Isoleeritud ja üksi

#1
Tere

Olen viimased 3 aastat olnud üksi ja ühiskonnast isoleeritud. Jätsin 17 aastaselt kooli pooleli ja jäin eluga tupikusse. Olen nüüdseks 20a aga elu ei ole põrmugi paremaks muutunud. Aja möödudes olen aina üksikumaks ja üksikumaks jäänud. Leidsin endale väikese töö aga raha ei ole see motivaator, mis mind elus edasi aitaks. Mul on probleem see, et ma igatsen minevikku taga ja ei oska kuidagi eluga edasi minna. Tegin väga suuri vigu ja nüüd kõik mis on järgi, on kahetsus ja kurbus ja mingilmääral ka viha. Mul on tunne, et see pikk üksildus on vaimselt rängalt mulle mõjunud. Tulevik ei paku huvi. Ma ei tea mida ma tehagi tahan ja kas ma üldse tahan enam midagi teha.
Mu päevad mööduvad passides voodis ja sarju vaadates. Kui pean tòöle minema siis ajan end kuidagi kohale aga nii kui koju saan, siis tagasi voodisse. Olen hakanud kasutama magamist kui väljapääsuna sellest reaalsusest. Alates 17 eluaastast nii kui kooli pooleli jätsin, hakkasin surmast pidevalt mõtlema. Nüüd 3 aastat hiljem ja mu mõtted on endiselt surma peal. Ma ei usu et ma otseselt suitsiidne olen, sest kui mul oleks jõudu endalt elu võtta, siis oleks ma seda ammu teinud. Ma ei tea kuidas inimestega enam suhelda. Ma ei suuda inimestele enam silmagi vaadata. Ma ei suuda isegi telefoniga rääkida ilma et mul hääl väriseks. Sõpru mul ei ole, need kes olid, jäid sinna aega kui ma veel koolis käisin. Enamjaolt ainuke viis suhtlemiseks on olnud jättes Youtuubi kommentaare. Aga tänapäeval kui räägid kui raske elu on, siis ei võeta sind tõsiselt ja saad vastu ainult mingi " edgy" jms
Ma ei teagi kuhu ma selle tekstiga olen üritanud jõuda aga ehk üks oluline küsimus olekski: Kas mu elul on veel lootust?
Usklikuks ma ei soovi hakata. Jumala eksistentsis kahtlen ka väga. Kui jumal ekisteeriks, siis miks ta laseks kõigel halval maailmas juhtuda? Okei.. unustagem minu lugu korraks. Kõik need lapsed kes kasvavad üles sõja territooriumitel, nälgides. Kõik need, kes sünnivad siia ilma vähi või mõne muu haigusega - mida nemad valesti on teinud? See ei ole nagu neil oli võimalus siia ilma tulla. Kui jumal on nii hea ja võimas, siis miks ta laseb sellel kõigel juhtuda?

Mida peaksin tegema, et enda elu tasakaalu saada? Olen juba suht alla andnud. Sest mida vanemaks, seda üksildasemaks see eluke kisub.

Re: Isoleeritud ja üksi

#3
Ma proovisin täiskasvanute gümnaasiumit aga tundsin, et see ei ole päris minu asi ning jätsin selle samuti pooleli. Viimasel ajal olen mõelnud, et äkki minna poole kohaga tööle ja lisaks sellele veel kuskile eriala õppima? Vb peaksingi proovima uusi ja teistsuguseid asju, mida seni veel proovinud ei ole. Tänud vastuse eest!

Re: Isoleeritud ja üksi

#4
Minu soovitus oleks ala koli välismaale. Uus keskkond,ümbruskond, uued inimesed ning ka uus elu. Sa ei pea ise mõtleme kuidas eluga edasi minna, ümbruskonna muutus lihtsalt ajab ise kõik korda!

Me kõik osaliselt mõtleme surmast. see on normaalne.

Mis need "SUURED" vead siis kah on? Läksid koolist minema? pfff

Ühiskonnast isoleeritud - ega sa vanglas olnud?

Sometimes it just takes a moment to forget a life, but sometimes life is not enough to forget for a moment.


P.S Vastan privas.

MulleMeeldivadPrillidegaTüdrukud

Re: Isoleeritud ja üksi

#5
Mul olid probleemid suhetega. Olin endale esimest korda leidnud elus sõbrad, kes mind aktsepteerisid sellisena nagu ma olin. Aga mina lihtsalt "viskasin" nad enda elust välja. Ja see mõte, et ma neid enam kunagi ei näe - see tekitas suure kahetsuse ja kurbuse. Nüüd päevad mööduvadki umbes nii, et "ah miks ma niimoodi tegin ja miks ma nii rumal olin"jne.

Ja ei, vanglas ma küll ei ole istunud, olen hoopis vastupidine inimene. Kuulekas ja vaikne, seaduseid ma ei ole rikkunud.

Igastahes midagi positiivsemat ka siia lõpetuseks:
Võtsin täna telefoni kätte ja helistasin õele. ( me ei suhtle väga tihti) Helistasin ja tegin ettepaneku et võiks jalutama minna ja niisama juttu rääkida. Rääkisime siis elust jms. Sain temalt palju motivatsiooni. Lõppude lõpuks tulin koju parema enesetundega ja tekkis tahtmine end kokku võtta. Üritan enda elu nüüd tasapisi muuta ja eluga ikka edasi liikuda. Mul on ka varem tekkinud momente, kus ma mõtlen end kokku võtta aga siis ma paari päeva pärast annan juba alla. Aga seekord ma annan endast parima ja ükskõik kui raske olema saab, enam alla niimoodi ei anna. :)

Tänud vastuste eest!

Re: Isoleeritud ja üksi

#7
Vulkaanipurse kirjutas:
07 Jaan 2019, 11:21
Minu soovitus oleks ala koli välismaale. Uus keskkond,ümbruskond, uued inimesed ning ka uus elu. Sa ei pea ise mõtleme kuidas eluga edasi minna, ümbruskonna muutus lihtsalt ajab ise kõik korda!
ma ei tea, kas see sarkasm või mis, aga see nüüd küll probleeme ei lahenda.
esiteks on kogu praeguse elu juurest põgenemine kõige aram lahendus, mida saab ellu viia. ja seal väljamaal pekki keerad, kolid uuesti?
teiseks võib selline keskkonnavahetus just surve ja ebameeldivuse tekitada, sest on täiesti enda jaoks võõras kohas, kus ta ei tea kedagi ega midagi.
kolmandaks, isegi kui koliks ja seal oleks selline elu nagu sa räägid, siis see ei vii masendust ega halbu mälestusi minema.
Vulkaanipurse kirjutas: Me kõik osaliselt mõtleme surmast. see on normaalne.
jah, kõik mõtlevad aeg-ajalt surmast, aga mitte sellise noodiga, et "parem oleks, kui ma surnud" või "kõik on nii mõttetu, miks ma peaksin elama?"
samamoodi depressioonis inimesele ei ütle, et "kõik on vahel kurvad. see on normaalne.", mis on iseenesest õige, et jah, kõik ongi vahel kurvad, aga depressioon on midagi enamat, kui igapäevaelu kurbus.
Vulkaanipurse kirjutas: Mis need "SUURED" vead siis kah on? Läksid koolist minema? pfff
miks vaja selliselt nokkida? täiesti ebavajalik ju.
Vulkaanipurse kirjutas: Sõbrad tulevad ja lähevad, küll keegi sind sellisena tahab nagu sa oled...
just ütles autor, et tal olid sellised sõbrad, kes teda tahtsid nii, nagu ta on. selliseid pole lihtne leida ja mina kahetseksin täpselt samamoodi, kui nad enda elust välja oleks tõuganud. ju siis oli autoril põhjus, mis ei peagi tunduma mõistlik praegu meile lugeda, aga sellel hetkel tundus õige ning praegu kahetseb.
kõik on sodi

Re: Isoleeritud ja üksi

#8
Seleen kirjutas:
07 Jaan 2019, 15:58
Mis vilja kannab sinu postitus minu pihta? Ma avaldan ENDA arvamust autori antud ütluste kohta ning kirjutan seda mida pean vajalikuks.

Mis point on kirjutada mulle(ning ka arutada minu teksti) kui abi vajab autor?

Tahtsid olla äge ning öelda ala "Vulkaanil ei ole õigus?"

Su postitus on rämps ning ei kanna vilja. Paranda end või ära üldse kirjuta.

Sometimes it just takes a moment to forget a life, but sometimes life is not enough to forget for a moment.


P.S Vastan privas.

MulleMeeldivadPrillidegaTüdrukud

Re: Isoleeritud ja üksi

#9
Vulkaanipurse kirjutas:
07 Jaan 2019, 17:08
Seleen kirjutas:
07 Jaan 2019, 15:58
Mis vilja kannab sinu postitus minu pihta? Ma avaldan ENDA arvamust autori antud ütluste kohta ning kirjutan seda mida pean vajalikuks.

Mis point on kirjutada mulle(ning ka arutada minu teksti) kui abi vajab autor?

Tahtsid olla äge ning öelda ala "Vulkaanil ei ole õigus?"

Su postitus on rämps ning ei kanna vilja. Paranda end või ära üldse kirjuta.
ja mina avaldan ENDA arvamust sinu arvamuse kohta ja kirjutan samuti, mida pean vajalikuks.
miks ei või autor minu kirjutatud tekstist abi saada? miks ma peaksin enda arvates olema "äge", et midagi tõestada üritan? mina ei tule sulle nina alla seletama, et sinu postitus on rämps, kuigi ma ütleksin seda nii mõnegi su postituse kohta.
ära pea end nii tähtsaks ninaks ka, et minu mõtted ja postitused kõik sinu järgi käivad ja kõik üritavad sulle kuidagi "ära panna", inimestel on paremat ka teha kui sinu ümber keerelda.
kõik on sodi

Re: Isoleeritud ja üksi

#11
Jumalat pole olemas!

Igal inimesel on oma eesmärk siin ilmas. Omad õppetunnid mis tulevad teistelt inimestelt. Ja kokkuvõttes need ühendused inimeste vahel on palju suuremad kui inimene ise näha suudab. Inimese pilt piirub tihtipeale oma mina maailmaga.

Võiksid kooli ära lõpetada kui on võimalus.

Ja teiseks kui sa mõtled surmast järjepidevalt siis need mõted ei kao ära. Ka mitte siis kui kõik tundub hästi. Sa oled ise oma aju treeninud nii mõtlema, ajupesu endale teinud. Nüüd peaksid ta üle trikitama ja sisestama endale häid mõtteid.

Elu ei muutu iseenesest paremaks juhul kui sa ise sellesse usku pole.
Näiteks mina võin olla väga depresiivne mõned kuud aga ma tean, et minul läheb see üle ja ma ei pea otseselt midagi tegema.

Kuidas oleks, et leiaksid tagasi tee enda asjade juurde mida sulle kunagi teha meeldis, siis sa ei pea tundma end nii tühise voodis lamajana.
Elu läheb mööda märkamatult!
Ärge kirjutage mulle huvidus vajadusest!

Re: Isoleeritud ja üksi

#12
Teemaalgataja,
Kas oled kuulnud ütlust "sa ei saa minna tulevikku, kui sa pole lahendanud ära minevikku"?
Tundub, et just sinu kohta see käibki. Ma saan aru, et üle öö ei ole võimalik teisiti mõtlema hakata. Kuid hoia lihtsalt meeles, et minevik tuleb ära lahendada :)
Mida see sinu olukorras tähendab:
1. Sõnasta endale need põhjused, miks sa sõpradega suhtlemise katkestasid.
2. Mõista, et sa tegid seda tol ajal põhjusega. Tol hetkel oli see sind toetav otsus.
3. Võta seda kui ühte nendest asjadest, mida elu sulle õpetanud on, ning mõista, et edaspidi aitab see kogemus sul lihtsalt sama viga enam mitte korrata. Sõnasta enda jaoks asjad, mida see kogemus sulle õpetas.
4. Nüüd, kui oled selle mineviku otsusega rahu teinud, lase lihtsalt lahti. Aktsepteeri seda otsust ja see asi hakkab iga päevaga sinust kaugemale jääma, sa hakkad seda unustama.

Mina olen samuti aastaid minevikus elanud, olin vanuses 16-18, kui igatsesin nii väga taga minevikku. Põhjus oli suht sama - 17aastaselt oli mul super mõttetu elu, nagu sinul praegu, ja ma igatsesin aegu, kus mul oli elu. Keskkooli ajal ma ei suhelnud ka kellegagi. Mis mind välja aitas, oligi see, et hakkasin endale samm-sammult looma uuesti sellist elu, nagu ma olin soovinud ja igatsenud. Hakkasin endale tegevusi tekitama. Kõige õnnelikumaks sain ma tol ajal siis, kui esimest korda tööle läksin. Kuna sina juba tööl käid, peaksid nüüd täiustama oma elu muude valdkondadega. Selleks:
1. Ole enda vastu täiesti aus ja vasta küsimusele, MIDA sa tahad? Ära nimeta neid asju eitavas stiilis "ma ei taha üksi olla", vaid "ma soovin jälle suhelda sõpradega, pereliikmetega". Või ära ütle "ma ei taha peale tööd kodus passida", vaid ütle "ma sooviksin hakata käima trennis/muus huvirigis" vms.. mis sulle huvi pakub?
2. Hakka tegema väikseid sammukesi oma soovide suunas.

See on tegelikult vana tõde, et üksi olles läheb inimene lolliks. Selles mõttes, et tekivadki masendavad mõtted. Ei oskagi enam inimestega suhelda. Ei olegi enam huvi millegi vastu. Ja see on normaalne! Sellises olukorras on see asjade loomulik käik. Aga sa ei pea sellist elu enam elama. Kui sa mõistad, et sina ise lood enda elu ja reaalsuse, hakkavad asjad liikuma ;).

Soovitan hakata lugema enesearenguraamatuid ja vaatama vastavaid videosi. Kui oled huvitatud, kirjuta mulle postkasti ja ma tuletan mõned head raamatud ja videokoolitajad meelde ning proovin soovitada sulle midagi.

Lõpetuseks tahan öelda, et sa oled super tubli, et õe endaga välja kutsusid! See on esimene näide sulle, kuidas väiksed sammud olukorda vaikselt parandavad ja asju, mõtteid liikuma panevad! :) kui sa kardad, et ei oska võõrastega suhelda, siis äkki proovid alguses rohkem hakata õega suhtlema? Saad mingitki energiat ja jõudu endasse juurde, samuti nö harjutada suhtlemist. Lisaks sellele saad ka alustuseks peresuhted soojemaks, mis on mõnusa elu baas :).
Ja teiseks oled sa väga tubli selles osas, et sa oled aru otsustanud, et ei taha elu sellisel moel enam jätkata ja soovid seda muuta :).

Jälgin seda teemat, nii et kui soovid mingit nõu või "rääkida", lase tulla.

Re: Isoleeritud ja üksi

#13
Tere Vivienne

Esimese asjana -Tänud et võtsid aega nii põhjalikult kirjutada!

Mul tuli üks ütlus meelde, mis mind viimased aastad on kummitanud:
"Kui üks uks sulgub, siis teine avaneb"
Ma ei tea, mis selle ütluse puhul on aga igakord kui see meeles, siis käivad mul judinad üle keha. See ütlus on väga tõsi ja ma näen seda enda elustki. See milline mu elu oli 3 aastat tagasi.. uskumatu. Ja kus ma nüüd olen.. vb mitte kõige paremas seisus aga mu elu on ikka tunduvalt teistsugusem.

Su tekstis on palju tõtt. Nagu nad ütlevad: "kogemus on kõige parem õpetaja"
Ega ma ei oleks kunagi näinud ette, et ma sellist teed elus lähen. Eks ta ole üks pikk ja üksik teekond aga vahest olen mõelnud selle peale, et... äkki pidigi nii minema. Ma ei tea kas ma pean otseselt silmas saatust ja ma tean, et ma mainisin ka seda et ma jumalasse ei usu, kuid üht asja mida ma usun on see, et me kõik oleme kuidagi universumiga seotud.

Muide, olen alates 2016 aasta lõpust saadik näinud selliseid numbreid nagu 11:11 ja 22:22. Otsisin nende kohta ja sain teada et tegu on sünkroonsusega. Aga päris tähendust siiski sellele ei leindnud. Ehk tead sellest teemast midagi? Isegi täna 08.01.2019 nägin ma õhtul telefonil 22:22. Need numbrid on mind kummitanud sellest ajast saadik kui see kõik alguse sai.

Rääkides isoleerimisest. Ega jah, see ei ole üldse meeldiv tunne. See juba kuidas see psüühikale mõjub on hirmuäratav. Ega see ilmaasjata pole üks jubedamaid karistamis meetoteid (terrorism jne) Muidugi minul nii hullusti ei läinud. Olin masenduses ja ikka väga raske oli, kellegiga suhelda polnud, sotsiaalmeediat ei olnud. Ainult youtube kasutamist jätkasin. Eks see youtube mingilmääral hoidis mind veel maa peal. Kohtasin seal palju erinevaid inimesi,kes jätsid samamoodi kommentaare milline nende elu on ja mida nad tunnevad. Leidsin sealt natuke inspiratsiooni ka. Proovisin mediteerimist ja minimalismi. Rääkides mediteerimisest - ma peaksin seda rohkem harjutama.

Õudsalt palju hakkasin vandenõuteooriate vastu huvi tundma. Senigi uurin nende kohta.

Ühe asja mainiksin veel ära. Mul jättis kogu see pimedus suure märgi. Ma olin nii pikalt üksi, et ma harjusin sellega ära - aktsepteerisin seda! Ja nüüd.. mulle kusjuures meeldibki enamus aega üksi olla. Aga nagu teada, siis üksi olemine ja üksildus on kaks erinevat asja. Olen suuteline pikke perioode üksi veetma aga aja jooksul tuleb üksildus siiski peale. Aeg ajalt vajan kellegiga suhelda.
Praegu on õnneks see hea, et tööl saan erinevate inimeste suhelda. See on ilmselt ka põhjus, miks endiselt maa peal olen. Aga ma olen parem internetis kirjutaja kui väljas suhtleja. Seda mida ma siin kirjutan, ei julgeks/suudaks ma elu seeski päris elus välja öelda.

Aga eks näis kuidas elu läheb. Kui paremaks ei lähe, siis saan kunagi öelda et vähemalt üritasin. :)
Aitäh veelkord!

Re: Isoleeritud ja üksi

#15
Selliseid ühe ja sama numbri pidevaid nägemisi on selgitatud küll. Näiteks nr 2 kohta:
https://latene.ee/module/kbm/article;kbm_article_id;62

Ja nr 1 kohta:
https://latene.ee/module/kbm/article;kbm_article_id;56

Kuid kui sa juba vandenõuteooriaid uskuma hakanud oled, siis suure tõenäosusega leiad sa nendes artiklites palju enda kohta käivat, sest aju loob loetu ja kogetu vahel seoseid. Tegelikult ei pruugi nendes artiklites tõde ollagi, sest kust inimesed peaksid teadma, mis numbrite taga mis inglite sõnumid on : ).

Vaata Marlen Annabel Kubri videosid youtube'is. Ta räägib palju näiteks universumi külgetõmbeseadusest. Tal on enesearenguvideod, mis võiksid sind aidata. Samuti teeb taolisi motivatsioonivideosi Roland Tokko. Soovitan pilk peale heita : )
Vasta

Mine “Milleks me elame?”