Olen oma elu täiesti p**se keeranud..

#1
Olen 13 aastane ning minu elu on viimase kolme aasta jooksul järjest hullemaks läinud. Enne seda olid ka probleemid samade asjadega, mida ma kirjeldama hakkan, kuid siis olid need kõvasti väiksemad. 5ndast klassist alates hakati mind narrima ja tõugati eemale. Seda sellepärast, et ma ei käinud korralikult koolis, hinded olid kehvad jne. Lisaks võimendas seda narrimist õpetajate poolne nö. "ära panemine". See nägi välja umbes nii, et "jälle sul pole midagi õpitud" ja "sa niikuinii ei taha koolis käia ja õppida". Ma olen olnud 1. klassist peale rohkem selline omaette inimene, seega see eemaletõukamine ja seltskonnast välja jätmine mind esialgu nii väga ei seganudki. Hiljem aga muutus see häirivaks ning ma sain aru, et keegi minuga suhelda ei taha ja mul pole sõpru. Selle tõttu hakkasin ma aga järjest rohkem koolist puuduma. Aasta lõpus vahetasin kooli (mind oleks sealt suure tõenäosusega muidu välja visatud). Uues koolis muutusin aga veelgi laisemaks, ei viitsinud põhimõtteliselt üldse koolis käia. Need üksikud hinded, mis mul olid, olid enamik väga head, aga ma lihtsalt ei viitsinud ennast kooli vedada! Istusin päevad läbi arvutis ja nii oligi. Tulemuseks oli see, et sellel aastal läksin jälle uude kooli ja uuesti 6ndasse klassi. Siin koolis läks asi jälle käest ära. Hakkasin jälle puuuduma. Mulle anti lisanädal selle veerandi algusest, et ma saaksin kõik ära vastata. Kuidagi moodi sain vist enamikus ainetes hinded kätte. Nüüd sellel veerandil, kui oli see lisanädal, võtsin ennast korraks kokku ning käisin lausa nädal aega (wow) järjest koolis. Eelmisel nädalal käisin vist 2 esimest päeva koolis ning nüüd olen siiamaani puudunud. Ma kardan, et asi läheb jälle käest ära - ma ei õpi kodus olles neid asju, mida teised koolis õpivad ning siis on mul hirm kooli minna, kuna mul pole õpitud.
Lisaks on mul teine probleem veel - me ei saa emaga kohe kuidagi läbi. Me mõlemad läheme nii kergesti närvi ja siis karjume vaheldumisi nii, et maja kajab :?
Ja kolmas ka - ma lasen emal tuua endale poest igasugu komme ja muid maiustusi ning seetõttu on meil vähe raha, ostmaks midagi suuremat. Meil pole juba mitu aastat köögis mööblit (remondi lasime ära teha), kuna lihtsalt raha pole. Pesu käime pesemas pesumajas ning kuna emal ei ole aega (või ta lihtsalt ei viitsi) seal piisavalt tihti käia, siis seetõttu pean ma tihti sõpradega õues käima mingite s*taste riietega. Ja see on tõsiselt häriv ning iga kord kui mul see kodus meelde tuleb, lähen ma räigelt närvi.
Teine suur põhjus, miks meil raha pole, on see, et ma lõhun asju kui ma närvi lähen. Olen mingi 3l korral lõhkunud ära oma arvuti ning siia juurde siis veel: tubade uksed, kamina ukse klaas, enda ja ema telefonid, riidekapi klaasuks, raamaturiiuli klaasuksed, 2 PSP´d, televiisor ja veel mõned asjad. Ilmselt ema ei julge ka sellepärast midagi uut osta, et kardab, et ma lõhun selle lihtsalt ära.
Ma võtan mingeid psühiaatri või psüholoogi (ma ei tea kumb ta on) välja kirjutatud rohtusid - ühed (võtan hommikul) peaksid aitama mul koolis kergemini keskenduda õppetööle ja teised (võtan õhtul) peaksid aitama mul rahulikum olla ja õigel ajal magama jääda. Paraku ei aita (vt. kasvõi selle postituse kellaaega)...
Kuidas ma saaksin oma elu normaalseks - ma kardan minna erikooli, aga samas ma ei leia endas tahtejõudu, et teha midagi selle heaks, et sinna mitte minna...

Re: Olen oma elu täiesti p**se keeranud..

#2
Hea on see, et sa mõistad oma probleemi ja tunnistad seda! Mul endal on praegu koolist terve veerand puudutud, aga õnneks haiguse pärast, ja ka mina tõesti ei julge kooli minna, kuna ma ei oska neid asju ja nüüd pean õppima kohutavalt järgi. Proovi oma emaga RAHULIKULT rääkida, ja ära ütle et sa ei saa, sa saad kui sa üritad. Ja asjade lõhkumise asemel ma soovitan hakata sul millegi rahulikumaga tegeleda, näiteks proovi käsitööd teha, ehted jne. Meil käib ka koolis üks tüdruk, keda keegi väga ei salli ja tema kohta on väga palju eelarvamusi jne ja ta suitsetab, joob koolis ei käi ja teised kasutavad teda ära..

Re: Olen oma elu täiesti p**se keeranud..

#3
Kuskilt tuleb ju oma elu normaalseks muutmist alustada eks? Äkki alustaksid sellest, et lähed esmaspäeval kooli. Okei, sa oled sellel veerandil kaheksa päeva puudnud (kui ma õieti arvutasin :) ), see ei ole väga palju. Sul on veel tervelt viis nädalat aega korralikult koolis käia ja õppida! Vaata e-koolist, mis järgmiseks nädalaks õppida on või kui sul e-kooli pole, siis helista mõnele klassikaaslasele ja küsi õppimist. Tee seda juba täna. Seejärel alusta õppimisega. Alusta lihtsamatest ainetest, kui need on tehtud asu raskemate kallale. Vajadusel küsi vanematelt abi. Kui sul jäi midagi pähe õppida, siis õpi see ära ja lase vanematel õppitut kontrollida (küsimusi esitada või kui mõnes võõrkeeles jutustada jäi, siis lase neil kontrollida, kas sa jutustad õieti ning palu neil mainida, kui mõne vea teed). Kui sa mõnest ainest tõesti aru ei saa, siis ära lase ennast sellest heidutada. Kui sa esmaspäeval kooli lähed, siis võid õpetajalt küsida, kas ta saaks vahetunnis või pärast tunde sulle seda asja seletada. Kui õpetaja sinu jaoks pärast tunde aega leiab, siis mine kindlasti kohale. Kindlasti saad õpetaja abiga antud teema palju paremini selgeks kui kodus närveldades.
Üks viis kuidas koolis käimise tahet suurendada, on seal endale sõber või sõbrad leida. Vaata oma klassis ringi, äkki on seal keegi, kellega sa lähemalt tutvust teha tahaks? On seal mõni inimene, kes tunneb ennast üksikuna ning ootab, et keegi temaga rääkima tuleks? Tee temaga juttu! Sõbrad muudvad koolipäeva palju kergemaks ja talutavamaks.
Mulle tundub, et sul on tegelikult üsna hea ema. Kuigi sa oled palju asju ära lõhkunud ja teil pole just palju raha, ostab ta sulle siiski maiustusi ning nagu näha on ta sulle uue arvuti ostnud või arvuti, mille sa ära lõhkusid parandusse viinud. Ma usun, et su ema hoolib sinust. Tal on lihtsalt raske sinuga hakkama saada. Ma oletan, et teil on olnud palju tülisid koolis käimise ja muu kooliga seotu pärast. Kui sa hakkaksid korralikult koolis käima, poleks neid tülisid ju enam. Sorri, kui mu oletus vale oli. Võiksid kirjutada, mille pärast tee emaga tavaliselt tülitsete ja mõne näite tuua.
Proovi endale leida mõni tegevus, mida sa võiksid asjade lõhukmise asemel teha. Nt pane kõrvaklapid kõrva ja muusika põhja.
Riideid võid ka ise käsitsi pesta või mine ise pesumajja. Niimoodi aitad ema ning saad puhtad riided selga panna, siis kui tahad mitte siis kui ema nende pesemiseks aega leidnud on.
Võiksid emaga kokkuleppida raha, mille eest ta igal kuul sulle maiustusi ostab. Samuti võid suvel (kuigi see on alles kaugel) tööle minna, et endale ise kommiraha teenida.
Kirjutasid, et võtad psühiaatri/psüholoogi poolt välja kirjutatud ravimid. Kas oled ka tema juures nõustamisel käinud või käid praegu? Kas oled talle maninud, et need ravimid ei aita?
Vasta

Mine “Milleks me elame?”