mis siis ikkagi on elu mõte?

#1
ma tegelikult üldse ei tea, miks ma selle siia kirjutan, aga jah. veel eelmisel kevadel oli mu elu täiesti lill; mul oli väga tore poiss, sõbrad, kellega ma sain väga hästi läbi ning head hinded. suvel justkui kõik vajus allamäge. mu poiss leidis endale uue tüdruku, kellega ta minu ees suudlemisega jäi vahele. mu ema muutus närvilisemaks ja isegi kurjaks, kui nii võib öelda. mu vanemad elavad lahus, ning mu isa ostab mulle kõik asjad. sealjuures ma mõtlen riideid, igasugust elektroonikat jms. ja maksab emale minu elamisraha(elektriarved, toit jms) ning mu ema ei tee midagi.
ta koguaeg hädaldab, et oi kui vähe raha on, kuid ise ei viitsi midagi teha. talle ei meeldi käia kontoris tööl, niisiis ta teeb kodus raamatupidamist jms.
igakord kui ma midagi valesti teen karjutakse minu peale või pahandatakse. ning alati kui ma midagi õigesti teen saab keegi teine au endale või keegi ei ütle midagi.
kõik arvavad koolis, et ma olen perfektne. mul on raha, ilusad riided ning head sõbrad. kuid nendele 'headele sõpradele' ei saa ma midagi rääkida. nad räägivad selle välja ning minu elust saavad teada inimesed, kes ei peaks sellest midagi teadma.
mind huvitab väga fotograafia, ma olen isegi saanud internetiportaalis deviantart oma tööde kohta väga häid kommentaare, ja ma sooviksin seda minna edasi õppima. kuid mu ema hakkab siis rääkima, et mul ei ole mõtet sellist asja õppida, kuna nvn ma ei leia endale eestist tööd sellisel alal. oi, kui palju aitab kaasa karjäärivalimisel.
kodu on minujaoks muutunud justkui põrguks. ma lähen iga õhtu magama kohutava peavaluga, mis tekib ema karjumisest, ja sellest, kui ta ütleb, et ma olen mõttetu ja mu hinded on nii halvaks äkki läinud.
ma lahkun enda toast ainult siis, kui ma pean vetsu minema. selle raha eest, mis ma saan isa käest kuus ostan ma ka endale midagi süüa pärast kooli, kuna ma pean kohe koju minema, sest ema käsib.
ma ei ole südamest naernud kuid. ma pole käinud kuskil kunstinäitusel, ega väljas. lihtsalt, olen olnud kodus ning istunud internetis/õppinud/lugenud raamatut vms.
ma tahaks tõsiselt kolida kasvõi oma vanaema juurde, tema oskab mind hinnata ning ma tunnen ennast tema juures hästi ning kindlalt.
ma tõesti ei tea, mida edasi teha. nii raske
Vasta

Mine “Milleks me elame?”