Milleks me siis elame?

#1
See mu põhi küsimus ongi. Milleks? Pole kellelegi ju uus teadmine, et elu on raske. Alguses on kool, hunnik probleeme, muresi ja katsumusi. Siis minnakse tööle, kus käib sama asi lihtsalt edasi. Ja siis on surm... Lihtsalt milleks?
Ma tean, et lähen nüüd üsna filosoofiliseks, aga näiteks vaadake maailma. Toimuvad sõjad, inimesed halvustavad neid, kes massist erinevad, tapetakse loomi, hävitatakse planeeti. Kas olen ainuke, kes lihtsalt ei näe sellel kõigel mõtet? Milleks elada kui kogu aja peab kannatama ja kurtma?
Mul ei ole enam motivatsiooni, et sedasi edasi minna. Ma ei oska sinna midagi parata, tulingi siit abi otsima. Mida peaksin tegema, et olla jälle nö normaalne? Ma ei suuda nii olla, pole tahtmist elada. Ma ei ole suitsiid, aga surmast ära ei ütleks küll. See kõlas küll veidralt, aga lihtsalt palun andke nõu?

Ette tänades

Re: Milleks me siis elame?

#2
Aga kes ütles, et see on elu. See on lihtsalt aeglane suremine ju, mida sa kirjeldad. Elu tuleb ikka üles otsida ja väljaspoolt tavaelu, tavamaailmat. Ma soovitan sul hakata vaimsete asjadega tegelema, võibolla hakata mediteerima või askeediks ja ikkagi leida üles need kohad elus, mis sind huvitavad, mis teevad sind õnnelikuks sisemiselt ja mille käigus sa tunned, et teed endale head. Aga need tegevused ei saa olla keegi teine väljastpoolt, et see on ainult lõks, et oma vanemate pealt ju kõigil selgelt näha, et perekond on kõige suurem viga üldse, mis teha, et sellega on enda elu sisuliselt elatud, ainult mingid igapäeva probleemid jne. Ja siis oled pärast nii jõuetu, et midagi ei suuda enam teha.
Aga ka enesetapmine ei ole lahendus, kuna nagu näed, see maailm on kordus, et kõik ju algab uuesti ja kordub samamoodi ja ikka hääbumise suunas allamäge: Et see on kaval programm ja meid on sunnitud masinateks olema. Et soovitan sul hakata arendama oma tajumist. Selleks on väga palju võimalusi. Ja see on väga raske teekond alguses, aga muud varianti lihtsalt pole. Sest kui sa juba oled hakanud tajuma, et kõik on valesti, siis saad aru, et see ei ole ju õige maailm või õige koht, et sind on petetud siia maailma elama. Ja siis peadki mõistma kõigepealt, et mis osas sind on tegelikult petetud, miks see on toimunud ja mis osa kuulub ikkagi sinule.
Ilmselt ma väga optimismi ei süvendanud, aga siiski ka elu siin võib muuta huvitavaks, väga huvitavaks.

Re: Milleks me siis elame?

#3
Aitäh vastuse eest : ) Muidu olen küll näiteks mediteerimise peale mõelnud, aga lihtsalt vaimselt ei suuda ennast midagi uut tegema sundida. Eks tuleb ennast lihtsalt kuidagi kokku võtta ja vaimselt mingi nö totaalne muutumine läbi teha.
Tean ju ka seda, et enesetapp pole mingi lahendus, aga vahepeal kaob tahtmine elada täielikult. Sellistel hetkedel ongi mureks lihtsalt see üks küsimus.

Re: Milleks me siis elame?

#4
Minu soovitus on rohkem lugeda, filme vaadata ja ringi liikuda, kas või meie omas Eesti looduses. Niimoodi koged asju, mida varem ei teadnud ega tundnud ja kõigi nende toredate (või vähemtoredate, või just ülitoredate!) kogemuste seast leiad kindlasti palju, mida võib mõttekaks nimetada. Eks sellistes (pisi)asjades seisnebki rõõm, mida elus tunda saab. Jah, universumis toimuvate protsessidega võrreldes pole tõesti igapäevastel olmemuredel tähtsust, aga ometi tahame olla katuse all, täis kõhuga ja kuuluda kuhugi. Ilma nendeta oleks elu VEEL halvem, kui nende rahuldatud põhivajadustega.

Seega - ära lukusta end oma tuppa, vaid mine uuri elu! Selleks ei pea Indiasse sõitma (kuigi võib ka seda), alustada võib palju lihtsamalt ja lähemalt. Hea ka, kui kõige loetu-vaadatu-nähtu üle saad mõne sõbraga arutleda.

Edu!
Vasta

Mine “Milleks me elame?”