alaväärtustatud

#1
olen tüdruk, 16. mul on kaks head sõpra ja pere. Probleem on selles, et ma tunnen ennast alahinnatuna. Enda arust teen ma kõik, et muuta teiste elu lihtsamaks ja paremaks, aitan sõpru ja peret igati ning olen alati nende jaoks olemas. Ma üritan mitte oma elu üle kurta, kuigi see on üpris nässus.. selle elan ma välja enda toas patja nuttes.
Vahel on mul tunne, et nad ei taha mind enda ellu, teine hetk aga naerame koos ja oleme õnnelikud. Ma olen tüdinud sellist kahepalgelist elu elamast.
Ka perega on jama (jättes praegu välja ema-isa vahelise suhte. neil on kõik läbi). Koolis õpin hästi, vaikselt tegelen ka hobidega, aga ema jaoks oleks minust rohkem vaja. Ta arvab, et ma peaks rohkem tegutsema, aga ta teab, et mul on koguaeg väsimus ja tegelikult ka erinevad haigused. Siiski ma tegelen erinevate asjadega, aga tema jaoks ilmselt mitte piisavalt. Muidugi ta mõistab, et ma ei jaksa või ei taha, aga ma vajan natukenegi kiitust. Nii on raske elada, kui minu jaoks olulised inimesed mine ei tunnusta ega väärtusta.
Vahel tekibki tõesti tunne, kui ma ära sureks, arvaks nad, et mu elu oli mõttetu ja nende elust ei kadunud midagi olulist ära?
jube..isegi selle teksti kirjutamine ajab nutma.

peaks vist ka ära mainima, et mul pole vanavanemaid, kelle juurde minna,kui kodus olemisest kõrini saab. niiet, vahel on suhteliselt lootusetu olukord.
Vasta

Mine “Milleks me elame?”

cron