Pole enam jõudu..

#1
Tere. Olen 16 aastane tüdruk. Mul on väikevend, kahe ja poole aastane ja ema. Ja vanaema. See ongi kogu minu perekond.. ülejäänud on kõik eestis laiali, seega abi neilt loota pole. Ja just sellepärast pöördungi ma teie poole, et saada abi.. Probleem siis selles, et .. raske on alustada..
Ma pean kodus kõike tegema, ma pesen nõusid, viin prügi välja, teen süüa, pühin tolmu, koristan tolmuimejaga, panen riideid kappidesse jnejne. Päevast päeva. Selle peale tavaliselt karjutakse mulle näkku, et ma olen mõttetu pask kes mitte midagi kunagi ei tee ja ainult istun arvutis ja jõlgun väljas ringi. Poistega. Ühesõnaga, probleem ongi selles, et mind ei hinnata absoluutselt. Ma teen kõike mida vaja, aitan kui näen et on vaja abi. Ja ikka karjutakse, ainult karjutakse. Väljas lubatakse mul alati olla ainult kaks- kolm tundi, ja see ka nii et enne pimedat pean kodus olema. Ma elan vägaväikeses kohas.. kõik teavad kõiki ja midaiganes. Igaljuhul.. ma ei jõua ikka sinna kuhu ma tahan jõuda.. Mul on väga palju tuttavaid, enamused neist vb jah on poisid, aga andke andeks, nad on ka inimesed. Seltskond ise on minujaoks väga sobiv.. kuigi ja.. suitsetamine ja joomine on neile väga omased. Mina ainult suitsetan.. aga see ei ole väga oluline praegu. Pmst probleem on selles, et mul lastakse isegi vägavähe väljas olla, usually ema ütleb mulle et ' koolis nkn saad päev otsa lulli lüüa ' em.. ta ei saa aru, et ilmselgelt koolis ei lööda lulli, vaid õpitakse. Tema arust peaksin ma seljuhul igapäev kodus istuma, koristama tube ja oma väikevenda vaatama. Mul sisuliselt ei ole oma elu. Ja nüüd täna tuli ema lagedale superhea uudisega, et ta läheb tööle ja mina pean venda hoidma hakkama. Lihtsalt.. ta võtab mult nüüd sellegi käest ära, mis mulle jäänud on. Just nimelt, sõbrad. Ma ei kujuta ettegi, mis hakkab olema, ma lihtsalt tunnen end kui mittekeegi, ma teen kõike et ma ei saaks õiendada, aga alati leitakse põhjus miks mul nägu täis sõiamata. Ema võtav mult viimsegi ära.. võimalik et te ei mõista seda probleemi, või ei ole see teie jaoks probleem, aga lihtsalt .. ei ole enam jõudu, igapäev tehakse mind maha, öeldakse milline rämps ma olen kes midagi ei tee ja hästi ei õpi. Jah, ma tõesti ei ole viieline õpilane.. ja kõik ei peagi olema. Ühesõnaga, mida ma tegema peaksin, et mind võetaks kui inimest ? :'( Ma ole nutnud juba kolm tundi, mittemiski ei aita. mitte kedagi ei huvita, ema on väga õnnelik, et sai mulle nii teha. Ta ise ütles , et mul ei olegi vaja koguaeg sõpradega koosolla. Peas tiirlevad enesetapu mõtted. Palun aidake, see ei ole lahendus. :'(

Re: Pole enam jõudu..

#2
tõesti, enesetapp ei ole mitte mingi lahendus. ja nutmisest ka pole kasu, sest tegelt.. kui mõelda... mis see annab? aga okei, kui sa saad ennast rahustada niimoodi... siis pole hullu. ;) sa pead olema tugev ja emale vastu ütlema ja selgeks tegema kui palju tegelikult sina seal majas oled teinud. kui tõesti igapäev päevastpäeva koristada ja nõusid pesta ning venda hoida siis maitea... ma oleks ammu hulluks läinud ja oma vanemad kõige pimedamasse kohta saatnud ning kodust natukeseks jalga lasknud. ma saan aru kui vahest, näiteks nädalas korra koristad võinii.. siis sellest ma saan aru.. vanemaid tuleb ikka aidata. aga IGAPÄEV, jah see on liig.
räägi tõsiselt emaga, sest mul poleks ka siis enam jõudu.

Re: Pole enam jõudu..

#3
mürsik kirjutas:tõesti, enesetapp ei ole mitte mingi lahendus. ja nutmisest ka pole kasu, sest tegelt.. kui mõelda... mis see annab? aga okei, kui sa saad ennast rahustada niimoodi... siis pole hullu. ;) sa pead olema tugev ja emale vastu ütlema ja selgeks tegema kui palju tegelikult sina seal majas oled teinud. kui tõesti igapäev päevastpäeva koristada ja nõusid pesta ning venda hoida siis maitea... ma oleks ammu hulluks läinud ja oma vanemad kõige pimedamasse kohta saatnud ning kodust natukeseks jalga lasknud. ma saan aru kui vahest, näiteks nädalas korra koristad võinii.. siis sellest ma saan aru.. vanemaid tuleb ikka aidata. aga IGAPÄEV, jah see on liig.
räägi tõsiselt emaga, sest mul poleks ka siis enam jõudu.


kui ma üritan talle midagi vastu öelda, või teha, siis karjutakse mulle näkku, et ' saa enne inimeseks kui julged mulle midagi vastu öelda '

Re: Pole enam jõudu..

#4
:cry: Masendav.

Lugedes seda, sain aru kui hea elu mul ikka on.

Olin ka eelmises kodus suht ori vanemate jaoks, aga midagi nii alavääristavat ei tundnud. Väikesed tülid ja ebakooskõlad kannatasin ära. Nüüd elan üksi ja suures linnas. Is nicee.

Kas Su ema tõesti ei mõista Sind? Oled temale vihaselt öelnud, et teed koguaeg kõike, mis vaja ja ikkagi sind ei mõisteta. Mida nad siis teeksid kui sindki poleks??
Eduuu! :)
Dr cbble: "Oleme need, kes oleme! Laskem ka teistel elada ja abistame üksteist! "

Re: Pole enam jõudu..

#9
Halvale saab alati vastu heaga.
Kui ta ütleb, et sa ei tohi välja minna, siis sa ütle "Okei, ma ei lähe"(rahuliku ja sõbraliku häälega)
Lase tal karjuda ja lõuata, aga sina ole ise rahulik ja ürita ilma emotsioonideta seda olukorda võtta, vasta rahumeelselt tema küsimustele ja ürita tema sõnadele mitte vastu vaielda. Sest ta on sinu ema ja ta arvab, et ta omab sind. Ei ole mõttet vastu hakkata, nagu ma aru saan pole see siiani tulemusi andnud ka. Võtta asja väikese huumoriga.
Ma ise arvan, et su ema kannatab stressi all või deprekas isegi? Su ema on ka inimene ja tal on ka probleemid, ta vist elab enda probleeme teiste peal välja, hetke olukorras sinu peal.

Ma soovitan sul endale hobi otsida, et kodus oleks huvitavam olla. Mis asjad sulle huvi pakkuvad, peale sõprade?

Re: Pole enam jõudu..

#11
noner kirjutas:Halvale saab alati vastu heaga.
Kui ta ütleb, et sa ei tohi välja minna, siis sa ütle "Okei, ma ei lähe"(rahuliku ja sõbraliku häälega)
Lase tal karjuda ja lõuata, aga sina ole ise rahulik ja ürita ilma emotsioonideta seda olukorda võtta, vasta rahumeelselt tema küsimustele ja ürita tema sõnadele mitte vastu vaielda. Sest ta on sinu ema ja ta arvab, et ta omab sind. Ei ole mõttet vastu hakkata, nagu ma aru saan pole see siiani tulemusi andnud ka. Võtta asja väikese huumoriga.
Ma ise arvan, et su ema kannatab stressi all või deprekas isegi? Su ema on ka inimene ja tal on ka probleemid, ta vist elab enda probleeme teiste peal välja, hetke olukorras sinu peal.

Ma soovitan sul endale hobi otsida, et kodus oleks huvitavam olla. Mis asjad sulle huvi pakkuvad, peale sõprade?

Ma olen püüdnud võtta asja rahulikult, teha nägu et lalala mölise edasi mul nkn tundeid pole ei huvita, aga see sellist asja igapäev, koguaeg taluda.. Seda ei ole enam võimalik huumoriga võtta. See stressi ja depreka jutt on täitsa õige, kasvatab ju siiski üksi kahte last, aga andke andeks.. tema käitumise juures ma ei imesta ka, miks kõik mehed ta juurest ära jooksevad.
Üldiselt peale seda karjumist ma lähen endast täiesti välja, otsin oma joonistusbloki ja pliiatsid välja ja kritseldan oma tunded paberile. Aga tegelen ka kergejõustiku ja tantsimisega. Muidu on mu elu täitsa viis plus, ainult perekond.. See õõnestab igapäevaga aina rohkem ja rohkem mu isegi miinustes olevat enesekindlust.

Re: Pole enam jõudu..

#12
mürsik kirjutas:kui sa heaga üritad.. siis võibolla võib ta hakata ju ära kasutama seda jne.
a kui sa ütlesid et siis sa lendaks kodust välja... siis minegi ära... sul raudselt on sõpru kelle juures olla ju vms. võta julgus kokku ;)


ühe korra olen läinud, ja see tegi asja ainult hullemaks.

Re: Pole enam jõudu..

#13
Kodust ära minemine kindlasti hea mõte ei ole. Su ema siiski hoolib sinust, tal on raskusi selle välja näitamisega.
Ma soovitan sul olla võimalikult palju tema meelt mööda, ehk ta siis on natukene rahulikum.
Võibolla proovid temaga rääkida oma tunnetest ja küsida miks ta käitub nii? Seda siis, kui ta on rahulik ja sina oled rahulik, et sealt areneks vestlus, mitte võidu karjumine.

Kahjuks/õnneks oled sa seotud oma perega. Niikaua kuni sul enda sissetulekut ja elamist ei ole, pead alluma ema reeglitele ja võtma olukorrast maksimumi.

Kas võib küsida mis põhjusel sa suitsetad?

Re: Pole enam jõudu..

#14
noner kirjutas:Kodust ära minemine kindlasti hea mõte ei ole. Su ema siiski hoolib sinust, tal on raskusi selle välja näitamisega.
Ma soovitan sul olla võimalikult palju tema meelt mööda, ehk ta siis on natukene rahulikum.
Võibolla proovid temaga rääkida oma tunnetest ja küsida miks ta käitub nii? Seda siis, kui ta on rahulik ja sina oled rahulik, et sealt areneks vestlus, mitte võidu karjumine.

Kahjuks/õnneks oled sa seotud oma perega. Niikaua kuni sul enda sissetulekut ja elamist ei ole, pead alluma ema reeglitele ja võtma olukorrast maksimumi.

Kas võib küsida mis põhjusel sa suitsetad?



Ma olen püüdnud temaga rääkida, lõppeb see alati sellega, et mina nutan ja ema karjub ja on endast väljas. Ma olen küsinud ta käest, et miks ta karjub, et miks ta ei võiks normaalsel toonil rääkida. Ma saan siis ka aru. Vastus on alati ühesugune, mina hoidku oma suu kinni ja saagu enne inimeseks, kui julgen midagi emale vastu öelda. MA ju OLEN INIMENE!! :/
Suitsetan sellepärast, et ma tunnen et see viib mul mõtteid mujale ja teeb enesetunnet paremaks. Hakkasingi nende pingete pärast suitsetama. Ma tean et see on jube..

Re: Pole enam jõudu..

#15
Aga proovi teda positiivselt üllatada. Tee talle üks korralik söök(soolane + magustoit) kui ta töölt koju tuleb näiteks ja kui tunned, et hetk on sobiv võta uuesti ülesse see teievaheline konflikt. Võibolla on parem mõte neid üllatusi rohkem teha, ennem kui võtad selle teema ülesse.

Tean omastkäest, et probleemi eiramine mõnuainete abiga teeb asja ainult hullemaks + suits on üsna tugevalt sõltuvust tekkitav ja rikkub hambaid. Ürita see asendada jooksmise või maalimisega või tantsimisega või muu tegevusega mis mõtteid eemale viib.

Re: Pole enam jõudu..

#16
Hei !
Äkki aitab Sind natuke see, kui mõelda, et alati läheb paremaks :)
Kunagi kunagi kooli lõpetad, oma elu elama hakkad,lapsi saad, siis mõtle seda, et sa saad ise oma elu elada! Sest enamus vanemaid ongi nii, et kui kodus midagi isegi teed või ei tee, siis probleem on ikkagi . Nad ei suuda otsustada , kas olla siis karmid vanemad või ei . Minu jaoks on küll lohutus see, et kunagi on ka minu aeg elada . Kunagi saan ka mina lapsed ja mõtlen ,et kuidas mina neid kasvataksin. Kuidas sina näed tulevikus seda, kuidas Sinu lapsed Sind kunagi kuulavad ja aitavad . Aga enesetapp ei ole kindlasti lahendus. Tuleb kõigest üle olla, kuigi see on raske, siis sellised asjad Sind tugevamaks teevadki ! Soovin , et Sul kõik hästi läheb ! :)

Re: Pole enam jõudu..

#17
Jjou . Am , mul ka väike õde , keda ma suht koht väga väga tihti hoidma pean . Amm , koristama pean ka palju , aga , sellegipoolest , võin ma päris palju õues olla . Kooli ajal tavaliselt pean enne keskööd kodus olema . Sinu kirja lugedes tundub tõesti , et mul on natuke rohkem vedanud , ja EI , ma ei kekuta , absull . Mul on sust pigem väga kahju , . Äkki üritad mingi päev rahulikult oma emaga sellel teemal rääkida ? Lõpuks äkki saab ka tema aru , et sa pole mingi robot .
Päikest ;) .
I love walking in the rain , because no one sees I'm crying .
Muaah [kl] .
Vasta

Mine “Milleks me elame?”