Pole enam pingutamist väärt

#1
Võin nüüd küll tunduda tavalise teismelisena, kes vigiseb koguaeg ning miski ei sobi, kuid tegelikkuses ma tõesti ei tea, mida teha.. Niisiis ma olen 14-aastane tüdruk Tallinna lähedalt, käin koolis, tegelen joogaga ning laulan. Eelmisel suvel (tegelikult kevade lõpus isegi) muutus minu senises elus kõik.. Tulid välja saladused minu isa salajastest seiklustest teiste naistega, kui ta veel emaga koos oli ning ütleme nii, et ma olin päris p**ses omadega.
Halb seltskond jne tingisid selle, et ma tegelesin igasuguste illegaalsete asjadega. Kooli minna oli suhteliselt raske, kuna olin pea-koguaeg suitsunäljas ning iga raskema koha peal tekkis tunne, et võiks tõmmata ühe. Eriti raske oli käia nädalaks ajaks Rootsis õpilasvahetuses, koju tulles tõmbasin ma endale kohe suitsu ette ja tunne oli parem. Umbes jõulude aeg jõudis mulle kohale, et selline elustiil ei ole sobilik ja ma sain sellest üle.. Või pigem suits asendus joogiga, kui nii võin öelda.
Minusse on alati suhtutud, kui tarka, intelligentsesse ja viisakasse tüdrukusse, kes ei tegele selliste asjadega. Suhteliselt raske oli üleüldse varjata teiste eest enda 'päris' poolt. Märtsikuus suri minu klassijuhataja. Automaatselt tekkisid mul õppimisraskused ja järjekordne isu suitsu järele, ka joogi.
Koolis olla on põrgu. Ma ei saa mitte kellegagi pea-aegult läbi, kuna ma ütlen oma arvamuse välja ning see võib solvata, eriti, kui inimene ise on harjunud, et tema ees laskutakse põlvili ja täidetakse igat tema soovi. Jah, selliseid inimesi käib minu klassis. Kodus on veel hullem. Minu ema suhtub minusse nagu mingisugusesse järelveetavasse asja. Koguaeg soovisin ma hoolt (selles oli algul probleem) ja nüüd, kui ma olen rohkem endassetõmbunud on probleem selles, et ma ei jaga, mis temaga toimub.
Lisaks sellele on veel probleem minu õpitulemustes, isegi kui ma selgitan, et ma ei suuda seal koolis enam õppida ütleb ta, et ei tema taha mind linnakooli saata ja see on loll jutt. Isa töötab hetkel välismaal ja isegi, kui ma näen teda ei saa me eriti rääkida, kuna me oleme sellised kauged teineteise suhtes või istub meil kõrval tema naine/naise perekonnaliige.

Mul lihtsalt puudub huvi ükskõik mille vastu.. Tõesti ei jaksa enam, iga õhtu nutan end magama. Puuduvad nagu ka sellised sõbrad ning ma tõesti sooviks minna õppima kasvõi teise kooli, et alustada uuesti kõike. Ilma igasuguste illegaalsete ainete, uute inimeste ja uute õpetajatega. Palun aidake tõesti, oleksin tänulik

Re: Pole enam pingutamist väärt

#2
Aga sa võiksidki alustada kõike uuesti. Mine uude kooli, tutvud uute inimestega, leiad uusi sõpru jne. Sest sama moodi jätkates vajud sa aina sügavamale jamadesse ning nagu ma aru sain, pole sul ka kogust erilist toetust (või ma eksin?). Aga eelduseks kõigel sellel on see, et sa ise suudad end hoida jamadest ja illegaalsestest ainetest eemal. Ja kuna sa oled 14, oleks sul ka viimane aeg hakata oma elu muutma, sest mida aeg edasi, hakkad sa muutuma iseseisvamaks ning sellise elustiiliga, nagu sul praegu on, ei jõua eriti kuskile. Ja lõpetuseks, kui ei ole huvi millegi vastu, siis tuleb see tekitada :D Aga edu sulle :)

Re: Pole enam pingutamist väärt

#3
Ma saan aru, miks su ema ei taha sind linnakooli lubada. Ta kardab, et seal võivad asjad sinu jaoks veel rohkem käest minna, samuti puudub temal igasugune kontrolls inu üle. Emad lihtsalt on sellised- muretsevad üle.
Tegelikult saad sa ju uuesti alustada ka oma koolis. Uues koolis olekski see vb raskem. Ja kes teab, äkki on seal veel vastikumad inimesed, kui sinu praeguses klassis? Kindlasti tegele edasi jooga ja laulmisega. Need on valdkonnad, milles saad end arendada.
Kui inimesed solvuvad sinu peale selle pärast, et sa ainult oma arvamuse välja ütled, on see tõesti imelik. Aga vb sa teed siiski natuke enamat, kui ütled ainult oma arvamuse? Tean palju inimesi, kes pidevalt vaidlevad selle üle, kummal on õigus. Ma ise kipun ka vahel vaidlema. Tegelikult on õigus mõlemal, sest mõlemal on õigus omada igast asjast oma arvamust. Seega ei maksaks sul teistele oma arvamust peale suruda ja kui keegi üritab sulle oma arvamust peale suruda, siis lihtsalt ütled talle, et sul on ka õigus oma arvamusele ja kõnnid minema. Vaileda pole mõtet, see ei vii kuhugile.
Loodan, et said midagi aru ka :D minu plämast.
Heh
Vasta

Mine “Milleks me elame?”