Nõme

#1
Et siis nii. Isapoolset liini pidi jookseb peres üks närvihaigus vist. Vihkan teda, et üldse lapsi otsustas teha. Isa vennal on see näiteks. 29-aastaselt sattus hooldekodusse ja on seal praeguseni. Mul on vend, kes on minust 5 aastat vanem, tal ka on. a. 100% töövõimetu hetkel, varsti vist kuulutatakse teovõimetuks ka. Mul ka nüüd sümptomid tekkinud vaikselt. Ma aga ei taha invaliidina elada. Või no isegi kui mul pole ja ma kujutan ette, siis lapsi ma kunagi ei teeks, sest äkki lööb välja. Seega elu päris mõttetu. Aga ma olen siiski päris kindel, et mul ka on. Täpselt samad sümptomid, mis neil sugulastel, kellel see on. Oleks norm end ära tappa? Nagu ütlesin, siis ei näe mõtet invaliidina vegeteerida.

Re: Nõme

#3
Külaline kirjutas:Kui sa tunned, et sa pole invaliid, siis sa ei olegi. Kui sa tunned, et oled, siis oled.
Päris nii see ka ei käi. Kui see haigus teovõimetuks teeb, siis mingi "tunne" küll enam rolli ei mängi.

Teemaalgataja, suhtle arstitega, lase diagnoosida võimalusel. Alles siis võid edasi vaatama hakata. Praegu ehk kujutad ette.
Vasta

Mine “Milleks me elame?”