Ikka ja jälle mina oma hädadega..

#1
Õhtust ! Jälle ma kirjutan teile siia, midagi paremat ma ka teha ei mõista.

Nimelt olen siis juba päris kaua aega ennast nii-öelda kõrvalt jälginud ja vaadanud,et kuidas ma käitun jne vahepeal on palju aega möödunud ja viimasel ajal olen tähele pannud,et ma mõtlen äärmiselt palju enda surmast ja muust sarnasest. Ma ei oska öelda miks, aga nt kui mul on võimalus üksinda oma ühika toas olla, siis panen tuled kustu ja istun seal üksinda pimedas.. tunnen end siis kuidagi paremini vms. Tunnen pidevalt,et mind ei ole tarvis ja eriti millegiga hakkama ei saa ühesõnaga selline jõuetuse tunne on. Koolist siis nii palju,et seal ka ma mitte kellegiga ei suhtle, kui siis ainult oma toakaaslasega vahel harva paar sõna. Ülejäänud aja olen omaette.

Saan aru,et mu postitused muutuvad juba nii tihedaks, kuid midagi ei ole parata...

Re: Ikka ja jälle mina oma hädadega..

#2
Las nad olla tihedad. Loe eelmisi postitusi, äkki leiad vastuse.

Mullegi on pimedus meeldinud. Surmamõtted samas viitavad mingile probleemile. Kuna sulle meeldib nkn üksinda toas istuda võimalusel, kasuta seda võimalust hoopis enese sisse vaatamiseks. Lahenda probleemid ükshaaval tagant järgi ja uuri võimalikke tulemusi. hoiab mõistuse teravana.

Samas sul on suure tõenäosusega ka sõpra vaja.
1 sõna võib muuta kogu teksti tähenduse.
Vasta

Mine “Milleks me elame?”