Põhja käinud

#1
Veel aasta tagasi oli mul kõik, mida hing ihaldas. Koolis head hinded, lähedastega head suhted, kena noormees ja palju muudki. Mingi hetk hakkasin kahtlema kõiges. Kõigepealt ajasin oma tollese noormehega kõik suhted sassi ja süüdistasin teda pidevalt, kuigi ta tegi mulle palju haiget ja ei hoolinud minust ega minu tunnetest. Tundsin et hakkan mõistust kaotama. Langesin eelmisel talvel teist korda elus sügavasse depressiooni, lamasin poolteist nädalat voodis, väljas ei käinud, öösel ei maganud. Ei söönud, ei teinud praktiliselt midagi. Lõpetasin psühhaatriakliinikus. Sellel kevadel tegin enesetapukatse, millega lõpetasin taaskord psühhiaatriakliinikus. Pärast seda olid enamus mu lähedastest kaotanud usu minusse, nad peavad mind praktiliselt paanitsevaks teismeliseks. Nüüd, kui mu kool on peaaegu korras ja mul on uued sõbrad, tunnen et asjad hakkavad jälle käest minema. Tunnen ennast nii üksinda ja ei suuda aduda maailmas toimuvat. Ma ei saa aru, milleks ma midagi teen või milleks elamine kasulik on. Ma leian, et mind on karistatud eluga sellel planeedil. Ma tõesti eelistaksin mitte eksisteerida. Olgugi, et ma ise selle tee valin, on ikkagi krdi valus olla isoleeritud ja masendunud. Aga ma ei tunne ka rõõmu teistega koos olemisest, millegi tegemisest. Ma ei saa aru mis minuga toimub. See ei saa olla lihtsalt teismeiga, mu lähedased ajavad kõik selle süüks ja ütlevad et mul pole häda midagi, ma peaksin vait selle koha pealt olema. Nüüd ma siis vaikin. Ja kannatan. Mu mõttemaailm on kaotamas kontrolli ja vahepeal ma tunnen et pole üldse oma kehas. Kõik kodu ja inimesed tunduvad võõrad olevat. Ja järgmisel hetkel ma imestan kuidas ma teises kohas saan olla, äsja olin ju kodus? Oh, see on nii keeruline teema.

Ma ei osanud mitte kuhugile mujale pöörduda. Tahan lihtsalt kellegagi oma muret jagada, ehk on keegi kes mõistab. Aidata siinkohal ei saagi. Olen aastaid psühhiaatriaravil olnud. Kevadel andsin alla. Lihtsalt, äkki keegi saab aru.

Re: Põhja käinud

#2
Koolis psühholoog on? Pöördu tema poole. Saad ehk ühendust võtta ka oma raviarstiga, kes sul psühhiaatriakliinikus oli ning ehk saate sel korral enne jaole, kui uuesti enesetapukatsega lõpetad. ÄRa anna veel alla. Ma arvan, et mingi teismelise hormoodimöllu ja emotsioonidekõikumisega see küll kõige enam ei sarnane, vaid midagi muud. Ehk sügav depressioon (mida sulle kliinikus diagnoosiks pakuti?) või lausa mingi haigus.

Re: Põhja käinud

#3
mul on ka osati selliseid probleeme ja ma nimetan seda elust võõrandumiseks. mis sulle kliinikus diagnoositi? mulle pole midagi diagnoositud. see ei ole süvadepressioon. see oleks pigem siis, kui sa oleksid pidevalt surmväsinud, ei sööks ega magaks ja tahaksid muudkui end ära tappa - kehalised sümptomid peaksid silmnähtavad olema. või sul ongi?
ma olen samuti masendunud, isoleeritud, puudub usk. ja mis on asja juures kõige hullem, siis pole ju midagi, mis sellest välja tooks. kui pole usku, siis pole midagi. vahel lihtsalt öeldakse, et ole rõõmsam. kuidas, kurat, ma olen rõõmsam, kui see usutus ja äng on imbunud mu VERRE? ma tean, et õnn on lihtsas olemises, aga samamoodi on ka suur õnnetus.
nagu varem öeldud, siis mina lahendust ei tea. ma elan siiski nii, et ühiskondlikus mõttes põhja, kust välja enam ujuda ei saa, ma endal langema hakata ei lase. astusin pool aastat tagasi gümnaasiumisse, kuna keskendumisega mul probleeme pole - midagi veel head ka siin ilmas - ja suudan üsna hästi õppida. ehk taandub lähiaastatel. ehk.
eraldatus

Re: Põhja käinud

#4
Kogu probleem tekib sellest, kui inimene hakkab üle mõtlema, kui kehv elu tal on. Siis kasvabki pessimism, viha, kurbus ja trots maailma vastu.
Tuleb pisiasjadest rõõmu tunda, mis meid ümbritseb. Alustame näiteks kevadest. Just karge pehme põhjamaine talv on möödas, soe päike paitab põske. Lähed kõnnid pargis, märkad imelise looduse ärkamist. Igalpool vulisevad väikesed veejoad, aitamaks suurtel hangedel ära minna ja ruumi teha ärkavale rohelisele murule. Kaugemalt kuuled juba imearmast linnulaulu ning soe lõunatuul viib su juuksed armsalt lehvima. Tunned värskust ja kevade imelisi lõhnu! Sinililled reipalt teevad üksteisega võidu, kes aina suuremaks ja ilusamaks sirgub!
Peale jalutuskäiku pargis tunned ennast uuestisündinuna ja rõõmsana- tunned, et elul pole midagi viga ja elu on ilus. Tuleb osata elus head näha ja kogu negatiivsest mööduda, unustada, mitte tähele panna!

Re: Põhja käinud

#5
Mul diagnoositi jah raske korduv depressioon, aga lükati tagasi, kui kevadel välja sain. Ma ei tea mis asi see on, vahest harva teen midagi toredat siis on niii niii tore olla, vaata et õnnepisarad jooksma ei hakka. Kuid enamus ajast lihtsalt tiksun kusagil nurgas ja mõtlen mida teha, et kuidagigi hea olla oleks. Vahepeal ma jooksen ühest kohast teise, et mingitki tegevust oleks, siis on ajutiselt parem olla, kuid alati lõppeb see sellega, et istun ja mõtlen, miks nii. Ja praegu on eriti raske olla, ei taha väljas käia, ei taha suhelda. Samas tunnen, et olen nii üksik ja seda ma olengi. Mu mõistus on otsa saanud, ma lihtsalt kõrben.
Koolipsühholoog ei oska aidata nii keeruliste asjade korral, arvestades et juba haiglas psühhiaatril mõistus otsa sai. Kahtlustati bipolaarsust, mis ikkagi välja jäeti testitulemuste tõttu. Samas midagi on paigast ära, et ma ei suuda endaga toime tulla. Kui ma kuhugile jalutama lähen, siis keeran täiesti ära. Veel paar päeva tagasi pikutasin üksinda lumehanges ja vaatasin kuud, tol hetkel oli see parim idee, kuidas ennast paremini tunda. Järgmisel päeval olin palavikus ja nüüd on nohu ja köha kallal. Vastik.

Re: Põhja käinud

#6
Mõtle sellele mis sul on.Käi õues kas või üksi see aitab paremini lihtsalt kõnni ja mõtle mis sul on
sa pead olema rohkem lähedastega või üldse üksi.Varsti tunned et sul on palju energiat et sa tahad teha midagi. Psühholoog annab raja kuidas käija mida teha kuid sina ise pead seda tegema sinust oleneb see mida sa tahad saavutada ja mida mitte

Sina ise oled enda relv ja sa pead seda kasutama oma murede vastu

Re: Põhja käinud

#7
Fëanor kirjutas:mul on ka osati selliseid probleeme ja ma nimetan seda elust võõrandumiseks. mis sulle kliinikus diagnoositi? mulle pole midagi diagnoositud. see ei ole süvadepressioon. see oleks pigem siis, kui sa oleksid pidevalt surmväsinud, ei sööks ega magaks ja tahaksid muudkui end ära tappa - kehalised sümptomid peaksid silmnähtavad olema. või sul ongi?
ma olen samuti masendunud, isoleeritud, puudub usk. ja mis on asja juures kõige hullem, siis pole ju midagi, mis sellest välja tooks. kui pole usku, siis pole midagi. vahel lihtsalt öeldakse, et ole rõõmsam. kuidas, kurat, ma olen rõõmsam, kui see usutus ja äng on imbunud mu VERRE? ma tean, et õnn on lihtsas olemises, aga samamoodi on ka suur õnnetus.
nagu varem öeldud, siis mina lahendust ei tea. ma elan siiski nii, et ühiskondlikus mõttes põhja, kust välja enam ujuda ei saa, ma endal langema hakata ei lase. astusin pool aastat tagasi gümnaasiumisse, kuna keskendumisega mul probleeme pole - midagi veel head ka siin ilmas - ja suudan üsna hästi õppida. ehk taandub lähiaastatel. ehk.
sa kirjutad kuidagi lihtsalt nii hästi..
sõnade järjekord, sõnavara..

Re: Põhja käinud

#8
neidis kirjutas:
Fëanor kirjutas:
sa kirjutad kuidagi lihtsalt nii hästi..
sõnade järjekord, sõnavara..
Noh, Fiinor! Sa pidavat igaveseks üksinda jääma. Aga näe, naised(naine) juba sabas. Heh-heh
Ilmselt kõlan kui mõnus lohh ja minu sõnade järjekord ning sõnavara ei niida ühtegi naist ega mehepoega, kuid pidin seda just sel moel mainima, nagu mainitud sai.
Peaks vist bemmi ostma.

Ilusat igavest elu teile
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: Põhja käinud

#9
Jänes kirjutas:
neidis kirjutas:
Fëanor kirjutas:
sa kirjutad kuidagi lihtsalt nii hästi..
sõnade järjekord, sõnavara..
Noh, Fiinor! Sa pidavat igaveseks üksinda jääma. Aga näe, naised(naine) juba sabas. Heh-heh
Ilmselt kõlan kui mõnus lohh ja minu sõnade järjekord ning sõnavara ei niida ühtegi naist ega mehepoega, kuid pidin seda just sel moel mainima, nagu mainitud sai.
Peaks vist bemmi ostma.

Ilusat igavest elu teile
halb nali. : )

Re: Põhja käinud

#14
Sõidan sellega, vaat mis teen. Lube küll pole aga ei ole vajagi. Purjus peaga sõidan ka! Ilusad naised võtan ka peale, koledad võivad jala minna. Sõbrad (inimesed, kellel suitsu on anda) võtan ka peale. 10 inimest võtan korraga peale!

Kooli ees lasen enne tundide algust tümakat, et poleks esimeses tunnis uimane olla. Peale tundide lõppu lasen ka! Et kahed meelest läheksid

Ah. veel mis, sina mainisid ka joomist. No sinu võtan ma ka peale sel juhul!! Noormees, teil on vedanud.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com
Vasta

Mine “Milleks me elame?”