minevik

#1
Olen 15.aastane tüdruk, kes paistab teistele inimestele väliselt särav ja elurõõmus, ometigi olen sisimas tohutult kurb (küll harva, aga kui olen siis ikka jõhkralt).Nimelt tulevad mulle meelde (viimasel ajal üsna tihti) minevikus toimunud kurvad sündmused ühe korraga.Neid kõiki ma ette ei loetle, aga siiski mõned. Esimene kõige kurvem mälestus on mul sellest, kui olin 3.aastane ja 1 tüdruk lükkas mind trepist alla, peale seda olin kuid haiglas...järgmised kahest aastast 4-5a mäletan seda, et sain palju peksa vanematelt, sattusin autoavariisse ja mu kodus käisid vargad, kui olin üksi kodus...järgmised 5 aastat olid ka hullud, nimelt nägin väga palju alkoholismi ja mis see inimestega teeb..Umbes10 aastasena muutusin täielikult see tähendab, et ma ei kuulanud enam vanemate sõna ja hakkasin enda ja ka teiste nõrgemate eest seisma, kui vaja oli...peale seda oli elu isegi suht hea, mis sest, et sain enda kehale palju arme kaklustest...nüüd, aga kui ma olen peaaegu 16 näen elu juba positiivselt, ka mu isa on muutunud paremuse poole...nimelt on siiski 1asi selle loo juures, mis pole nende aastate jooksul muutunud on mu ema....tema terroriseerib mind endiselt ja tahab, et ma oleks tema moodi...ma tean, et see võib kõlada jubedalt, aga ma pole oma ema mitte kunagi armastanud ja ilmselt ei tee seda ka tulevikus...oh jah see sai nüüd kindlasti väga segane lugu, aga jah selle loo mõte on tegelikult see, et ma olen terve elu olnud üksi ja mitte kedagi pole mu kõrval toeks olnud....olen oma elus armastanud ainult enda koera, sõpra ja esimest poiss sõpra ja nende kõigi vastu on mul olnud siirad tunded, aga mind pole keegi mitte kunagi armastanud...see selleks tegelikult tahaksin lihtsalt oma minevikuga lõpp arve teha nii, et see mulle enam haiget ei teeks..oma eluga olen ma edasi läinud ilusti mul on kindlad sihid, mida ma täita tahan ja töötan nende nimel juba usinasti :) igastahes selle loo saab tegelt kokku võtta ühe küsimusega : kuidas olla enda minevikust üle?

Re: minevik

#3
Minevik kummitab. Ning minevikust lahti ei saa. Sellest pole ka mõistlik lahti saada, kuna sellest õpid.
Võta üks probleem korraga. Ning mõtle see enda jaoks lahti. Miks kõik juhtus just nii, nagu juhtus. Mida Sa sellest õppida saad. Ning kõige olulisemana andesta sellega seotud inimestele.
Muuda, mida saad muuta, liigu edasi sellest, mida ei saa.

Nagu öeldi juba vanas heas Harry Potteri raamatus: "“It does not do to dwell on dreams and forget to live.”
Seda veidi kohandades võib öelda, et pole hea elada minevikumälestustes ja unustada elada.

Väga tubli, et oma eluga juba edas liigud ning uut positiivset peale kogud! See ongi oluline!
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: minevik

#4
Jah, minevikuga tuleb tõesti tegelda. Olen Sinust vaid natuke vanem ja ka endal on olnud väga raske minevik.
Eks kui ma ise täpset lahendust teaks, poleks ma ise ka ikka veel veidi minevikuga kimpus, aga parim mida oskan soovitada on hakata vaikselt minevikku analüüsima ning ehk ka psühholoogi/psühhiaatriga ühendust võtta.
Vasta

Mine “Milleks me elame?”