Kriis

#1
Viimasel ajal on minu käitumine olnud teissugune. Ma ei oska isegi enam oma käitumist põhjendada. Ma käin nädalavahetustel joomas, ma olen endale leidnud sellised sõbrad, kelle üle olen ma alati naernud ja pole kunagi tahtnud saada selliseks. Ma hakkasin massiliselt suitsetama. Ma olen 15 ja ma suitsetan üle poole paki päevas. Ma hakkan muutuma inimeseks, kelleks ma pole kunagi muutuda tahtnud. Ma pole kunagi olnud inimene, kes oma tunnetest räägiks või jagaks midagi, aga viimasel ajal ei suhtle ma emaga näiteks üldse. Koolis üritan ma olla hästi rõõmus ja tore, et jumala eest keegi küsima ei tule, et mis lahti. Eelmise aasta lõpus üks õpetajatest küsis, et kas mul on kõik korras, et mingi õpetaja oli midagi märkand. Sellele ei saand ma kunagi vastust.
Terve elu olen ma olnud üksi. Mul on küll füüsiliselt ema, isa ja vend, aga nad ei ole suurem asi perekond. Hiljuti ütles ema, et nemad sellist käitumist meie peres ei tolereeri (nädalavahetustel ära olemine) ja et mina enam perekonda ei kuulu. Isa ja ema lahutasid paar aastat tagasi, see jättis sügava armi. Mitte niiväga selle pärast, et isa ära läks, vaid sellepärast, et mina ise pidin isaga ühendust võtma, sest aasta aega ei suhtlenud me üldse. Mina tegin esimese sammu, kuigi mu isa on täiskasvand inimene ja mina olin kõigest 10-11.
Isa on üldse eraldi nähtus. Ta maailma vaated on lihtsalt nii debiilsed. Nt, vend läks peale 9dat kutsekasse ja isa ütles, et temal enam poega ei ole. Nüüd, et viimast kiusu ajada, üritab isa eriti häid suhteid minuga luua, koguaeg helistab ja annab raha ja küsib kuidas läheb. Muidugi olen ma rõõmus, et mu isa minuga suhtleb, aga teeb haiget, et isa tegelikult minust reaalselt ei hooli, sest kunagi pole mina eriti tähtis olnud. Alati on olnud vend eesosas. Aga peale 9dat läks vend Poskasse, seal ei saand ta hakkama ja läks Karlovasse, seal ei saand ta ka hakkama. Emaga läksid psühholoogi juurde ja ta hakkas mingeid antidepresante võtma. Sellega asi vist paranes ja nüüd käib ta kutsekas.
Ma ei tea, kas ma teen ise oma "kriisi" suuremaks kui ta tegelikult on või ma olengi tõsiselt pu*sis. Ma olen koguaeg, terve elu arvand, et nutmine ja kuskilt abi otsimine näitab nõrkust. Siiamaani arvan, sest kui ma näitan, et ma olen haavatav, siis on alati keegi, kes seda ära kasutab. Ma ei taha minna psühholoogi juurde, sest siis ma peaks emale hakkama seletama ja seda ma ei suuda. Siia kirjutamine on ainus asi, mida ma suudan teha. Maiteagi, kas on üldse midagi teha, võib olla oli mul vaja lihtsalt kirjutada. Kuigi hiljuti alustasin ma kirjutamisega, ma lihtsalt kirjutan kõik oma tunded ja mõtted suvalt välja. Ei mingit õigekirja vm, lihtsalt kirjutan probleemi välja.
Ma loodan, et see läheb üle. Et see läheb kähku üle. Ma ei jõua enam. Kord olen ma täiesti tundetu ja siis on järsku iga väiksemgi asi hull probleem. Ma ei oska enam midagi teha. Ma kardan, et ühel päeval varisen ma täiesti kokku, sest ma tunnen et kaua ma enam nii ei jõua. Võib olla on see iga teismelise värk, et see läheb üle ja ma kujutan neid asju endale ette.
Ma lihtsalt ei tea enam.
-G ♥

Re: Kriis

#2
Ma soovitan sul psühhiaatrile minna (no ilmselt on ka teisi võimalusi, aga kuna ma midagi muud soovitada ei oska, siis jääb see), käi esimest korda üksi ära ja siis räägi emale, et said sealt mingi retsepti (nad jagavad seal neid nagu šokolaadi) ja hakka neid võtma. Kui veab, saad terveks, aga kui sul on juba aastatepikkune selline vaimne olukord olnud, siis need väga ei mõju.
i have no family
i ate them

Re: Kriis

#4
Sul ei ole tegelikult mitte midagi teha, pead veel oma viis aastakest perekonna juures ära kannatama. Kolme aasta pärast oled kaheksateist, siis aasta hiljem lähed midagi õppima ja vajad veel vähemalt aasta materiaalset toetust. Pikalt saata sa neid ei saa.
Eks sa pead siis ise lihtsalt vastu pidama. Jood ja suitsetad edasi aga üritad rohkem kodus püsida.
Sest tõesti, sul ei ole ju mitte mingit muud võimalust. Ma kolisin sellel suvel Tartust ära, olen sinuvanune ja kolisin sellepärast, et minul oli võimalus midagi muuta. Sinul praegu vist ei ole. Pead lihtsalt vastu pidama, nagu ma ütlesin.

Re: Kriis

#5
Nutmine ja teistelt abi palumine pole nõrkuse märk. Vastupidi, see näitab, et sul on julgust oma probleemi tunnistada ja sellega tegeleda.
Oma mõtete üles kirjutamine on hea mõte, see aitab ennast välja elada.
Halbadest harjumustest nagu suitsetamine ja joomine pead lahti saama, kui tahad emaga häis suhteid hoida ja ma eeldan, et sa ju tahad? Kuna isa ei tundu sinust eriti hoolivat.
Heh
Vasta

Mine “Milleks me elame?”