et mitte midagi valesti teha. Arvan, et kui sind klassis just ei narrita ega halvustata selle teema pärast, on sul siiski toetavad inimesed ümber, kes lihtsalt ei tea, kuidas teemale reageerida.
Niiet ma peaks talle, ,aitäh!" ütlema????
,,Head nõuanded
annan alati teistele
edasi.
Mida nendega muud
ikka teha.
Endal pole neist
kunagi,mingit kasu."
-Oscar Wilde-

Re: Ma ausaltöeldes ei tea

#21
Suhted ei ole veel kõik siin maailmas. Mulle tundub see mingi tänapäeva probleemina, et inimene ei oska üksi olla.
Soovitaks teraapiana, võta üks päev (või mitu), lülita kõik suhtluskanalid välja ja mine näiteks kõnni looduses. Oluline on ka mitte mõelda pidevalt sel ajal suhetele.

Lisaks, on ka olemas igausugu tehnikaid, kuidas suhete painast vabaneda - need kaotavad oma jõu ja ei valitse enam su üle.

Enesetapp on üks kõige mõttetumaid tegusi üldse, mida keegi saab teha. Esiteks tähendab, et sa jääd iseenda nõrgale küljele alla, aga peamiselt selletõttu, et surm tuleb ükskord nagunii (100% kindel) ja ei ole mõtet oma elupäevi, mida on niigi vähe, kergekäeliselt ära anda.

Kõigile norgus inimestele soovin teadlikku elu ja jõudu!
Vasta

Mine “Enesetapp”