Mida sellest arvata...

#1
Olen 12 aastat vana ja käisin hiljuti ühes nädal aega kestvas laagris. Esialgu ei arvanud ma ühest minuga sama vanast poisist midagi: on kes ta on ja mul tast ükskõik. Seal laagris me tantsisime iga õhtu (mitte mina ja tema koos, vaid lihtsalt kõik laagrilised tantsisid) ja paarilised olid tavaliselt ikka oma sõbrad. Ükskord, kui mul ei olnud hetkel paarilist ning istusin lihtsalt ja vaatasin teiste tantsu, oli minust 2-3 meetrit kaugemal see sama minuvanune poiss, mina nägin, et tema istub seal tema mind ka. Mul ikka ükskõik. Varsti märkasin, et ta tõuseb püsti ja tuleb minu poole, aga kuna minu kõrval oli kohe poiste toa uks, siis arvasin, et ta tahab sinna minna, kuid ühel hetkel oli ta minu juures ja ulatas oma käe ning kutsus tantsima, ma olin siis nagu et..... Ooo-k-ei, ja läksin tantsima. Nii me tantsime kõik tantsud ära, kuni tuli uus tegevus ja tantsud said läbi. Hiljem, kui tuli üllatuskülaline, istus ta millegi pärast minu kõrvale. Õhtul natuke enne magama jäämist sain ma aru, et ta vist meeldib mulle. Eelviimasel laagripäeval saime me kõik torti, aga kuna kõik tahtsid seda, siis oli laua ümber suur sagimine. Ma läksin teise laua juurde ja võtsin juua ning (ilmselgelt jäi mulle meelde, mis jooki ma võtsin ja milline oli klaas) viisin selle lähima laua peale, et ma ei peaks väga kaugel olema ja siis keegi ei istuks sellele kohale. Läksin tõin oma torditüki ja hakkasin juba tooli laua alt välja võtma, kui järsku oli minu kõrval seesama poiss ja võttis mu klaasi ära ja ütles: ,,See on minu klaas, aga ma võtan selle ära siit et sa saaksid selle koha peale istuda" ja läks minema ning ma jäin talle juhmilt järgi vaatama, aga siis taipasin, et minu klaasi pole enam ja pean tooma uue, kuigi see mille ta ära võttis oli ju minu oma. Kokkuvõttes polnud me laagri jooksul põhimotteliselt mitte midagi rääkinud. Ta esines väga hästi ükspäev ühe tantsuga, mis oli vist Poppingu stiilis ja ma tahtsin talle öelda, et ta tantsib väga hästi ja küsida kaua ta on tantsinud, aga ma lihtsalt ei julgenud. Viimasel päeval olid osad juba kohe peale kontserti ära läinud, aga mõned inimesed olid veel alles ja nende hulgas ka see poiss. Ta oli minu lähedal ja ma mõtlesin, et äkki ta ei tulegi enam järgmine aasta laagrisse ja ma otsustasin, et ma pean temaga rääkima. Ma läksin tema juurde ja hakkasin küsima, aga ta jõudis poole sõna pealt tulla mulle lähemale ja mind kallistada, ma olin ehmunud, aga kallistasin vastu ja küsisin talt mis tahtsin ja ta ütles väga kindlalt, et tuleb järgmine aasta ka ja lehvitas. Ükspäev kirjutasin talle messengeris et kas ootab kooli, mis lemmikfilm on ja et kas võime sõbrad olla, viimasega ta oli nõus. Tegelikult tahaks nagu veel rääkida, aga ma pole kindel, kas ta üldse ise tahab ja äkki ma käin talle kuidagi närvidele või olen pealetükkiv vms, ma ei tea. Ma küsiksin siis siin kellegi käest, et mida ma ta käitumisest järeldada võin, kas ta lihtsalt tegi seda, mis tundus kõige õigem või midagi muud? Tänud juba ette ära!

Re: Mida sellest arvata...

#3
Ma arvan et niisama suhtlemine ei ole tüütu tema jaoks kui ta sinuga suhtleb, mitte et ainult vastab küsimustele. Ja kuib ta ise sinuga juttu alustab(rohkem kui kord) siis ilmselt on ta sinust huvitatud. Kui ta sind kallistas kas ta kallistas teisi ka? Aga tundub et see oli ta pigem lihtsalt olukorras käitumine. Ma usun et ta oleks rohkem kontakti otsinud kui tal oleks midagi muud olnud.
Suhtle temaga edasi ja unista järgmisest aastast kui te just kokku ei taha saada ja midagi teha.
Üksindus
Vasta

Mine “Suhtlemisprobleemid. Poiss ja Tüdruk”