Suht nõme mure aga... Ühesõnaga ma elan suvel meil maal ja seal on üks naaber, minust 12 aastat vanem (ma 13, ta 25). Pmts ta on nagu hästi lahe ja ma olin suvel nagu koguaeg tema juures, vanematega on suht igav ja nad tahavad koguaeg et ma pean tegema mingit tööd. Tema aga õpetas mulle kuidas vibu lasta ja onni ehitada metsas või kuidas kanuuga sõita ja kala püüda ja muud sellist värki. Aga noh, üks õhtu olime tema juures ja siis ma tahtsin, et ta õpetaks mind kuidas suudeldakse. Ta ikka küsis mu käest mitu korda, et kas ma olen ikka kindel selles, sest suudlemine on väga lähedane asi ja värki, aga ma lihtsalt tahtsin teda väga suudelda või noh, ma tahtsin ka teada, kuidas see päriselt käib nagu. Ma tegelt olin temasse juba täitsa ära armunud, ta on nii hooliv ja noh, täiega seksikas ja ilus mees ikka. Midagi muud ei juhtunud peale suudlemise, aga ta ütles, et ta ei peaks mind suudlema, sest ma olen just selline, kellesse ta võiks väga ära armuda, aga meie vanusevahe on nii suur ja ta ei taha, et ma seda kahetseks hiljem. Ma ei osanud siis midagi eriti öelda, ainult et hunnikus liblikaid oli kõhus.
Ühesõnaga me suhtleme netis praegu kui ma enam maal ei käi ja ma igatsen tema järgi nagu kogu aeg! Kohe nagu KOGU AEG! Ja ta on mulle ka öelnud mitu korda, et igatseb meie koosoldud hetkede järgi. Tahtsin sellest sõbrannale rääkida ja näitasin talle pilte temast, sõbranna aga hakkas huilgama seal ja ütlema, et oh, tee mind temaga tuttavaks, sihuke kompu ju.
Ühesõnaga – ma tean, et pole vist mõtet unistada temast, aga kuidas sellest igatsusest ja tunnetest lahti saada? Järgmisel suvel olen ma 14 ja ma olen tegelt mõelnud, et oma süütuse võiks talle kinkida, sest ta on alati nii tähelepanelik ja nii hooliv ja õrn, nagu hästi tundlik, aga samal ajal selline tugev ja ma ei tea, kuidagi hästi võimas mees. Nagu filmis. . Ma tean, et ta läks eelmisel sügisel oma elukaaslasest lahku, ses mõttes on ta vaba ka ja värki. Aga samas ma tahaks oma süütuse anda ikkagi sellele, kellega meil oleks suhe ja armastus ja värki, temaga vanusevahe tõttu seda ju olla vist ei saa. Aga ma ju tahan temaga olla, ainult temaga. Oleks nagu sellel suhtel üldse mingit lootust?

Väga lahe, et oled endale sellise sõbra leidnud, kes elu huvitavaks teeb ja elulisi asju õpetab

Mis suhtesse puutub, siis vanus ei mängi armastuses suurt rolli (peaasi, et teil on mõlemal üksteisele midagi pakkuda ning teil on soovitatavalt ka sarnased huvid) ja see kõik on võimalik, aga kindlasti on mõistlik pigem aeglaselt liikuda. Kuna olen isegi 25-aastane, siis ma arvan, et see on tema jaoks üsna keeruline olukord. Muidugi tahab ta ettevaatlik olla.

Samas kindlasti aitab selgust luua see, et te sellest omavahel rohkem räägite. Igasuguse romantilise suhte juures soovitan ka harjutada lahtilaskmist (et poleks liialt ootusi teiselt inimeselt) ja olla kontaktis isikliku väega (eelkõige tuleb õnn Sinu enda seest, mis aitab vältida sõltuvussuhet), aga peale selle tasub lihtsalt avatud olla, mis elul varuks on Kõik on võimalik. Naudigi seda kui põnevat filmi Ja usalda, et igal juhul läheb kõik nii nagu teie parimates huvides on. Ole aus ja väljenda oma tundeid/mõtteid ning siis lase vabaks!

Soovin palju edu!

aitäh vastuse eest, ma olen ise ka tähele pannud, et me nagu tahame asjast rääkida aga mõlemad natu nagu pelgavad. Ta nagu püüab hoida mind ja on hästi hooliv, aga ma tahaks äkki, et meil oleks midagi rohkemat. Proovingi nüüd teha nii, et me rohkem räägiksime asjast ja et ei kiirustaks

mulle tuli nüüd rohkem julgust sellest kõigest temaga rääkida.

Ei ole lootust. Esiteks ma ei saa aru, mida üldse 25-aastane 13-aastases näha võiks, seega pigem on siin minu arvates tegu natuke pedofiiliaga. Teiseks, vanusevahe on oluline, lootust oleks teil siis, kui tegu oleks nt 22- ja 34-aastastega, sest teie elud poleks enam nii erinevad (mõlemad käiksite tõenäoliselt tööl, oleks juba ehk juttu lastesaamisest jne). Praegu? Sa elad veel vanematega vähemalt järgmised 3+ aastat, teie vaated on vanusevahest tingituna väga erinevad, tema oleks sulle pigem lapsehoidja, kui et reaalselt võrdne partner. Ei taha kuri olla, aga sellest ei tule nagunii midagi välja ja soovitan sul temaga lihtsalt suhtlemine lõpetada, kui sul tunded tõesti juba nii tugevad on.

Kuule, Võileib, oled jah kuri.

Ma ei tea mida ta minus näha võiks, aga ma tean, et meil on hästi ühesugused vaated hästi paljudele asjadele. Me nagu mõistame teineteist ilma sõnadeta isegi. Ta on mulle ka öelnud, et minuga on palju huvitavam suhelda kui mõne omavanusega, sest mul on huvitavamad mõtted, mis pole veel rahaahnusest ära rikutud.

Ühesõnaga ma sain juba julgust temaga sellel teemal rääkimiseks, ega ma tegelt muud vist ei tahtnudki.

Oh issand, ja mina mõtlesin, et see on imelik, kui ma endast seitse aastat vanema inimesega (mehega...) väga-väga hästi läbi saan.

Ma arvan, sellises vanuses on 12 aastat kohe kindlasti liiga suur vanusevahe ning rohkem, kui sõprust seal küll olla ei tohiks. Tema on juba täiskasvanu, käib tööl and all that adulting stuff, sa oled veel puhta laps. No mis võib teil ühist olla? :D Sa rääkisid, et ta on hooliv ja tähelepanelik, aga tead, kui lihtne seda tegelikult feikida on? Ma ei väida, et ta seda just teebki, aga võib väga vabalt olla. Noh, loodame, et ta sinuga ainult ära kasutamise eesmärgil ei suhtle.

Usun, et sa oled temasse pigem kiindunud, kui armunud. Ka kiindumine võib väga tugev tunne olla, peaaegu armumise sarnane. Tean omast kogemusest ;). Neid kahte ei tohi lihtsalt sassi ajada.

Eks puberteedieas võigi armumine kergemalt juhtuda, kui inimene vähegi hooliv ja tähelepanelik on. Tean ka selliseid juhtumeid tutvusringkonnast, kus tüdruk lapsena endast palju vanemasse armub, midagi isegi toimub, semmitakse, võib-olla ka suudlused või vahekorrad, aga ei tea ühtki juhtumit, kus see tagantjärele ei tunduks tobe ja isegi vastik, ei tuntaks kahetsust, et nii läks. Sellest saab alles hiljem aru, kui see usaldus ja nn armastus oli ikkagi lapseea naiivsus ja armumine sellesse, et natukene tähelepanu pöörati. Polegi võimalik praegu aru saada, ainult ettevaatlik olla, mitte kiirustada, mitte liialt kiinduda. Eks armunud peaga tunduvadki kõik soovitused, et see suhe ei saa õige olla, jaburad. Kõik tundubki õigemast õigem, selline see armumine on. Kõrvaltvaataja pilguga ongi raske näha.

Eks suhelda võib ju ikka, aga ma ei kiirustaks ideedega, et kaotaks talle süütuse jm. Eks ikka on vallalistel kuttidel hea meel, kui on tüdruk, kes tahab ise temaga vahekorras olla, siis loomulikult kasutatakse tihtipeale ka võimalust. See ei tähenda, et tema poolt kohe suur armastus oleks. Kutt võiks siiski kainet mõistust säilitada ja arvestada, et oled kõigest laps.

No ta ei ole üldse selline ju. Ta võiks saada tegelt vist iga naise või noh ta on ju superhea välimusega, ta on mu arust päris rikas ja üldse ta on pigem selline, kes on minuga suhtlemise värgis ise rohkem tagasi hoidnud ja hästi hooliv olnud koguaeg. Kui ta oleks mingi pervert siis ta oleks ju mind ammu ära kasutama hakanud, miks ta peaks mitu aastat niisama head tüüpi mängima? Me suhtleme juba tihemini kaks aastat, ta ei ole ühtegi korda mind ära kasutanud. Okei, me käisime kevadel saunas koos tema juures, aga midagi ei juhtunud, aga ma sain aru, et ta vist tahaks mind jah. Aga praegu on ju asi nii, et ma ikka ise tahaks teada, mis värk meil siis on ikkagi. Ma võin olla temasse armunud, aga ega ma päris udu ka ei ole, mis sest et noor. Seda ma ju kirjutangi, et ma tean, kui suur jama see vanusevahe on, aga ma tahan temaga olla. Aga öeldakse ju, et pigem riskida ja kaotada kui mitte üldse riskida.

Ütlen veel, et mu täditütar hakkas 15 aastasena käima 27 aastase mehega ja nüüd nad on abielus ja neil on 2 last ning nad on kõige õnnelikum pere keda ma tean.

Muidugi ei pruugi ta tegutsemise ainus ega põhieesmärk olla sind ära kasutada, ma ei usu ka, et selleks nii palju vaeva viitsitaks näha. On ka võimalik, et tore on koos olla, talle see meeldib, lähedus meeldiks ehk ka, aga tõsisemaid ja pikemaid plaane jällegi ei teeks.

Hea, et oled ka häid kogemusi näinud. Ilmselt tead isegi, et teisi on pigem rohkem ja eks sa seetõttu järele mõtledki. Sinu näite puhul oli tüdruk 15, sina saad 14. Selles mõttes väike vahe seal siiski on, mis selles vanuses võib päris palju mõjutada, sest su isiksus alles kujuneb ja soovid ja mõtted võivad mõne aastaga päris palju muutuda.

Omavahel suhelda tasub teil igal juhul ja on hea, et oled saanud julgust ja mõelnud, et kuidas seda teha. Aeg paneb nagunii paika, mis teist saab, ära lihtsalt kiirusta :).

termomeeter, sa annad tegelt päris head nõu, just ses mõttes et ei kiirustaks. Aga kas ma peaksin temaga oma tunnetest rääkima või peaks laskma niisama lihtsalt asjadel minna? Ta on öelnud mulle seda, et kui midagi on hingel, tuleb sellest alati rääkida...ja mul tuleb nüüd natuke nutt peale.

Olukordi on kerge hukka mõista, aga keegi ei saa öelda, mis on õige ja mis on vale. Selles pead ise selgusele jõudma ja ma arvan, et ilma tunnetest rääkimiseta selleni ei jõua. Kui sa lihtsalt ennast alla surud ja üritad kogu asja ära unustada (sest nii on teiste arvates õige või turvaline), siis sa ei saa kunagi teada, mis tegelikult oleks olnud - ehk sa ei õpi sellest midagi. Tunded on loomulikud - neid võib alati väljendada. Teine asi on see, mida teiselt inimeselt ootad, ning seepärast soovitasingi pärast tunnete väljendamist asi vabaks lasta. See suhe võib saada reaalseks ja samas ka ei pruugi saada. Ma arvan, et kui suudad mõlemat varianti aktsepteerida, siis läheb kõik hästi.

Pealegi on elu õppimiseks ja kõik pealtnäha ratsionaalsed valikud ei pruugi alati olla need "õiged" valikud. Enamiku inimeste jaoks on antud olukorras suhte alustamine ebaratsionaalne, ning seda arusaadavatel põhjustel, aga kes teab, kuhu see lõpuks viib. Usalda oma sisetunnet!

Aitäh teile, ma nüüd saan aru, et pean temaga lihtsalt rääkima. Tahan teda väga, aga see ei ole jah nii lihtne

Vanus ei loe midagi ma olen 14 ja mu poiss olib18 nüüd on juba 20 aga armastus loeb rohkem kui vanus poiss peabki vanem olema

küsimused??? kirjutas: ↑

02 Nov 2017, 01:34

Vanus ei loe midagi ma olen 14 ja mu poiss olib18 nüüd on juba 20 aga armastus loeb rohkem kui vanus poiss peabki vanem olema

No kuule mõtle veits, 4-aastane vanusevahe on ikka midagi muud, kui 12-aastane. 13-aastasel EI OLE pakkuda endast nii palju vanemale partnerile mingit tuge, väärtushinnangud on teised, elud on teised, nagu siin korduvalt mainitud on.
Ja poiss peab vanem olema? Vabandust, misasja?

Sellises vanuses, nagu 13, võiks noor inimene teha end targemaks ja intelligentsemaks mitte vaevata end mingite tunnete, armastuse ja suhetega.

Mulle tundub, et keegi nagu ei saa väga aru sellest, et probleem on vanuses, mitte vanusvahes. 12 aastat vanusevahe ei ole ebamõistlikult palju, ainult juhul, kui mõlemad osapooled on täiskasvanud inimesed, kus noorem on jõudnud oma arenguga enam-vähem samasse punkti. "Okei, me käisime kevadel saunas koos tema juures, aga midagi ei juhtunud, aga ma sain aru, et ta vist tahaks mind jah." - wtf? Miks peaks normaalne 25-aastane mees 13-aastast tahtma? Siin pole lihtsalt võimalik kuidagi ilusalt seda öelda: teie arengu tasemed on erinevad, sa õpid, tema töötab ilmselt täiskohaga, teil ei ole ilmselt kuigi palju ühiseid hobisid ega ühiseid pikemaid eesmärke, ühist maailmavaadet. Sa ei näe seda, mitte sellepärast, et sa oled nii noor, vaid sellepärast, et sul ei ole lihtsalt kogemust (mis on tugevalt seotud ikkagi sellega, et sa oled veel laps). Sa ei tea veel, mis on suhtes need ohtlikud detailid, mis oleks sinu jaoks kindel suhtelõpetaja jne. Sellepärast sind ongi väga lihtne ära kasutada.

Lisaks - miks ta ei ole koos kellegagi enda vanusegrupist? Võib-olla on ta väga manipuleeriv, mida ta saab ära kasutada just noorte neidude peal, kellel pole kogemust, et manipuleerivat käitumist ära tunda. Võib-olla tahab ta lihtsalt lapsega seksida. Ning veel sadu põhjuseid, suure tõenäosusega mitte see, et ta on sinusse ära armunud. Miks? Ma olen ise 18 ja ma ei suuda näha 13-aastast ei kellegi muu kui lapsena. Mu elukaaslane on 23 ega suuda ettegi kujutada, et ta peaks 13-aastasesse ära armuma. Sest mida sellel 13-aastasel pakkuda on? Ma ise arvasin ka sama vanalt, et ma olen nn eriline ja teistsugune, tegelikult arvasid mu eakaaaslased tol ajal täpselt sama ja vanemaks saades saime me kõik aru, et olime ühesugused noored ja kogematud teismelised.

Mul vahet pole, mida teemaalgataja oma eluga teeb. Mind häirib lihtsalt see, et nii palju siin teemas justkui aktsepteeritakse seda. Liiga kaugele lähete oma tolerantsusega, kõige suhtes ei saa tolerantne olla. Jah, sõprus on ok, aga kaugemale sealt minna poleks enam ok. Loomulikult on igasuguseid erandeid olemas, aga see ei tee seda praegust olukorda/sellist suhet normaalseks.

Eks vana obene tahab ka kaeru saada. Tegelikult võiks teatud asutusi juba külastada selle jutu peale, see, et 13-aastane ja 25-aastane juba suudlevad pole normaalne, rääkimata sellest, mis edasi juhtuda võiks.