Another effin' depressed teen...

#1
Tere?

Mis mu mureks on? Elutahe kaob järjest rohkem ära. Mu isa sõimab mind iga pisimagi asja peale, ema õigustab ainult väiksemaid vendasid ja mina... mina olen see, kes kõik enda kaela saab.
Nad joovad. Suuremates kogustes ja tihedamini, kui see normaalsuse piirides oleks. Ühel korral läks asi nii kaugele, et ma kutsusin neile politsei. Nutsin, värisesin, olin kõigest kohutavas palavikus ja kutsusin politsei. Ma olin kindel, et nad mõlemad, või vähemalt isa annab mulle selle eest peksa. Ma olin arvestanud sellega, et kuna ma mõõtmetelt üsna pisike olen, võin ma selle tagajärjel surra. Aga miks ma seda kõike tegin, et politseid kutsuma vaevusin ja lihtsalt ära ei jooksnud, samal ajal, kui mu kuradima vanem " vend" kükitas kuskil ja ei julgenud koju tulla? Sest mul on siin neli väikest õde- venda. Ma kartsin, et järgmisena lähevad nad nende kallale. Nüüd ma tean, et nad seda ei tee. Tookord ma olin nagu mingi ülekuumenenud jänes, kes elektrishoki sai. Vahepeal ma olin paanikas. Täielikult. Ja siis tuli see hetk, mida ma kõige rohkem kartsin- ma muutusin tuimaks. Täielikult, ma mõtlen. Jalutasin ükskõikselt keset külma sügisest õhtut särgiväel majast välja ja läksin politseiga rääkima. Siis hakkasin ma vappuma ja hääl kadus ära. Ma ei tea, mida nad minust mõtlesid. Kindlasti poleks ma nii hullu šhokki saanud, kui nad oleksid tunni asemel kasvõi poolega kohale jõudnud ja veidi julgemad olnud.
Peale seda muutus elu veel hullemaks põrguks. Isa mõnitused läksid veel talumatumateks. Jah, mingiks ajaks kadus joomine, kuid kõigest paariks nädalaks.
Nad käituvad vastikult. Mu "isa" on kõige lapsikum ja egoistlikum vanem, keda ma näinud olen. Ja mulle tundub, et ta lihtsalt vihkab mind. Sügavalt.
Mu "ema" on täielik manipulaator. Ühel hetkel sõimab mind kuradima raipeks ja lubab juukseidpidi trepist alla tirida, teisel hetkel vannub mõnele teisele inimesele tõsimeeli, et tema pole midagi säärast teinud.
Teine kõige hullem juhtum oli 6. veebraur vastu 7. Meil olid mõned tuttavad külas, vanemad jõid jälle, nagu alati liiga palju. Teised täiskasvanud jõid ka, jah. Aga mingil hetkel äks põrgu lahti. Isa üritas üht tuttavatest ära kägistada, nägu vihast täielikult moondunud. Sõimas mind litsiks ja kõigeks hullemaks. Mille peale mina jooksin teisele korrusele. Siis tuli ema, lootusetult purjus, röökides ja mind sõimates. Ta üritas mulle kallale tulla, kuid mõlemad siin olnud tuttavad takistasid teda. Õhtu lõppes sellega, et mul oli palavik, millega ma oleksin pidanud haiglas rangemat sorti järelvalve all olema ilmselt ning ma läksin lihtsalt kodust ära. Kaasa nende tuttavatega. Meeletult sõimukõnesid tuli umbes kuuele telefonile tol ööl.
Ma olin paljude inimestega ümbritsetud, kes kõik üritasid meeleheitlikult mind natukenegi naeratama panna. See oli hea ilmselt, muidu ma ei taha teada, mis saanud oleks. Järgmisel hommikul olid vanemad sealsamas ja ema nuttis, halas, et ta ei joo enam kunagi, et me läheme koos psühholoogi juurde ja et ma koju tuleks ja talt teisi ka käest ära ei võetaks.
nad teevad niii maha mu mõlemad poolvennad, kes juba on siit ära läinud. Üks juba aastaid tagasi ja teine, kes aasta algul 19 sai, läks veidi enne oma sünnipäeva siit ära. Ma saan täielikult aru, miks nad sedasi tegid... Praegu ma suhtlen tolle 19- aastase vennaga siiski. Tal on tohutult kahju, et ma täisealine pole veel... Ning ta ei saa midagi teha ka, et mind siit ära saada, sest tal pole oma elukohta veel. Tema ilmselt teabki kõige paremini peaaegu, mis tunne see on.
Neid juhtumeid on veel.
Ma olen üldse üsna väikesest peale mitte just kõige paremat elu elanud. Pidevalt on midagi meeletult halba. Ma imestan, kuidas ma siiani veel elan. Mul on kõrini elamisest. Ma ei taha rohkem haiget saada, ma vihkan oma vanemaid, ma ei jõua enam. Kõik ei ole üdini halb, mkm, mul on poissõber, kes mind toetab ja mõned inimesed, kes aitavad vahel asju unustada. Kuid üsna tihti juhtub siiski seda, et ma lihtsalt lõikan enda käele žiletiga haavu jälle või muud säärast. Ma ei imesta isegi seda, et mu tervis nii halb on- tugevad luuvalud, maohaavad, peavalud, halb enesetunne, madal vererõhk... seda loetelu võiks jätkata veel pikalt.
Vahepeal ma käisin psühhiaatrite ja psühholoogide juures, kuid peale seda, kui ühel reedel keset keemia tundi helises mu telefon ja vastates kostus sealt ema purjus hääl: " Täna tuled kohe koju!" ja koju jõudes algas meeletu sõim ning mõnitamine, sealhulgas ka näägutamine teemal: " Jooksed jälle selle psühholoogi juurdeja kitud kõik ära," pole ma sinna enam läinud. Kuigi peaksin ilmselt. Ma ei suuda magada ega õppidagi enam. Ma kardan, et ma ei lõpeta niimoodi praegu käsil olevad üheksandat klassigi.
Ma lihtsalt ei jõua enam.

Re: Another effin' depressed teen...

#2
Blayze kirjutas:Tere?

Mis mu mureks on? Elutahe kaob järjest rohkem ära. Mu isa sõimab mind iga pisimagi asja peale, ema õigustab ainult väiksemaid vendasid ja mina... mina olen see, kes kõik enda kaela saab.
Nad joovad. Suuremates kogustes ja tihedamini, kui see normaalsuse piirides oleks. Ühel korral läks asi nii kaugele, et ma kutsusin neile politsei. Nutsin, värisesin, olin kõigest kohutavas palavikus ja kutsusin politsei. Ma olin kindel, et nad mõlemad, või vähemalt isa annab mulle selle eest peksa. Ma olin arvestanud sellega, et kuna ma mõõtmetelt üsna pisike olen, võin ma selle tagajärjel surra. Aga miks ma seda kõike tegin, et politseid kutsuma vaevusin ja lihtsalt ära ei jooksnud, samal ajal, kui mu kuradima vanem " vend" kükitas kuskil ja ei julgenud koju tulla? Sest mul on siin neli väikest õde- venda. Ma kartsin, et järgmisena lähevad nad nende kallale. Nüüd ma tean, et nad seda ei tee. Tookord ma olin nagu mingi ülekuumenenud jänes, kes elektrishoki sai. Vahepeal ma olin paanikas. Täielikult. Ja siis tuli see hetk, mida ma kõige rohkem kartsin- ma muutusin tuimaks. Täielikult, ma mõtlen. Jalutasin ükskõikselt keset külma sügisest õhtut särgiväel majast välja ja läksin politseiga rääkima. Siis hakkasin ma vappuma ja hääl kadus ära. Ma ei tea, mida nad minust mõtlesid. Kindlasti poleks ma nii hullu šhokki saanud, kui nad oleksid tunni asemel kasvõi poolega kohale jõudnud ja veidi julgemad olnud.
Peale seda muutus elu veel hullemaks põrguks. Isa mõnitused läksid veel talumatumateks. Jah, mingiks ajaks kadus joomine, kuid kõigest paariks nädalaks.
Nad käituvad vastikult. Mu "isa" on kõige lapsikum ja egoistlikum vanem, keda ma näinud olen. Ja mulle tundub, et ta lihtsalt vihkab mind. Sügavalt.
Mu "ema" on täielik manipulaator. Ühel hetkel sõimab mind kuradima raipeks ja lubab juukseidpidi trepist alla tirida, teisel hetkel vannub mõnele teisele inimesele tõsimeeli, et tema pole midagi säärast teinud.
Teine kõige hullem juhtum oli 6. veebraur vastu 7. Meil olid mõned tuttavad külas, vanemad jõid jälle, nagu alati liiga palju. Teised täiskasvanud jõid ka, jah. Aga mingil hetkel äks põrgu lahti. Isa üritas üht tuttavatest ära kägistada, nägu vihast täielikult moondunud. Sõimas mind litsiks ja kõigeks hullemaks. Mille peale mina jooksin teisele korrusele. Siis tuli ema, lootusetult purjus, röökides ja mind sõimates. Ta üritas mulle kallale tulla, kuid mõlemad siin olnud tuttavad takistasid teda. Õhtu lõppes sellega, et mul oli palavik, millega ma oleksin pidanud haiglas rangemat sorti järelvalve all olema ilmselt ning ma läksin lihtsalt kodust ära. Kaasa nende tuttavatega. Meeletult sõimukõnesid tuli umbes kuuele telefonile tol ööl.
Ma olin paljude inimestega ümbritsetud, kes kõik üritasid meeleheitlikult mind natukenegi naeratama panna. See oli hea ilmselt, muidu ma ei taha teada, mis saanud oleks. Järgmisel hommikul olid vanemad sealsamas ja ema nuttis, halas, et ta ei joo enam kunagi, et me läheme koos psühholoogi juurde ja et ma koju tuleks ja talt teisi ka käest ära ei võetaks.
nad teevad niii maha mu mõlemad poolvennad, kes juba on siit ära läinud. Üks juba aastaid tagasi ja teine, kes aasta algul 19 sai, läks veidi enne oma sünnipäeva siit ära. Ma saan täielikult aru, miks nad sedasi tegid... Praegu ma suhtlen tolle 19- aastase vennaga siiski. Tal on tohutult kahju, et ma täisealine pole veel... Ning ta ei saa midagi teha ka, et mind siit ära saada, sest tal pole oma elukohta veel. Tema ilmselt teabki kõige paremini peaaegu, mis tunne see on.
Neid juhtumeid on veel.
Ma olen üldse üsna väikesest peale mitte just kõige paremat elu elanud. Pidevalt on midagi meeletult halba. Ma imestan, kuidas ma siiani veel elan. Mul on kõrini elamisest. Ma ei taha rohkem haiget saada, ma vihkan oma vanemaid, ma ei jõua enam. Kõik ei ole üdini halb, mkm, mul on poissõber, kes mind toetab ja mõned inimesed, kes aitavad vahel asju unustada. Kuid üsna tihti juhtub siiski seda, et ma lihtsalt lõikan enda käele žiletiga haavu jälle või muud säärast. Ma ei imesta isegi seda, et mu tervis nii halb on- tugevad luuvalud, maohaavad, peavalud, halb enesetunne, madal vererõhk... seda loetelu võiks jätkata veel pikalt.
Vahepeal ma käisin psühhiaatrite ja psühholoogide juures, kuid peale seda, kui ühel reedel keset keemia tundi helises mu telefon ja vastates kostus sealt ema purjus hääl: " Täna tuled kohe koju!" ja koju jõudes algas meeletu sõim ning mõnitamine, sealhulgas ka näägutamine teemal: " Jooksed jälle selle psühholoogi juurdeja kitud kõik ära," pole ma sinna enam läinud. Kuigi peaksin ilmselt. Ma ei suuda magada ega õppidagi enam. Ma kardan, et ma ei lõpeta niimoodi praegu käsil olevad üheksandat klassigi.
Ma lihtsalt ei jõua enam.
mul kah peaaegu sama aga mul ei joo kasuisa on mingi ma ei tea mitu korda kallale tulnd , ükskord kutsusin mendid kohale , aga no siis tulid siis valetasid et mina olin valetanud , et ma mingi hull kes peaks ma ei tea kus kohas kinni olema ja värki .. isegi mu ema -.- ema kah ütelnd et annab nuga mulle jne .. või siis et nüüd ta hüppab aknast välja kasuisa ähvardas mu kunagi ära kah tappa .. aga no jah , õnneks pole seda mingi pool aastat juhtund pole õnneks kallale tulnd , ema vahest peaaegu tuleb kallale mingi jookseb järgi ja siis mingi igast värke veel aga õnneks lööma ei hakka palun vabandust ja mängin süütukest siis ei juhtu midagi .. aga noh ta nzm kallale ei tule kasuisa sellepärast et ma olen ema närvi ajand või ei läind toast ära kui paluti , ükskord tuli ültse kana pärast ema tõi 2 kana üks mulle üks talle ütlesin et ma tahan 2 ja ütlesin et söön mõlemad ära siis kasuisa tuli kallale no -.- aga õnneks oskan ma ennast kaitsta kah ja talle kah virutada .. ema kah selline et midagi kaua tahan ja närvidele käin siis ma tapan ennast ära .. mina seda ütlen siis ütleb ära provatseeri kuigi ise teeb seda pidevalt ..
Vasta

Mine “Milleks me elame?”