Elu läbi minu silmade

#1
Tere! Ma lihtsalt kirjutan oma mõtted siia. Kas keegi on mõelnud, et elu on nii igav? Nagu tõesti igav! Et on kadunud positiivsed emotsioonid. Jäänud on vaid valu ja kurbus. Oled sa mõelnud, millal olid sa viimati tõsiselt õnnelik? Ja ma ei mõtle korda, kus sa kellegi nalja peale naersid. Vaid tõsiselt õnnelik, süda pühendas nii, et tähtis rinnust välja karata, silmadest jooksid rõõmupisarad ja naeratuse näolt kaotamine on kõige raskem asi? Või tõelist imestust? Nii, et süda jätab löögid vahele, silmad lähevad suureks kui tõllarattad, suu vajub ammuli? Mina pole neid kumbagi oma 14 aasta jooksul tundnud. Vahel ma mõtlen, et ma naeran aind sellepärast, et ma pean naerma. See nagu polekski naer vaid hammaste paljastamine. Aga ma olen palju kordi tundnud tõelist valu. valu, mis tungib üle kogu keha. Valu, mille tagajärjel on raske hingata. Valu, mis tahab su keha tükkideks rebida. Ja kui palju on sinu elus olnud õnnelikke lõppe? Kõik mis halvasti minna saab, see ka läheb. Kas tõesti on õnnelikud lõpud vaid raamatutes ja filmides? Miks ei ole maailmas enam tõelisi ootamatusi, armastust ja tõelist rõõmu? Terve inimelu on üks hall rutiin. Sünd, lasteaed, kool, töö, pension ja lõpuks surm. Ei midagi erilist. Ei midagi maagilist. Olen ma ainus, kes tahaks, et raamatute müütilised elukad ja kangelased ärkaksid ellu? Et maailmas oleks midagi, mis poleks tavaline? Midagi mis oleks maagiline? Ilmselt olen ma imelik, aga ma tõesti tunnen, et maailmas on vaid hallid zombid. Tunnen, et taevas on hall ja maailmas on vaid valu. Need on minu mõtted, ja ma pidin need lihtsalt endast välja saama. Loodan, et keegi ei pahanda. Tunnen, et olen veidrik. Vabandan selle pärast!

Re: Elu läbi minu silmade

#3
Veidrik Sa nüüd küll ei ole - pigem lihtsalt näed ja kuuled ja tunned rohkem, kui teised. Eks erilistel inimestel ongi ju selle üldise halli massi sees raske. Seetõttu tuleb üles leida need, kes ka samamoodi tunnevad ja kui koos tegutseda siis võib nii mõnigi olend, keda ennem peetakse ainult muinasjuturaamatu tegelaseks, "ellu ärgata" :D

Re: Elu läbi minu silmade

#4
Vaid tõsiselt õnnelik, süda puperdas nii, et tahtis rinnust välja karata* Vähemalt ei ole ma üksi :) ja aitäh Kabala! Ma lihtsalt tunnen, et vajan maagiat. Vajan midagi, mis ei ole tavaline. Tahaksin, et miski paneks maailma särama, paneks minu särama! Maailma on nii tavaline, ei mingit maagiat, vaid puhas loogika. Tunnen end nii tühiselt. Ma põgenen ulme raamatutesse, aga egas see palju aita. Maailma on täiesti moll-helilaadis. Ei mingit sära. Kõikidel on koguaeg kiire, midagi enda ümber ei märgata, enamasti mõttes vaid töö. Siit tekibki küsimus- milleks me elame? Minu vastus oleks selline, me elame selleks, et tunda valu ja surra.

Re: Elu läbi minu silmade

#5
Happy :) kirjutas:Vaid tõsiselt õnnelik, süda puperdas nii, et tahtis rinnust välja karata* Vähemalt ei ole ma üksi :) ja aitäh Kabala! Ma lihtsalt tunnen, et vajan maagiat. Vajan midagi, mis ei ole tavaline. Tahaksin, et miski paneks maailma särama, paneks minu särama! Maailma on nii tavaline, ei mingit maagiat, vaid puhas loogika. Tunnen end nii tühiselt. Ma põgenen ulme raamatutesse, aga egas see palju aita. Maailma on täiesti moll-helilaadis. Ei mingit sära. Kõikidel on koguaeg kiire, midagi enda ümber ei märgata, enamasti mõttes vaid töö. Siit tekibki küsimus- milleks me elame? Minu vastus oleks selline, me elame selleks, et tunda valu ja surra.
Inimkond, enamasti suhteliselt algne eluvorm, vähemalt minu silmis - meil ei ole mingit ühtset elu mõtet, indiviidipõhiselt kujundad oma elu mõtte sina ise, oma peas. Kui suudad oma teadvust ise manipuleerida, siis leiad ja kujundad ka ise oma elu mõtte ja väljundi. :)
Vasta

Mine “Milleks me elame?”