Re: .

#2
Eks iga inimene on erinev, aga mina pöördusin professionaalide poole. Alustasin koolipsühholoogist. Kui sul koolis kedagi sellist ei ole, siis helista nt lasteabisse ja usun et nemad võivad sulle kellegi numbri anda. Mind suunati koolipsühholoogi juurest edasi psühhiaatri juurde. Nüüd võtan antidepressante. Ehk lühidalt, otsi abi esmalt psühholoogi juurest. Ja räägi oma vanematega. See on väga raske, tean omast kogemusest, aga lõpuks on siiski lihtsam. Pluss ei saa minu teada lapsed ise selliste arstide juurde aegu kinni üldse panna. Loodan, et oled julge ja saad vajaliku abi <3

Re: .

#4
läptop kirjutas:
27 Nov 2017, 19:32
Eks iga inimene on erinev, aga mina pöördusin professionaalide poole. Alustasin koolipsühholoogist. Kui sul koolis kedagi sellist ei ole, siis helista nt lasteabisse ja usun et nemad võivad sulle kellegi numbri anda. Mind suunati koolipsühholoogi juurest edasi psühhiaatri juurde. Nüüd võtan antidepressante. Ehk lühidalt, otsi abi esmalt psühholoogi juurest. Ja räägi oma vanematega. See on väga raske, tean omast kogemusest, aga lõpuks on siiski lihtsam. Pluss ei saa minu teada lapsed ise selliste arstide juurde aegu kinni üldse panna. Loodan, et oled julge ja saad vajaliku abi <3
1) ei mõista, miks antidepressante mainisid ja ütlen sellepärast ära, et kõik neist abi ei saa ja üksi neist ravis ei piisa ka
2) psühhiaatri juurde saab ka alaealine minna vanemate teadmata
3) ei pea vanematega rääkima, kui ei taha

Re: .

#5
exit0 kirjutas:
28 Nov 2017, 17:18
läptop kirjutas:
27 Nov 2017, 19:32
Eks iga inimene on erinev, aga mina pöördusin professionaalide poole. Alustasin koolipsühholoogist. Kui sul koolis kedagi sellist ei ole, siis helista nt lasteabisse ja usun et nemad võivad sulle kellegi numbri anda. Mind suunati koolipsühholoogi juurest edasi psühhiaatri juurde. Nüüd võtan antidepressante. Ehk lühidalt, otsi abi esmalt psühholoogi juurest. Ja räägi oma vanematega. See on väga raske, tean omast kogemusest, aga lõpuks on siiski lihtsam. Pluss ei saa minu teada lapsed ise selliste arstide juurde aegu kinni üldse panna. Loodan, et oled julge ja saad vajaliku abi <3
1) ei mõista, miks antidepressante mainisid ja ütlen sellepärast ära, et kõik neist abi ei saa ja üksi neist ravis ei piisa ka
2) psühhiaatri juurde saab ka alaealine minna vanemate teadmata
3) ei pea vanematega rääkima, kui ei taha
1) Mainisi antidepressante, sest see on, arva mida soovid, minu olukord. Vot ma proovisin minna aastaid ilma, aga mingi hetk saab lihsalt sitast olekust päris siiber. Kuna minu puhul aitas teiste inimeste kogemustest ja olukorrast kuulmine, mõtlesin ise sama teha
2) Ju siis on nädalatega asjaolud muutunud. Sest kui mina proovisin, mul ei lastud. Eks sõltub ka sellest, kuhu ja millisesse asutusse minna, eksju :)) Psühholoogide osas pole ikka veel kursis, võid mind taaskord valgustada
3) Ei pea jah, kui ei taha, aga minu puhul oli see hea. Oli sitaks keeruline, nagu ka ennist mainisin, aga oli seda väärt. Minu vanemad mõistavad hetkel mind ja mu olikorda paremini ning sellest on ebareaalselt palju abi

Lõpetuseks lisaks, et igal inimesel on erinev kogemus, jällegi, ütlesin juba ka seda. Mulle meeldib kui tekivad küsimused või arusaamatused, seega küsige terviseks!

Re: .

#6
Rahune, ma ei öelnudki, et antikad on mõttetud, ma lihtsalt mainisin, et KÕIK neist abi ei saa ja kindlasti nad ei ole ja ei tohiks olla ainus ravi. Teraapiaga koostöös, tunnistan, minu puhul aitasid ka. Lihtsalt täpsustasin seda, kuna sa viskasid selle "nüüd võtan antidepressante" nii tuimalt sinna vahele, et jäi mulje, et ainult ravimite pärast psühhiaatri juurde minnaksegi :D
Ma tõesti ei kujuta ette, miks sul selline kogemus. Tasulistes kohtades küll, sest siis soovitakse ikkagi patsiendilt kindlat sissetulekut ja alaealisel seda enamjaolt ei ole. Püshholoogidega sama asi. Vanematega räägitakse üldiselt läbi tablettide väljakirjutamine, aga ka seda mitte alati. Kogemus 3 psühhiaatri ja 4 psühholoogiga, üheski ei kästud vanemat kaasa vedada, kui aja kirja panin. Mis sa käisidki seal siis, ema käekõrval? Siirast huvist küsin.
Ma jäin lihtsalt seda mõtlema, et võib-olla teemaalgataja probleemid on seotud vanematega või lihtsalt puudub usalduslik läbisaamine ja siis üks võõras soovitab tungivalt vanematele sellest rääkida :D Aga ei, ma olen nõus küll, et kui vanematega hästi läbi saadakse, siis tasub rääkida, nende toetus on raskel ajal hindamatu.

Re: .

#7
exit0 kirjutas:
30 Nov 2017, 21:54
Rahune, ma ei öelnudki, et antikad on mõttetud, ma lihtsalt mainisin, et KÕIK neist abi ei saa ja kindlasti nad ei ole ja ei tohiks olla ainus ravi. Teraapiaga koostöös, tunnistan, minu puhul aitasid ka. Lihtsalt täpsustasin seda, kuna sa viskasid selle "nüüd võtan antidepressante" nii tuimalt sinna vahele, et jäi mulje, et ainult ravimite pärast psühhiaatri juurde minnaksegi :D
Ma tõesti ei kujuta ette, miks sul selline kogemus. Tasulistes kohtades küll, sest siis soovitakse ikkagi patsiendilt kindlat sissetulekut ja alaealisel seda enamjaolt ei ole. Püshholoogidega sama asi. Vanematega räägitakse üldiselt läbi tablettide väljakirjutamine, aga ka seda mitte alati. Kogemus 3 psühhiaatri ja 4 psühholoogiga, üheski ei kästud vanemat kaasa vedada, kui aja kirja panin. Mis sa käisidki seal siis, ema käekõrval? Siirast huvist küsin.
Ma jäin lihtsalt seda mõtlema, et võib-olla teemaalgataja probleemid on seotud vanematega või lihtsalt puudub usalduslik läbisaamine ja siis üks võõras soovitab tungivalt vanematele sellest rääkida :D Aga ei, ma olen nõus küll, et kui vanematega hästi läbi saadakse, siis tasub rääkida, nende toetus on raskel ajal hindamatu.
Käekõrval ei käinud. Vanem pidi allkirja andma, ehk nö “loa andma”. Ning mul polnud vanematega head suhted, pole ikka veel. Kui emale ütlesin, mis probleem mul on oli vastuseks midagi sellist: “Hui ka see kõik on sul peas kinni. Sul pole midagi viga. Ei lähe sa kuhugi”. Aga siiski tänu rääkimisele on mu olukord paranenud
Vasta

Mine “Enesetapp”

cron