Re: Raskus surub peale

#2
oleks liiga kergekäeline löömine? mingit vahet ei ole tegelikult. minulgi käib eksistentsiaalne tont pea iga päev südamale vasardamas, et kui mõttetu minu ja meie kõigi elu ikkagi on, aga.. ma ei julge seda ust avada. kord avatakse mulle igaviku uks nagunii ja sääl võin ma olla lõputu aja. vähemalt siinse ilma jaoks. miks on üleminekud nõnda järsud valvatult tundmatule? ma pelgan magama jääda, muutusi, ammugi siis surma. isegi eskalaatoreid kardan, et nood võivad mu ümber paisata ja skalpeerida.
aga mis on mu soovitus sinule? kui tunned, et su ümber on matused. minulegi tundub nõnda, nähes kõikjal seda vaikset alistumust elule. siis sa pead ise lihtsalt lõbusam olema. ma ei räägi, et peaksid kõikjal särama nagu kevadine lilleke, aga pead õppima nägema ses kõiges ka huumorit. aga võitlemine tühjustundega? kui sügisest kevadeni annab õppimine head motivatsiooni, siis suvel seda ilmselgelt ei ole, aga kahtlemata on motivatsioon inimese elus väga tähtsal kohal, vahest isegi kõrgeimal. seega, peaksid leidma ses suures suveigavuses midagi teha ja selle üle pärast ka uhke olla. siis ei ole nii tühi olla.
eraldatus
Vasta

Mine “Milleks me elame?”