Harilik 19 aastane?

#1
Tere, otsin lahendust oma probleemile. Alguse sai kõik sellest, et lapsepõlves 8-12 olin ma eriline paharett, siis sai alguse mu alkoholi lembus ja kasvas huvi kuritegude järgi. Ma varastasin juba 10aastasena vanemate tagant raha ja jäin sellega alatihti vahele kuni 12 eluaastani. Siis toimus mu elus suur pööre, ma ei vajanud enam nii palju tähelepanu sõpradelt ja ma muutusin südamlikumaks. Mul on terve elu olnud palju "sõpru", enamik nendest on muidugi jooma kaaslased. Sõbradega suhtlen ma igapäevaselt, kuid viimasel ajal olen ma hakanud nendest võõranduma. Kaovad nii-öelda tähtsusetud tutvused. Nende all pean ma silmas, neid mõttetuid chillereid, kelle eesmärk on iga tutvuse pealt mingit materjaalset kasu saada. Aina lähedasemateks muutuvad need sõbrad kellele ma saan oma muresid kurta, kuid see toimub alati siis kui me oleme enda ajud sassi suitsetanud või joonud. Suitsetamise all pean silmas pilve tõmbamist. Mu iga-päeva elu koosneb vedelemisest, sest mul pole kohustusi. Ma elan vanematega koos, kellega ma vaevu suhtlen. Terve oma elu olen ma neile valetanud, ja valetan tänapäevani. Mul pole kunagi olnud sellist usaldus tunnet vanemate ees, et ma saaksin nendele oma tunnetest rääkida. Ma ei suhtle enda vanavanematega, ma pole nendele mitte kunagi helistanud ja küsinud kuidas neil läheb. Näen enda vanavanemaid ja sugulasi tähtpäevadel ( jõulud, sünnipäevad ja muud pask), siiski ei leia ma nendega ühist keelt. Mu tutvus ringkond on kahanenud aastatega, ntks 15 aastasena oli mul tutvusi kordades rohkem kui neid on tänapäeval. Ma ei tea kas see on hea või halb, aga see tekitab minus sitta tunnet. Tunnen ennast kuidagi maha jäetuna ja ühiskonnast isoleerituna, sest ma ei saa mingit tähelepanu. Kedagi ei huvita millega ma tegelen. 9 klassist saadik on mu ambitsioon olnud saada arhitektiks. Kuid ma pole selle heaks midagi teinud. Ma ei oskagi mitte midagi teha ning see on masendav. Peale selle olen ma 75% töövõimetu, st füüsilist tööd ma teha ei saa. Kuna ma pole haritud inimene, pean ma tegema füüsilist tööd et raha teenida. Pean elama vanematega keda ma ei armasta, ma tunnen ,et ma olen neid terve elu ära kasutanud ning mitte mingeid vastuteeneid neile osutanud. Vastuteeneid sellele, et nad pakuvad mulle katust ja toitu. Ma tarbin antidepressante lootes, et need muudavad mu mõttemaailma. Iga jumala päev olen ma masenduses, ma ei oskagi enam õnne tunda. Näost on kadunud miimika, sest emotsioonid on tardunud. Parim antidepressant on kanep, kuid kanep muudab inimese lõppude lõpuks idioodiks - selles staadiumis ma paraku olen. Naistega on mul alati erilised suhted olnud, ma aitan neil poisse leida, kuid samal ajal ma jumaldan neid tüdrukuid ning sooviksin ise nendega nö käima hakata. Tavaliselt kui ma mõne neiu kellegagi paari panen, siis ma kaotan ta, ma ei suhtle temaga pärast seda mitte kunagi. Ma kustutan ta telefoni numbri ja blockin ja deleten msnist. Päris debiilne või mis? Mul pole elu jooksul mitte kunagi tõsist suhet olnud. Ei pea seda vajalikuks ennem kui ma pole suutnud tagada piisavat materjaalset pagasit, mis annaks meie kooselule mingisugusegi väärtuse.
Eile kui ma olin kuuspaki õlut ära joonud ja savu suitsetanud, tundsin ma väga võimast "valgustatuse tunnet", ma tundsin kõiki enda kõige halvemaid emotsioone, läbi eneseanalüüsi. Tol hetkel tundsin ma seda, et ma olen valmis enesetapuks, kuid mingisugune sisemine refleks ei lubanud mul seda teha. Kuid see tunne oli väga võimas ja hirmutav, see oli surma tunne.
Pikk tekst, täis väga isiklikku paska. Ma pole eriline kirja mees, kuid äkki keegi kes viitsis lugeda ja analüüsida mu kirjutist oskab anda mulle nõu. Tunnen ,et ma ei pea enam kaua vastu.
Ettetänades,
-

Re: Harilik 19 aastane?

#2
Sinu kirjast on näha palju enesekriitikat. Ja see on mingil määral isegi hea, sa tead, et sul on probleemid. See tähendab vaid seda, et sa pead end kokku võtma kui soovid, et olukord muutuks. Ega keegi teine ei saa sinu heaks midagi teha kui sina istud masenduses, sa pead ise end käsile võtma ja olukorda muutma.
Meelemürke nagu nt alkohol ja kanep ma ei soovita. Esiteks alkohol ei tee sind õnnelikumaks, alkohol süvendab emotsioone ja kui sa oled masenduses ja hakkad nö jooma siis see võib viia tegudeni mille eest sa ei vastuta. Teiseks, jah, kanep võib tunduda küll süütu ja hea aga see võib viia kangemate narkootikumideni ja sellest august on sul siis väga raske välja pääseda.
Lisaks sellele, sa ütled küll et sa ei hooli oma vanematest ega suhtle nendega aga tegelikult see ju pole nii, me kõik hoolime enda vanematest, ükskõik me neid ka vihata ei taha. Pigem ma arvan et sa sooviks nendega rohkem suhelda aga oled kaotanud läheduse nendega ega tea enam kuidas seda tagasi saada
Igatahes, kõike head ja ole tugev :) Loodan, et mu kiri aitas :)

Re: Harilik 19 aastane?

#4
ainuke, kes saab asju muuta, oled sina ise. mõtle, mida sa oma elult tahad. kas tahad nt. paremaid suhteid oma perega, rohkem sõpru, kellele saad oma muresid kurta ka kainena, tüdruksõpra, korralikku tööd jne. mõtle, mis on su unistused, soovid ja eesmärgid ja pane need paberile kirja.
siis hakka mõtlema, kuidas sa neid täita saaksid. sa pead asju õiges järjekorras tegema. nt pole vist mõtet minna vanematega lepitust otsima, kui nad peavad sind mõtetuks luuseriks. sa pead neile enne tõestama, et sa ei ole seda. hangi endale töö või mine vähemalt kuskile kooli. arhitektiks saamine polee üldse paha mõte. kuskil kutsekoolis saab seda kindlasti õppida.
lõpeta mõtetu enesepõletamine ja igaõhtune sixpackide joomine. mida see sulle annab? usu või ära usu, see ei anna sulle mitte midagi. küll aga võtab. see võtab sinult su tervise, raha ja võõrandab sind su oma perekonnast. suitsetamine on samuti mõtetu. su vanemad ilmselt teavad, et sa suitsetad, eks? kindlasti oleks neil hea meel kui nad näeksid, et oled selle maha jätnud. isegi kui nad seda ei tunnistaks, kindlasti oleks neil sinu pärast hea meel. niisiis lõpeta suitsetamine, joomine ja mööda korteriläbusid kooserdamine. see on nõrkadele, tahtejõuetutele inimestele. aga sina tahad ju tugev olla?
proovi ennast muuta paremaks inimeseks. mai tea, nt. lõpeta ropendamine ära, ära ülbitse teiste inimestega,korista oma tuba vahel jne. ja ära arva, et sa oled mõtetu saast. igas inimeses on midagi head. sa ütlesid, et sa paned inimesi nö paari. see näitab, et sa tahad, et teistel hästi läheks. arenda oma häid iseloomuomadusi.
ja muidugi sa pead lõpetama oma vanematele valetamise. mõnikord võivad nad sind ju tõesti närvi ajada ja sa mõtled, et sa ei pea nende tü*apeadega hästi käituma ja oma tegudest neile aru andma, aga tegelikult on nad ju siiski su vanemad. sa pead neid austama. ja järgmine kord, kui ema su kallal kobisema hakkab, siis pane ennast tema olukorda. kuidas käituksid sina oma pojaga, kes on sult peaaegu terve elu raha varastanud, sulle valetanud ja sinu kulul elanud? ennast oma vanematele tõestada saab sul olema kindlasti raske, aga asi on seda väärt. kindlasti on väga tähtis, et sa püüaksid parandada oma suhteid vanematega. inimesel on kindlam ja kaitstum tunne, kui tal on olemas pere, kellele ta saab loota ja keda usaldada.
niisiis minu arvates võiksid sa teha nii:
1)püüa joomine maha jätta
2)püüa suitsetamine maha jätta
3)mine kooli või tööle
4)proovi vanematega suhteid parandada
ära arva, et sul kõik esimese korraga õnnestub. oma elu tagasi õigele rajale saada on ilmselt üsna raske ja seega pole midagi imestada, kui su head plaanid ja kavatsused kohe ei õnnestu. kõige tähtsam on see, et sa prooviksid edasi, kuni sul õnnestub :)

Re: Harilik 19 aastane?

#5
Kooliga on nii, et ma kukkusin gümnaasiumi lõpueksami läbi, sellega ma tegelen juba. Jah, aga ma olen jõuetu, ma tahaks ,aga ma ei jõua midagi teha. Ma arvan et see asi on sellest ma olen juba 4-5 aastat depressioonis olnud. Ma olen väga enesekriitiline ja realistlik, mis ei ole üldse positiivsed iseloomu jooned. Kahju, et päris elus ei saa panna NEW GAME.

Re: Harilik 19 aastane?

#7
kert666 kirjutas:Kahju, et päris elus ei saa panna NEW GAME.
Täpselt minu mõte...

Aga hea, et sa vähemalt kooliga üritad asjad korda saada. Ma usun, et kui sa kuidagi suudaksid end kokku võetud ja kooliga asjad korda saada, muutub ka su enesetunne paremaks.
Jah, avataril olen mina, et keegi enam seda ei küsiks. :D
Enam väga siin ei käi, aga vahest eksin ära.
Uued tutvused oodatud, võid julgelt kirjutada.

Re: Harilik 19 aastane?

#9
arhitektiks saamine polee üldse paha mõte. kuskil kutsekoolis saab seda kindlasti õppida.
parandaksin, et kutsekoolis arhitektiks õppida ei saa, ülikoolis aga küll. ent kutsekooli minna oleks hea mõte.
kert666 kirjutas:Kooliga on nii, et ma kukkusin gümnaasiumi lõpueksami läbi, sellega ma tegelen juba. Jah, aga ma olen jõuetu, ma tahaks ,aga ma ei jõua midagi teha. Ma arvan et see asi on sellest ma olen juba 4-5 aastat depressioonis olnud. Ma olen väga enesekriitiline ja realistlik, mis ei ole üldse positiivsed iseloomu jooned. Kahju, et päris elus ei saa panna NEW GAME.
mina arvan nii, et kui sa oled depressioonis olnud juba viimased 4-5 aastat, siis see on juba väga pikk aeg ja kõige kasulikum oleks sul pöörduda mingi hea psühholoogi juurde. kui sa näost näkku ei taha temaga suhelda, siis kasvõi kopeeri see pikk algpostitus siit foorumist mingile psühholoogile meili peale. mina isiklikult näiteks olen kirjutanud ja saanud isegi ka nõu.
veel üks võimalus, miks sa võib-olla midagi teha ei jõua, võib olla see, et sa ei liiguta end. kujutan ette, et sa vist oled päevad läbi ainult toas ja midagi füüsilist ei tee. ükskord üks tark inimene ütles mulle, et inimene peab tegema sporti või midagi füüsilist, sest muidu ei pea ta vaimselt vastu. tundub, et sinu puhul see nii ongi. näiteks minul endal on nii, et kui ma juba ühe päeva lihtsalt vedelen kodus, ilma et ma teeksin midagi kasulikku, siis läheb mul tuju alla poole igasugust arvestust ja tuleb selline masenduse tunne peale. küll aga kui ma olen juba ühe päeva kas või koolis käinud, mis tähendab siis, et liigutanud end, on mul kõik hea. siit järeldus: sa pead midagi TEGEMA. nagu ütlesin, üks väga hea võimalus selleks on sport. sunni end, alusta kas või väikeste raskustega. toa koristamine, nagu üks seal eespool mainis, on samuti hea mõte - korras ja puhtas toas juba iseenesest on hea olla. rämps lihtsalt on justkui mingi negatiivse auraga pa*k, millest vabanedes hakkab kuidagi parem. proovi, kui ei usu, minul küll töötab (A).
muide, ütlesid, et oled enesekriitiline ja realistlik ning väitsid, et need pole positiivsed iseloomujooned. tegelikult need on positiivsed. kui sa oled enesekriitiline, siis sa suudad näha, mis on sinuga valesti, ja seda sa praegu ka suudad. nii, kui sa suudad seda näha ja saad aru, siis on sul võimalus hakata mõtlema, mida sa saad muuta, et olukord läheks paremaks. kui sa enesekriitiline poleks, jääksid sa veel suurema tõenäosusega toppama. sama asi käib realistlikkuse kohta.
põhimõtteliselt, eluviis on väga tähtis selle juures, kuidas sa end tunned: elad tervislikult, tunned end ise ka hästi.
appi, ma ei oska praegu enam midagi öelda, kuigi on selline tunne, nagu ikka oleks midagi veel öelda.. ma jälgin seda teemat ja ütlen siis hiljem =)

Re: Harilik 19 aastane?

#10
kert666 kirjutas:Kas keegi ei tunne ,et ta lihased on nõrkunud ja koguaeg on uni ja pea valutab pidevalt? Äkki keegi on tuttav selle probleemiga ja oskab öelda kuidas sellest lahti saada? Ise arvan ,et antidepressandid tekitavad seda tunnet, aga kas mul on mõtet nende võtmisele lõpp teha?
ma pakun, et lihased ongi selle pärast nõrkunud, et nad pole ammu mingit koormust saanud. uni on ka sellest, et füüsiline aktiivsus puudub (jälle tõestuseks omad kogemused), ja peavalu.. hmmmm.. pakun, et see käib jälle kas eluviisi või siis depressiooni juurde. soovitaksin tervise ka võtta tõsiselt ette ja minna arsti juurde ning rääkida talle kõik need tervist puudutavad probleemid ära. see oleks jälle samm edasi! ;)

olen see sama neiuts.

Re: Harilik 19 aastane?

#13
Mõistus hakkab kasvule järgi jõudma ehk teisisõnu sul puberteet on otsakorral ja sa hakkad mõtlema nendele teemadele, mis olulised on. Sellest paaripanejavärgist ma saan aru - ma küll ei soovi nende neidudega ise käima hakata, kellele ma maailma tutvustan, aga sees vahepeal ikka kratsib, kui ta kellegi teise külje alla läheb ja siis käib korra see mõte peast läbi: "wtf ma tegin just?"

Füüsilisega on nii, et sa pead trenni tegema. Sa ei jaksa midagi teha, sest sul pole vastupidavust, sa oled niivõrd nõrk, et see vähene liikumine, mis sa teed päeva jooksul, väsitab sind juba nii palju, et sa tunned end unisena jne. Peale naisega olemist kustud ka koheselt? :D

Mis su wake n bake ja 420 ja niisama ajaviiteks bong rippidesse puutub, ma ei saa öelda, et laksust pead maha jätma, aga katsu seda vähem teha. Nädalas korra, üks kivi, on enam vähem juba kuni lõpuks tunned, et pole enam vaja.

Vaata siis, kõige tipuks, kui head vanemad sul on. Sinust saab asja isegi :p

Mis ma oskan soovitada - ma ei ole kunagi aru saanud anti depressantidest, mida nad täpselt teevad, ma pole kunagi näinud oma silmaga, et need tõesti kedagi aitanud on, aga too tolleks. Tee trenni, ma ei pea äärmuslikult silmas, et sa pead kuskile jõusaali kohe minema vms. Alusta sellega, et kõnni või velota võimisiganes päevas mingi pool tundi või 45 või ma ei tea, kuidas sa ise tunned.

Nii, et võta vabalt, katsu oma füüsilisega tegeleda ja muid halbu kombeid nurka visata.
Vasta

Mine “Milleks me elame?”