Uni või päriselu?

#1
(Tean et pikk tekst aga lugege läbi) Asi on siis selles et ükskord 2 klassis jäin tunnis magama ja nüüd olen endale naljaga selgeks teinud et see elu mis ma praegu elan on uni. Ja nüüd tunnengi et elangi unes. Ma ei saa tihtipeale mingitest asjadest aru, tekivad paanikahood. Ma tean et see tundub väga tobe aga kui ma poes käin siis alati koos emaga ja käest kinni. Lihtsalt kardan et kaon ära või kukun kuidagi maha. Ma ei suuda keskenduda juba 4 aastat! Nii halb on olla justkui surnud. Ma ei usu et see tuleb sellest et mu vanemad on lahutatud. Üritan endale ALATI selgeks teha et see pole uni. Ema arvab et see on normaalne, isa arvab et lihtslat mingid paanikahood. Mul on nii halb enesetunne ja olen sellepärast koolist ka puudunud. Mul on selline tunne et nagu silmad petavad. Ma ei saa aru millest see tuleb. Pole arsti juures ka käinud. Ega vanemad arvavad küll läheb üle. Hea et suudan kasvõi selle teksti siin ära kirjutada. Mul on siis põsed punased ja vererõhk väga kõrge. Millest see tekib? Mis juhtub kui inimesel on kõrge vererõhk? Kuidas seda ravida? (ei taha minna psühholoogi juurde ka) Tänan teid kes viitsisid kirja läbi lugeda!!!
Heii

Re: Uni või päriselu?

#2
Mul on sellised... äraolekuhood, kui kõik tundub kuidagi ebareaalne ja vale, justkui ei olekski kohal. Nagu ei saaks reaalsusega kontakti. Hullemad on sellised, kui ma ei saa enam millestki aru, kõik hääled on nii kauged ja ebareaalsed, inimesed siblivad, valgus kiirgab...

Re: Uni või päriselu?

#6
Seronil, nii ütleme - 40 mg ja üle selle, võibolla hakkaks aitama. Aga ma ei tea. Paanika vastu aitab Ketipinor. Aga eks nende rohtudega ole ka nii, et kui juba võtma hakkad, pead kogu aeg võtma. Ja "ravi" kestab ju aastaid. Ükskord tablettide pealt maha tulla on väga raske, sest oled juba normaalse eluga ära harjunud ja tagasi ebareaalsuse ja ärevuse sisse minek ei tundu paljudele just parima variandina.

Need on vastikud, aga nendega tuleb elada. Ja ma soovitan sul õppida, tõesti, õppida, kuni veel suudad millegile keskenduda. Ekstreemne ebareaalsuse tunne teeb igasuguse vaimse pingutuse võimatuks. Ja kurb tõde on see, et need asjad süvenevad... ja elu läheb aina raskemaks. Tuleb gümnaasium, ehk isegi ülikool...

Proovi oma stressi vähendada. Ehk aitab.

Samas ma ütlesin, et keskendu koolile...

Persse. Kes mind ikka kuulab.
Vasta

Mine “Milleks me elame?”