Tunnen end üksikuna

#1
Alles mõni aeg tagasi tundsin et olen leidnud selle "õige" ta on naljakas ja tore inimene. Meil on ühised huvid ja hobid. Kahjuks ta ise ei saa aru kui hästi me kokku sobiksime ja see teeb haiget. Ühest otsast oleks mul lihtne oma eluga edasi minna, aga samas kripeldab ikkagi. Okei põhi point polegi üldse selles vaid hoopis nûûd tunnen nagu minus on tühi auk. Tunnen end üksikuna. Ma pole kunagi kellegagi suhtes olnud aga nüüd tunnen lihtsalt vajadust läheduse järgi. Ma lihtsalt tahan kedagi, kes kuulaks mu muresid, kellega saaks pargis käest kinni jalutada ja kinos käia. Et keegi teeks mulle komplimente ja kes tunneks minu vastu huvi. Kas seda on tõesti nii palju palutud? Ma ei taha mingit tormilist suhet vaid lihtsalt kedagi kellega koos olla ja kellele õlale naiatuda kui raske on.

Ega mul otseselt midagi küsida polnudki, lihtsalt tahtsin natuke kurta ja mõtted välja elada

Re: Tunnen end üksikuna

#5
Väga hea lause. "Ta ise ei saa aru kui hästi te kokku sobiksite. "
Palju pole palutud tegevused mida soovid aga selleks et neid asju teha ja need tähendaks midagi on vaja tundeid. Tunnete soovimist küsimise peale ei saa, eriti teiselt inimeselt. Kui tunded otsa saavad teisel inimesel siis peab tal minna laskma mingi aeg.

Kui sul ei ole kannatust oodata et keegi tuleks su ellu siis pead ise aktiivsem olema, kohtamas käima.
Mehed kahjuks komplimente väga teha ei oska, eriti kui nagu tegelikult ka tahaksid öelda midagi.
Üksindus
Vasta

Mine “Suhtlemisprobleemid. Poiss ja Tüdruk”