suitsiid.

#1
nonii.siin ma siin istun,just lõppes igapäevane röökimine teisest toast,nutumaik on suus ja taaskord tulevad need lollid mõttet pähe,et enam ei jaxa,ei taha ja ei leia seda viitsimist. või on need üldse nii lollid? ma tulen..no ma ei saa öelda et korralikust perest aga jah. elan meaga kahekesi,ema jättis isa maha kui olin veel paarinädalane ja hiljem läx see nn isa ka vangi. ema leidis uue,aga vägivaldse.vaadanud aastaid kuidas ema kolgiti ja sõimati tahdsin ma hirmsasti ära minna.kujutle ette 5 aastast last keset tävavat nutmas ja palumas ema ,et ei peax enam mitte kunagi selle kohutava mehe maiia minema.ema nõustub,kuid pärast paaripäeva oleme jälle tagasi.lõpuks tuli emal mõistus kohale,et jah peaks vist ära minema.lahkusime-kasuisa tegi paari kuu pärast enesetapu.
elame kaheksi-tema vihkab mind ja mina teda,väga lihtne. meie maailma vaated on lihtsalt nii kohutavalt erinevad.mingi hetk kui ma olin 11 või nii hakkasid mul lõpux ka oma mõtted ja arusaamad kõigest meie ümber toimuvast tekkima.enne oli ikka nii et see mis ema ütles oli puhas kuld.ma mõistsin lihtsalt kui võrd halb inimene ta on.ma hakkasin vaikselt talle vastu vaidlema ja oma arvamust asjade suhtes avaldama. ja siis tuli ta tõeline olemus välja.mix kõigist maailma naistest just temale selline hääl on antud!oi kuidas ta karjus ja mis asju ta veel karjus.isegi praegu kui ma kõike seda mõtetut jura kirjutan kostub tema hääl mis muudkui korrutab milline väike kadakas*,lehm ja ma ei tea mis asi ma veel olen.ta on nii silmakirjalik et see ajab lihtsalt oksele.ta ei vaata kunagi peeglisse ja ei mõista milline ta ise on.ta arvab et ta on pühak ja ingel.ta arvab et ta on kõige kauneim ja kõige parem ,targem.ja ma ei liialda ,ta tõesti usub seda puhtastsüdamest. siis kui olin kaksteist vms hakkasin lõikuma,lõikusin ja nutsin.ja nii igapäev.mingi hetk jõudis ka mulle mõistus kohale kui mõtetu on neid koledaid arme endale tekitada ja need ei lahenda midagi,tekitavad ainult veel probleeme.mingi hetk kadusid ka pisarad ära,lihtalt ei tulnud enam.kuulasin päevad läbi seda jutlust-ikkla seda ühte ja sama.ähvardused,sõim,mõnitamine niimoodi ongi need aastad mööda veerenud.ja mina kõik see aeg mõelnud et mis mõttega,lõpetaks kõik kohe ära.kui oled surnud ei hakka sa tagaigatsema neid kes maha jäid.kui sa oled surnud siis sa oled surnud ja punkt.kuid ei.isegi siit maailmast ei saa lahkda ilma et inimesed sind vihkama ei hakkaks. kuigi ema on selline nagu ta on ,ei julge ma teda üksinda jätta.ma võin küll olla see kohutav laps kes muudkui talle muresi tekitab ja teda ei aita,aga ma olen ikkagi ainuke inimene kes teda talub.tal ei ole sõpru või kavaleri.ja veel vanaema,tema süda murdub ja ta peab jälle lõputult pisaraid valama ta on niigi kannatanud ja siis veel kõikõik teised kes minust vähegi hoolivad.ma tekitaksin neile ju kannatusi.ma ei taha olla nii isekas aga ma ei taha ka enam olemas olla.minust ei saa nagunii tulevikus mitte keegi.ma ei ole üks neist headest õpilastest,kuna ma lihtsalt ei suuda õppida.selle asemel ma istun voodis õpikud nurgas ja mõtlen kui metsas kõik on,kuulan ema lõugamist ja taon pead vastu seina kuni röögitakse et lõpeta ära muidu sein läheb mustaks.ma olen koguaeg lihtsalt nii närvis ja pingul et ma[ võin igahetk plahvatada.peale ema närib mind seest surnuks ka toitumishäire mis mul on.
ma tean täpselt kuidas ma oma enesetapu teeksin. kuid siit tuleb lõpuks ka see küsimus. Kuidas ma peaksin tegutsema et need kes siia maha jäävad nii palju ei kannataks? ma ei taha et mind proovitakse ümber veenda või midagi ma lihtsalt tahad teada kuidas seda teistele kergemaks teha. heh..see tuli veits pikk jutt ,sorry :/

Re: suitsiid.

#2
Külaline kirjutas:nonii.siin ma siin istun,just lõppes igapäevane röökimine teisest toast,nutumaik on suus ja taaskord tulevad need lollid mõttet pähe,et enam ei jaxa,ei taha ja ei leia seda viitsimist. või on need üldse nii lollid? ma tulen..no ma ei saa öelda et korralikust perest aga jah. elan meaga kahekesi,ema jättis isa maha kui olin veel paarinädalane ja hiljem läx see nn isa ka vangi. ema leidis uue,aga vägivaldse.vaadanud aastaid kuidas ema kolgiti ja sõimati tahdsin ma hirmsasti ära minna.kujutle ette 5 aastast last keset tävavat nutmas ja palumas ema ,et ei peax enam mitte kunagi selle kohutava mehe maiia minema.ema nõustub,kuid pärast paaripäeva oleme jälle tagasi.lõpuks tuli emal mõistus kohale,et jah peaks vist ära minema.lahkusime-kasuisa tegi paari kuu pärast enesetapu.
elame kaheksi-tema vihkab mind ja mina teda,väga lihtne. meie maailma vaated on lihtsalt nii kohutavalt erinevad.mingi hetk kui ma olin 11 või nii hakkasid mul lõpux ka oma mõtted ja arusaamad kõigest meie ümber toimuvast tekkima.enne oli ikka nii et see mis ema ütles oli puhas kuld.ma mõistsin lihtsalt kui võrd halb inimene ta on.ma hakkasin vaikselt talle vastu vaidlema ja oma arvamust asjade suhtes avaldama. ja siis tuli ta tõeline olemus välja.mix kõigist maailma naistest just temale selline hääl on antud!oi kuidas ta karjus ja mis asju ta veel karjus.isegi praegu kui ma kõike seda mõtetut jura kirjutan kostub tema hääl mis muudkui korrutab milline väike kadakas*,lehm ja ma ei tea mis asi ma veel olen.ta on nii silmakirjalik et see ajab lihtsalt oksele.ta ei vaata kunagi peeglisse ja ei mõista milline ta ise on.ta arvab et ta on pühak ja ingel.ta arvab et ta on kõige kauneim ja kõige parem ,targem.ja ma ei liialda ,ta tõesti usub seda puhtastsüdamest. siis kui olin kaksteist vms hakkasin lõikuma,lõikusin ja nutsin.ja nii igapäev.mingi hetk jõudis ka mulle mõistus kohale kui mõtetu on neid koledaid arme endale tekitada ja need ei lahenda midagi,tekitavad ainult veel probleeme.mingi hetk kadusid ka pisarad ära,lihtalt ei tulnud enam.kuulasin päevad läbi seda jutlust-ikkla seda ühte ja sama.ähvardused,sõim,mõnitamine niimoodi ongi need aastad mööda veerenud.ja mina kõik see aeg mõelnud et mis mõttega,lõpetaks kõik kohe ära.kui oled surnud ei hakka sa tagaigatsema neid kes maha jäid.kui sa oled surnud siis sa oled surnud ja punkt.kuid ei.isegi siit maailmast ei saa lahkda ilma et inimesed sind vihkama ei hakkaks. kuigi ema on selline nagu ta on ,ei julge ma teda üksinda jätta.ma võin küll olla see kohutav laps kes muudkui talle muresi tekitab ja teda ei aita,aga ma olen ikkagi ainuke inimene kes teda talub.tal ei ole sõpru või kavaleri.ja veel vanaema,tema süda murdub ja ta peab jälle lõputult pisaraid valama ta on niigi kannatanud ja siis veel kõikõik teised kes minust vähegi hoolivad.ma tekitaksin neile ju kannatusi.ma ei taha olla nii isekas aga ma ei taha ka enam olemas olla.minust ei saa nagunii tulevikus mitte keegi.ma ei ole üks neist headest õpilastest,kuna ma lihtsalt ei suuda õppida.selle asemel ma istun voodis õpikud nurgas ja mõtlen kui metsas kõik on,kuulan ema lõugamist ja taon pead vastu seina kuni röögitakse et lõpeta ära muidu sein läheb mustaks.ma olen koguaeg lihtsalt nii närvis ja pingul et ma[ võin igahetk plahvatada.peale ema närib mind seest surnuks ka toitumishäire mis mul on.
ma tean täpselt kuidas ma oma enesetapu teeksin. kuid siit tuleb lõpuks ka see küsimus. Kuidas ma peaksin tegutsema et need kes siia maha jäävad nii palju ei kannataks? ma ei taha et mind proovitakse ümber veenda või midagi ma lihtsalt tahad teada kuidas seda teistele kergemaks teha. heh..see tuli veits pikk jutt ,sorry :/
Tead , elu on ees , sa ei pea koguaeg kodus olema , mine 6ue , chilli s6pradega , elu on ju hea :)

Re: suitsiid.

#3
Huvitav oleks teada saada, et kas nüüd (umbes 3 aastat hiljem) te olete elus ja mida arvate sellest... minevikust : o Aga jah... te olete külaline niiet arvatavasti ei juhtu seda kunagi.
"Kes ilu ihkab, see otsib,
kes leiab, see laseb käest,
sest tõelist ei tuntagi ära,
vaid valet ei visata käest."
Vasta

Mine “Milleks me elame?”