Kes leiaks lahenduse

#1
Siin ma siis olen, sisimuses käib tugev võitlus õige ja vale vahel. Pole kindel, mida ja millele vastust otsin, aga küsimusi on palju.
Ma poleks uskunud, et ma täna siin enda mõtete najal kirjutan. Ma ei ole selle peale ennist mõelnudki.. aga võib-olla, et see ängistav viha mu sees suunab mind üha uutele radadele ja võimalustele?!
Ma olen alati endaga toime tulnud, ka kõige raskemad tagasilöögid elu poolt olen ära tõrjunud, aga tänaseks olen ma katki - mu sees valitseb tohutu tühjus. Tühjus justnimelt. Kõik, mille nimel ma püüdlen, lendab igavese pauguga vastu taevast. Mu sisemus on läinud, jäänud on vaid füüsiline kest, mida aeg-ajalt lõbustamiseks näpitakse ja torgitakse. Minu sisse ei vaata keegi. Pole kunagi vaadanud. Tühised sõnad ja lubadused. "Heastamised". Ja ikka ja jälle pisarates mina, kes on iseenda leidmisel jäädavalt eksinud.
Võib-olla see on minu karmavõlg, mis mind viimse tunnini saadab? Või kurat seda teab, äkki tuleb koguni needusesse ja nõidadesse uskuma hakata? Õhkõrn lootus jääb, et see kõik on lihtsalt halb uni ja ma ärkan varsti, kellegi üüratult valusa näpistuse peale, tundes end armastusväärse ja õnneliku inimesena. Tundes end tõepoolest üle pika aja inimesena.
Siiamaani olen ma olnud näiteks vaip, kelle peal oma si*aseid jalgu pühkitakse.. seda iga jumala päev.
Ma ei süüdista, milleski oma ema - tema on ainus, kelle armastus mind veel mingilgi määral reaalsuses hoiab. Tema lõputud pingutused minu heaolu nimel.. ja mina ikka mõtlen ära kadumisest. Tal pole aimugi. Ta näeb mind naeratamas. Tal pole aimugi, et esineb päevi, mil ma lihtsalt ei söö ja ei joo ning mil mu parimaks sõbraks on õnnetu muusika ja pisaratest läbivettinud padi. Tal pole aimugi. Kellegil pole. Sest; "Skylar*, sa oled nii tugev!" ja "Skylar*, kõik on hästi!"
Ma tahaks tou vastu nägu anda ja karjuda, et teil pole aimugi! Teil pole aimugi, mis tunne on olla rämps. Mis tunne on olla kasutu. Mis tunne on olla üksik. Mis tunne on mitte milleski hea olla.
Psühholoogid või psühhiaatrid *ptüi*, ma võin ilma retseptita ka suvalisi ravimeid sisse süüa, aga kuhu ma sellega jõuaks? Ükskord, kui nende söömise lõpetaksin ja reaalsusesse tagasi jõuaksin, oleksin ma samas olulorras.. või kes teab, äkki veel raskemaski, sest lisaks nendele muredele, mis mul praegu esinevad, on mul nüüd mingite tablettide sõltuvus ka? Milleks see kõik?
Iga kord, kui räägitakse, et igal inimesel on kaasa antud sündides mingi "ülesanne" mille ta täitma elus peab siis ma kehitan õlgu ja nuuksatan, sest minu ülesandeks on olla kasutu.. no selline, keda kutid vaatavad kui seksobjekti ja "sõbrad" vahetavad üsna pea kellegi parema vastu välja. Nagu vana volvo, mis mõneks sõiduks kõlbab ja siis varuosadeks müüakse.
Kes leiab mu kadunud X'ile (loe: elule) lahenduse? Või ehk minu X'il lahendus puudub?

*Nimi muudetud

Re: Kes leiaks lahenduse

#2
Tere

Kehita õlgu või ära kehita aga ma siiski arvan, et igaühel on elus oma ülesanne. Sa ei pruugi seda veel olla leidnud, kuid see ei tee ülesannet vähemtähtsaks.

Ma paraku ei saa aru, kui vana Sa oled või millest Su elu koosneb - kas põhikool/keskkool/ülikool/töö? Kuid üldises osas, kui tunned, et sõpradega ei tule midagi välja ning ise asjale lahendust pole leidnud, siis ehk nad ei ole Su sõbrad ning maksab uusi tutvusi leida.
Tean, see kõlab vana ja väsinud ütlusena, kuid ma tõesti usun, et keskkonna vahetamine on abiks. Leia omale uusi väljakutseid. Otsi keskkond, kus Sul on hea olla.

Erinevate ekspertide abi ma ei lükkaks kõrvale. Võiksid ju emma-kummaga rääkima ikka minna. Kui tablette kardad, võid ju alustada psühholoogist. Ega lõppkokkuvõttes on iga ravi ju Sinu enda vaba tahte küsimus. Küll aga leian, et kui on mure, siis on kohustus proovida kõiki variante. Katseta või uuri vähemalt, mida miski tähendaks. Spekuleerimine selle üle, et mis võib juhtuda ja mis aitab ja mis ei aita, ei vii kuskile.

Igatahes kuna ilmselgelt Sa soovid muret lahendada, siis ma olen küll kindel, et Sa seda ka suudad!

Jõudu ja oskust näha indu ka pisiasjadest!
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Kes leiaks lahenduse

#3
Bucerus kirjutas:Tere

Kehita õlgu või ära kehita aga ma siiski arvan, et igaühel on elus oma ülesanne. Sa ei pruugi seda veel olla leidnud, kuid see ei tee ülesannet vähemtähtsaks.

Ma paraku ei saa aru, kui vana Sa oled või millest Su elu koosneb - kas põhikool/keskkool/ülikool/töö? Kuid üldises osas, kui tunned, et sõpradega ei tule midagi välja ning ise asjale lahendust pole leidnud, siis ehk nad ei ole Su sõbrad ning maksab uusi tutvusi leida.
Tean, see kõlab vana ja väsinud ütlusena, kuid ma tõesti usun, et keskkonna vahetamine on abiks. Leia omale uusi väljakutseid. Otsi keskkond, kus Sul on hea olla.

Erinevate ekspertide abi ma ei lükkaks kõrvale. Võiksid ju emma-kummaga rääkima ikka minna. Kui tablette kardad, võid ju alustada psühholoogist. Ega lõppkokkuvõttes on iga ravi ju Sinu enda vaba tahte küsimus. Küll aga leian, et kui on mure, siis on kohustus proovida kõiki variante. Katseta või uuri vähemalt, mida miski tähendaks. Spekuleerimine selle üle, et mis võib juhtuda ja mis aitab ja mis ei aita, ei vii kuskile.

Igatahes kuna ilmselgelt Sa soovid muret lahendada, siis ma olen küll kindel, et Sa seda ka suudad!

Jõudu ja oskust näha indu ka pisiasjadest!
.

Minu puhul tegemist veel keskkoolis õppiva neiuga (ka tööl käin, kui selle jaoks aega leian või vajadust näeb, vaba graafik ütleme siis nii).
Sõprade ja nn "keskkonna" vahetus ei ole siiamaani minu lahenduseks olnud. Veetsin pikki aastaid klassikaaslaste poolt vaimse terrori all, kuniks otsustasin kooli vahetada. Seda siis põhikooli lõpus. Uus klass, uued inimesed ja ühtegi sügavat klappi siiski kellegagi ei tekkinud kuigi selles klassis suutsin end vähemalt kehtestada ja näidata, et pole ma midagi papist plika. Peale põhikooli lõpetamist astusin sisse uude kooli ja klassi, kus vanusegrupid on seinast seina. Oma nn "koha" leidsin ma endast ikka 7-10aastat vanemate seas. See on olnud minu kiiks alates kümnendast eluaastast, et omavanustega hästi ei klapi ehk neil liiga kitsas silmaring ja liiga palju draamat. Ma ei ole enan päris pikalt mõelnud, et oleksin laps. Nüüd muidugi juba vanus ka peale tulnud, aga ennist.. ma oleksin nagu koguaeg olnud nö täiskasvanute maailmas. Võib-olla on osa minust eksinud just nimelt olematu lapsepõlve pärast, soovi pärast liiga ruttu suureks kasvada.
Kõige suuremaks kurvastajaks on inimene, kes lubas olla olemas ja kellele ma soovisin endast anda kõik, kuid kelle lubadused ei maksnud midagi ja kes mu viimasegi sisemuse peal korralikult jenkat tantsis. Mulle tundubki juba iseenesest mõistetavana, et mind ei võeta mitte kuidagi tõsiselt. Et minu tunded ei loe. Et mu kohustus ongi kannatada kõike, mida minuga tehakse. Ma olen üritanud süüdistada, aga tõsiasi on see, et mul pole kedagi süüdistada. Mitte kedagi peale iseenda.
Oh issand, ma kõlan iseendalegi rumalalt ja isegi otsust siia keskkonda tulla pean rumalaks.. Mida ma siit leida loodan? Keegi ju minu eest valikuid ei langeta ja probleeme ei lahenda.

Re: Kes leiaks lahenduse

#4
Kallis Skylar!

Mina ei usu ainsatki Su sõna sellest, et Sa oleksid väärtusetu. Ma tunnen, et Sa oled üks küps, arukas noor, kes on lihtsalt pidanud elus palju läbi elama. Ma nii soovin, et Sa ei kaotaks lootust! Sa ei ole väärtusetu, ära usu oma tundeid. :)

Mina olen isiklikult kristlane. Seetõttu usun ettemääratust, selles võtmes, et Jumal loobki igale inimesele elu eesmärgi. Seetõttu saan omast vaatenurgast kinnitada, et ma kohe üldse ei usu seda, et Sinu elu eesmärk oleks saada teiste poolt mahatallatud. Ometigi me elame selles ebatäiuslikus maailmas ning kogeme valu, kristlased usuvad, et see on maailma patususe tõttu. Usun ka seda, et on olemas saatan, kes töötab kaasa sellele, et inimelusid hävitada, inimesi maha kiskuda jne. Usun, et kui me ei tunne Jumalat isiklikus võtmes, siis me võimegi saada haiget, mõistmata, kust see tuleb. Ma olen ise palju kogenud sarnaseid mõtteid, nagu Sul. Enamasti ma võidan nad, kuid vahel on ka raskemaid aegu, kus enesehinnang kannatabki ja on sellised vastikud tunded, mis justkui sisendavad minule, et ma ei saagi hakkama, olen kasutu, mind ei armastata. Paljud kogevad neid. Paar aastat tagasi kogesin aga midagi imelist, kui mu eest palvetati. Üleöö kadus mu masendus ja ellu tuli tagasi rööm. Minu jaoks oli selline südametervenemine vaid Jumala ime.

Me oleme Sinuga mitmelgi määral sarnased. Ka mina tunnen, et olen pidevalt ära kasutatud oma headuse ja siira teiste usaldamise tõttu. Olen ka keskkoolin käiv noorik ning mul on olnud jamasid sõpradega ja noormeestega. Ise ma usun, et seks tekitab inimeste vahel hingesideme. Ja kui selle inimesega hiljem lahku minna, hingeside jääb püsima. See tekitabki valu. Ja see on põhjus, miks ma ei taha ise väljaspool abielu seksida. See lihtsalt pole turvaline raamistik.

Tablettidesse ma ka väga ei usu. Ma ise usun pigem Jumala tervendavasse väesse, kui ta tuleb inimese ellu ja teeb südame puhtaks. Loomulikult võib tablettidest mingites olukordades kasu olla, kuid ma kipun arvama, et neid kirjutatakse liiga palju välja, ka lugude puhul, mida tuleks teisiti lahendada, kus ei aita vaid tabletist ja naeratusest. Võib-olla olen võhik sel teemal veidi. Jagan vaid oma arvamust.

Ma oleksin võinud sellele teemale anda ka mittekristliku vastuse, kuid see on ausam arvamus.
Soovin südamest, et Sa saaksid sisemiselt terveks!!

Re: Kes leiaks lahenduse

#5
Skylar,

keskkonnavahetust koolides ei saa veel päris ka liiga suurelt võtta. Koolidesse tuleb kokku üpriski "suvaline" seltskond. Kooli tuleb kokku läbilõige erinevatest huvidest ja maailmavaadetest - seega ka suurem võimalus, et satub neid, kellega klapp väike.

Pärast keskkooli tehtavad valikud arvestavad juba rohkem seda, kes Sa ise tegelikult oled ning seega ka tõenäosus leida rohkem sõpru. Keskkoolist ja põhikoolist pole mul tänaseks alles ühtegi sõpra. Kooli ajal olin ka pigem üksik. Põhikooli lõpus liitusin ühe noorteühinguga, kus sain hakata rohkem ise andma oma panust teiste eludesse. Nägin ka inimesi, kes klapivad minu maailmavaadetega. Ma sattusin keskkonda, kuhu tõesti tundsin, et kuulun. Seal samuti koos väga erinevates vanustes inimesed.
Proovi ka ise ehk. Mõtle, millesse Sa oleksid valmis panustama, mida tahaksid teha. Vaata, kuhu saad vabatahtlikuna panustada ning seega ka ise vastutust võtta. Sellised kohad ka tavaliselt on harjunud ka noori toetama.

Valikuid keegi Sinu eest ei langeta. Küll aga saame olla toeks raskel hetkel. Juba rääkimine on tohutu mõjuga. Ning see tunne, et Sa ei ole üksi.
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder
Vasta

Mine “Milleks me elame?”