Räntin

#1
Tere, palav on

Räntin ka. Probleem siis iseenda mõttes või mõtteviisis ja tegevusmustris.
Ei oska iseennast väljendada ega iseloomu esile tuua, seda ainult venna ja mõne üksiku sõbraga, kallimagagi suht harva, kipun tõsiasjades väga kinnine olema.
Olen mõttes koguaeg, pinnapealine ei oska olla, ega kahe jalaga maapinnal püsida. Nagu oleks sisemine ADHD, mõtlen suvalisi asju, mis liiguvad pidevalt ketina edasi. Psühholoogi juurde olen mõelnud minna, iga kord kui peaaegu tegutsemiseks läheb, siis mõtlen ümber ning otsustan, et see oleks pointless aja raiskamine. Aja taju väga ei ole samas, kõik tundub väga tuim ja paigal olev, olles ise rahutu, kuid passiivne.

Kas see võib kõik selles kinni olla, et ma olen sunniviisiliselt ennast ja elu massiliselt muutnud viimase aasta jooksul?
See muutus on kõik hea, life on nüüd võrdlemisi suurepärane, olen tugevam ja parem inimene igati, kui minevikus.
Aga kas see drastiline muutus ja elus liiga kiiresti liikumine võib tuimaks teha?
Suht masekas, sest nüüd ongi selline tunne, et olen jõudnud iseenda suhtes ideaalsesse sihtpunkti. Aga wtf edasi saab, olen mustas augus?
Väga üksildane tunne on ka sees, kuigi selleks ei ole absoluutselt põhjust. Lihtsalt katki vms.

Lisan ka, et olen 17 ja elan pealinnas. Keegi suhelda tahab, siis davaika jamaika, andku märku.

Palav on, head ööd.

Re: Räntin

#3
mrvjw kirjutas:
02 Aug 2018, 01:02
Psühholoogi juurde olen mõelnud minna, iga kord kui peaaegu tegutsemiseks läheb, siis mõtlen ümber ning otsustan, et see oleks pointless aja raiskamine.
Mine ikka psühholoogi juurde. Kaotada pole sul midagi, võita aga küll (psühholoogi hea nõu)!
💚💜💚💜
Vasta

Mine “Milleks me elame?”