Mis on elu mõte?

#1
Hei!
Olen 13.aastane tüdruk. Mure siis selles, et ma ei taha, ei viitsi, ei jaksa enam elada. Unistused on suured, kuid motivatsiooni pole, aina uued ja uued probleemid rõhuvad ning suruvad, ei jaksa enam. Probleemidest lähemalt: oleme emaga varjanud isa eest seda plaani u aasta, tahame tema juurest ära kolida, minu emal ja minul ei ole mitte mingisugust otsustamisõigust ega kontrolli elu üle. Kõike otsustab isa, või noh...vähemalt tahab ja üritab otsustada. Pidevalt mõnitab ja õiendab, karjub, vingub meie peale. Ego on tal muidugi ka suur. Kuuni ja tagasi...ja nii 5 korda vähemalt. Kõik teised teevad vigu ent tema on see "pailaps", kes koguaeg eeskujulikult käitub ja just tal on õigus teistele kõike ette heita. Me ei tohi emaga mitte midagi otsustada ega teha. Tülitseme isaga tihti. Üritan ikka iga hinna eest oma õigused samuti lauale lüüa, kuid siiani tulutult. Olen nii kuri tema peale. Ta justkui ei kuulukski meie perekonda. Isa meiega suvel reisima ei tule ega perekondlikke tegemise kaasa üldiselt ei tee, vaid istub oma garaažis ning putitab oma elektroonikat ja autosid ja lennukeid jne. Ja see on tema jaoks ideaalne. Koheselt, kui isa töölt või kusagilt mujalt koju naaseb, on õhus tunda pingeid ning koguaeg on tunne, et isegi oma kodus midgi teha ei julge, äkki teen jälle midagi valesti ning saan õiendada. Ma ei kujuta ette, kuidas ta selle uudise vastu võtab, kui me emaga lahkuda otsustame. Seda kardangi kõige enam.
Meie kodu on 10 aastat olnud täpselt samasugune, mitte midagi pole muutunud. Kõik on kole ja katki ja kui midagi uut vaja on, siis on kisa lahti, et parandame ära ja korras. Aga, kui vaja lennukitele või autodele midagi, siis on seda kohe kindlasti VAJA, muudmoodi ei saa. Kõik pereliikmed peavad koguaeg kodus olema, silma all, nähtaval. Mitte keegi ei tohi käia küla peal või sõpradega väljas. Olgu, me käime ikka väljas, kuid vahel suure kisaga, sest kodu on püha koht ju. Ja nii olemegi terve elu emaga isa vaimse terrori all olnud.
Nüüd teise probleemi juurde: sõbrannad. Olen koguaeg olnud nö. nõrga iseloomuga, emasse, tema on samuti. Ehk siis on mul tunn, et olen sündinud siia maailma, selleks, et olla peksukotiks oma egoistlikutele "sõbrannadele". Iga pisimgi asi, mis neile ei sobi...kõik heidetakse mulle ette. Nii on terve mu elu olnud. TERVE ELU olen pidanud seda kannatama, tunneb, et mu süda varsti ei pea vastu sellele pingele. On loomulikult ka helgemaid aegu, kuid seda ka kuni järgmise korrani, kuni ma jälle midagi valesti teen. Hiljuti heideti mulle ette, et ma olen kahepalgeline, sest olin koos isikuga, keda minu parim sõbranna (mitte enam) ei salli. Kas pole tore? Nii, ja täna esitati mulle ultimaatum, ma pean valima 2 parima sõbranna vahel, sest nemad üksteist samuti ei salli. Kas tõesti ei saa muudmoodi, kui peab koguaeg kõik nii raskeks tegema? See võib tunduda tühisena, kuid ei ole üldse, kui seda päevast päeva tunda, koguaeg heidetakse mulle midagi ette. Olen märganus, et samu asju nagu mina on teinud ka minu sõbrad, kuid nendele seda ju ette heita ei tohi, sest siis on järgmine tüli lahti. Miks mina pean olema see allaheitlik ja alati saadav peksukott, kelle peal oma viha välja valada? Ma tunnen, et tõesti ei pea sellele pingele vastu enam. Ainuke hea asi praegu on, et saan maikuus tädiks. Muud midagi. Ema soovitab mul pöörduda psühholoogi juurde, on juba aegu jne uurinud ka, aga ma ei tea...kas see oleks lahendus?

Re: Mis on elu mõte?

#2
Ka mul on sõpru, kes ükteisega läbi ei saa. Ma mõistan Sind ja tean, et see on raske. Kui on vaja valida kahe sõbranna vahel, ära seda kindlasti tee. Sa võid psühholoogi juurde minna, ta oskab Sind võib-olla aidata. Kui Sa ära käid, võta aeg maha, mõtle sellele, mida ta rääkis ning ole näiteks terve nädalavahetus (või nii kaua, kui Sa tahad) täiesti üksinda. Kasvõi ole enda toas ja maga. See aitab ehk natukesekski pingeid maandada.

Re: Mis on elu mõte?

#3
sa pead järgi mõtlema kas sa tahad seda edasi taluda.Kui sõbranna on väljakannatamatu ja alandab sind, siis võiksid temast vaikselt hakata eemale hoidma, sest tema oma vigu ei näe ega hakka nägema ja mis mõtet on sul end piinata ja peksusukotiks olla. see võib tõesti hulluks ajada. oli endalgi selline niinimetatud sõbranna, kes oli väga valelik. sain tast lahti alles kui ära kolisin.

Re: Mis on elu mõte?

#5
Perekonna probleemi kohta ei oska midagi öelda, ma pole kunagi oma isaga elanud aga ega mul on ka isa suhteliselt range, ei usalda mind ja ma teen alati põhimõtteliselt kõike valesti. Usaldust on kuradi raske ära teenida ka, õpi kasvõi kuutele, olen ikka veel ebausaldusväärne teismeline. Ma olen veidi vanem ka, kui sina, aga mina tunnen tõesti et ma lähen hulluks.
Sõbrannade probleem - Kui sul pole sõbrannadega lõbus ja nad sind enamus ajast halvasti tundma panevad (süüdistavad näiteks) siis ma ei soovitaks nende sõbrannadega üldse olla. Või siis lihtsalt ära kutsu neid sõbrannadeks... Mina näiteks ei kutsuks. Lõika välja enda elust kõik inimesed, kes sulle liiga teevad. Ja kui sa ei saa nendega otseselt suhtlemist lõpetada siis lõika vähemalt see välja, et nende arvamus sulle korda läheb.
Ja selle "ma ei taha, ei jaksa, ei suuda elada" kohta nii palju, et kui sa 18 saad siis sa kolid kodust välja = isa probleem on läinud. Ja sõbrad tulevad ja lähevad, paljud leiavad oma tõelised sõbrad alles keskkoolis või ülikoolis (või elukoolis) nii, et ära mõtle sellele... Ja su emal on õigus, psühholoog võib tõesti aidata.
"My heart is just too dark to care,
I Can't destroy what isn't there"

Re: Mis on elu mõte?

#7
Sinu postitust lugedes tuli mõndagi tuttavat ette minu enese elust... Mnest asjast olen üle saanud, aga mõnega peanjätkuvalt tegelema...
Aga alustame algusest. Kirjutad, et sakohtleb teid emaga halvast - justkui oleks temal ainsana kõiges õigus ja kõik teised eksivad. Jaa, väga sarnane kirjeldus minu emale. Ka tema on veendunud, et ainult tema otsused on ainuõiged ja tmale selgeks teha, etka tema võib mõnikord eksida on praktiliselt võimatu. Samuti on ta kontrollifriik - st, kõik peab olrma tema kontrolli all ja täpselt nii nagu tema selle on pannud või öelnud,kuidas teha.
Selles osas ongi mul kõige raskem nõu anda, sest pole siin veel isegi õiget lahendust leidnud. Õnneks viibin nüüd suurema osa ajast kodust eemal ja käin kodus ainult magamas, nii et tülitsemiseks ei jää enam kuigi palju võimalusi. Aga oli aegu, kus ainus võimalus ise otsustada ja teha oma valikuid oli tehs neid ema eest salaja. Ma mingil juhul ei õhuta siin kedagi valetamisele, aga mõnikord on see hädavajalik, et kaitztaoma õigust ja vabadust natukeegi oma elu ja suhete üle otsustada - nimelt kippus mu ema kontrollima muu hulgas ka seda,kellega ma suhtlenjakui see isik talle mingil põhjusel ei meeldinud, siis keelas ta mul lihtaslt selle inimesega suhelda. Nii pidin mõnigi kord "varastama"aega, et kohtuda või suhelda sõpradega, kellega ema mul keelas suhelda.
Mainisid, et kaalute emaga isa juurest ära kolida ja et see hirmutab sind. Saan sinust väga hästi aru - see on ikkagi väga suur muutus... Samas... Elu on mulle ühte asja õpetanud - mõnikord, selleks, et minna oma elus edasi, tuleb esmalt minna läbi "surma". Ma ei peasiin sugugi silmas füüsilist surma, vaid surma ülekantud tähenduses... Kui sinu elus toimub mingi väga trastiline muutus, mis sunnib sind elama, toimetama, isegi mõtlema täiesti uut moodi - kus saolef sunnitud üle vaatama oma põhimõtted, väärtushinnangud, hoiakud inimeste või olukordade suhtes - siis ka seda võib käsitleda kui "surma". Surm selles mõttes, et sinu elu ei olepärast seda sündmust või otsust enam endine ja ka sina ise eiolevõibolla enam see,kes ss olid varem. Sellised sündmused või muutused elus võivad tuua ootamatuid vastuseid või avada ukse uuele hoopis õnnelikumale elule, millest sa isegi unistada ei osanud. Seega, mida ma tahan öelda - ära karda muutusi, sest sa ei või iial teada, mida positiivset see võib endaga kaasa tuua.
Mina olin kord üsna lootusetus olukorras,kus pidin valima, kas jätkan oma jonni ajamist ja liigun lõpuks väärsmstu jõuga tõepoolest ka füüsilise surma poole või painutan ennast ja astun teele, mids enne põlgasin. Otsustasin siiski ennadt psinutada, kuigi arvasin sel hetkel, et kirjutasin oma surmatunnistusele alla. Lõpptulemus oli aga see, et see osutus minu elu parimaks otsuseks.
Mis puudutab nüüd neid nn sõbrannasid, siis anna andeks, aga sõbrannad niimoodi ei käitu. Saan aru, et üksiku hundina pole kerge, aga usu selliste "sõbrannadega" on veel hullem, sest sa ei võiiial teafa, millal nad sulle noa selga löövad. Ka mina olen alati olnud üksik hunt ja ega mul praegugi erilisi sõpru pole... sünnipäeval on hea kii vanemad sugulased mind meeles peavad. Agaolen sellega leppinud ja ega ma neist suurt puudust tunnegi. Mõnikord on küll nukker, et sind nagu üldsemeeles ei peeta või et pole kellegagikuhugi välja minna, aga leian, et kuima ei sas inimestusaldada, siis ei saa ma teda ka oma sõbraks nimetada. Teisalt olen pälvinud viimaks oodatud tunnustus ja ega nee sbradki tulemata jää.
Nii et pea püsti ja mine julgelt elus edasi! Küll sa näed, et ka Sinu elus läheb kõik veel hästi. Minu elu hakkab igatahes vaikselt ülesmäge liikuma. :-)
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)
Vasta

Mine “Milleks me elame?”