Miks? (Sarkastiline arutlus)

#1
Miks ma elan? Mis on minu elu mõte? Mida ma selle ”eluga” üldse peale hakkan? On see vajalik? Milleks? Kelle jaoks ma elan, enda või kellegi teise?
Need on küsimused, mis painavad mind igapäevaselt. Ma tean, et mul on aega leidmaks, kes ma tegelikult olen ja mida saavutada tahan, ent ma ei tea isegi, kas ma tahan seda elu mõtet leida. Kas ma üldse tahan kuhugi pürgida ja jõuda. Sest kui hakata mõtlema, et kelle jaoks ma elan, õpin jne. siis ma ei tea isegi. Peaks ju olema ilmselge vastus, et iseenda heaolu jaoks teen kõike aga ma ei usu seda. Isegi asfalt maanteel või päike taevas ei usu seda, tegelt on päike atmosfääris aga ärgem nii täpseks lähe eksole. Aga ikkagi, kas ma elan siis kellegi teise jaoks, kui ja, siis kelle. Vanemate? Sõprade? Olematu tüdruksõbra? Vaevalt küll. Ma elan, sest mu vanemad otsustasin üks öö olla vallatud ja veel nii vallatud, et kaitsevahendeid ega midagi ei kasutanud. Vau tänks noh, sitt aeg mõnulemiseks valitud. Et see, ma tagasi ei saaks minna või mingit 'undo’ nuppu vajutada? 'Delete’ ka tore klahv, et see teeks ka palju head ära ja kaotaks mured. Keegi teab kus seda vajutada saaks? Sest telefonil toimib see ainult lollide sõnade kustutamiseks, mitte aga iseenda.
Tegelt ma just lugesin mida ma eelnevalt kirjutasin ja avastasin, et ma tahtsin vist mingit deepi teksti kirjutada, mis isegi mesilase nutma paneks aga olen lampi mingit oma “üli naljakat” huumorit lisanud ja sellega tekst isegi sarkastiliseks läinud. Oh well, ma olengi tegelt üks suur salvav pilge, ÕS annab sellise vaste sarkasmile täpselt. Mida sellega öelda tahan on see, et ma olen üks suur nali, mu elu on üks suur nali ja kõik muu on suur suur nali. Lausa hale nali. Nagu for real, halb on juba vaadata end kõrvalt kuidas ma käitun. Ise kuradi 18 aastane ja käitun nagu 13-14 aastane just pubekaks saanud tatikas. Tujud muutuvad nii nagu kellaaeg, iga sekund uus tuju, saa siis aru, mis toimub. Hommikul ja päeval okei ja siis õhtul tuleb mingi mase või kurimuri tuju.
Kõik kokku võttes siis, kas keegi tuleks paneks mulle ühe korraliku paugu vastu nägu ära ja siis hiljem kallistaks kõvasti ja kaua ning ütleks, et nüüd oled ravitud ja kõik korras? Või ei käi see nii lihtsalt?

Re: Miks? (Sarkastiline arutlus)

#2
Tavaline_noormees kirjutas:
01 Mär 2018, 22:34
Miks ma elan? Mis on minu elu mõte? Mida ma selle ”eluga” üldse peale hakkan? On see vajalik? Milleks? Kelle jaoks ma elan, enda või kellegi teise?
Need on küsimused, mis painavad mind igapäevaselt. Ma tean, et mul on aega leidmaks, kes ma tegelikult olen ja mida saavutada tahan, ent ma ei tea isegi, kas ma tahan seda elu mõtet leida. Kas ma üldse tahan kuhugi pürgida ja jõuda. Sest kui hakata mõtlema, et kelle jaoks ma elan, õpin jne. siis ma ei tea isegi. Peaks ju olema ilmselge vastus, et iseenda heaolu jaoks teen kõike aga ma ei usu seda. Isegi asfalt maanteel või päike taevas ei usu seda, tegelt on päike atmosfääris aga ärgem nii täpseks lähe eksole. Aga ikkagi, kas ma elan siis kellegi teise jaoks, kui ja, siis kelle. Vanemate? Sõprade? Olematu tüdruksõbra? Vaevalt küll. Ma elan, sest mu vanemad otsustasin üks öö olla vallatud ja veel nii vallatud, et kaitsevahendeid ega midagi ei kasutanud. Vau tänks noh, sitt aeg mõnulemiseks valitud. Et see, ma tagasi ei saaks minna või mingit 'undo’ nuppu vajutada? 'Delete’ ka tore klahv, et see teeks ka palju head ära ja kaotaks mured. Keegi teab kus seda vajutada saaks? Sest telefonil toimib see ainult lollide sõnade kustutamiseks, mitte aga iseenda.
Tegelt ma just lugesin mida ma eelnevalt kirjutasin ja avastasin, et ma tahtsin vist mingit deepi teksti kirjutada, mis isegi mesilase nutma paneks aga olen lampi mingit oma “üli naljakat” huumorit lisanud ja sellega tekst isegi sarkastiliseks läinud. Oh well, ma olengi tegelt üks suur salvav pilge, ÕS annab sellise vaste sarkasmile täpselt. Mida sellega öelda tahan on see, et ma olen üks suur nali, mu elu on üks suur nali ja kõik muu on suur suur nali. Lausa hale nali. Nagu for real, halb on juba vaadata end kõrvalt kuidas ma käitun. Ise kuradi 18 aastane ja käitun nagu 13-14 aastane just pubekaks saanud tatikas. Tujud muutuvad nii nagu kellaaeg, iga sekund uus tuju, saa siis aru, mis toimub. Hommikul ja päeval okei ja siis õhtul tuleb mingi mase või kurimuri tuju.
Kõik kokku võttes siis, kas keegi tuleks paneks mulle ühe korraliku paugu vastu nägu ära ja siis hiljem kallistaks kõvasti ja kaua ning ütleks, et nüüd oled ravitud ja kõik korras? Või ei käi see nii lihtsalt?
Wow... Ei tea isegi mida öelda...
Muide minuga vastupidi... Hommikul ärkan ja masendus ja ss öösel palju elavam, energilisem jne..
Psühhiaatri juures oled käinud muidu?
Mediteerid?
Pilt

Re: Miks? (Sarkastiline arutlus)

#3
Vahepeal mõtlesin sellele üsna palju, kuidagi on juhtunud nii, et viimasel ajal mitte. Pole vist lihtsalt madalamaid hetki olnud, kus kõik täiesti mõtetu tundub. Ma ei teagi, miks. Ei ütleks, et mu elu väga muutunud oleks. Olen endiselt sama mõtetu, kui enne. Ilmselt olen lihtsalt asju natuke vabama-- ah, vahet pole. Keegi ei viitsi seda niikuinii lugeda :D

Mis ma tahtsin öelda on see, et... ei, minu arvates ei ole elu otseselt vajalik. Aga tead mis? Paljud asjad ei ole. Olenemata sellest võivad nad olla nauditavad.

Tegelikult ei oska ka mina öelda, mille või kelle jaoks peaks elama. Nagu sa ütlesid, siis eelkõige vist ikkagi enda jaoks, sest kelle veel?
Kui sellele mõelda, siis kellelgi teisel ei ole meid tegelikult vaja. Kui me üks päev kaome, võivad nad olla kurvad või katkised, aga nad füüsiliselt ei vaja meid. Me ei ole kellegi eluks vajalikud. Me ei ole õhk, mida hingata või söök, millest toitained saada. Nad saavad ka ilma hakkama. Ei ole võimalik, et ei saa.

Aga kellel meid siis vaja on? Meil endal, muidugi. Ilma iseendata ei saaks me mitte kuidagi hakkama.


Mul ei ole rohkem mitte ühtegi ideed, mida siia edasi kirjutada. Või tegelikult, idee on, aga ma ei oska seda loetavaks tekstiks voolida. Teeme nii, et homme loodetavasti kirjutan edasi. Sobib? Okei.

Lõpetuseks ütleks, et ma ei usu ise ka, et seda siia praegu kirjutan. Kell on ilmselgelt liiga palju.

Re: Miks? (Sarkastiline arutlus)

#4
selliste küsimuste taga nagu, mis on mu elu mõte ja miks ma elan, on peaaegu alati isiklikud mured. neid muresid ei peagi teised teadma, kuid lohutuseks võin öelda, et neile muredele leiab aeg sageli (kuid mitte alati) lahenduse. inimese elule annavad ikka mõtte tema huvid ja eesmärgid. kindlasti ei ela suur osa meist vaid iseendale. millegi nimel või kellegi nimel on palju lihtsam elada ja kannatada kui ilma ühegi eesmärgi ja püüdluseta. õnnelikud pididki olema need, kes on kellelegi vajalikud. muidugi, füüsiliselt jääb inimene alati ellu, aga iga inimene, kes on kaotanud lähedase, teab, et see jätab hinge sügava trauma ja ei aita sugugi kaasa õnnelikuks olemisele.

kuidagi hirmus põnev, aga ka hirmus mõttetu on mõelda inimese elu mõttest. surma hinda tuleb küsida surnutelt, samamoodi ka elu mõtet, aga nad ei vasta. isegi ateistil on mõnikord raske uskuda ja paljud (usklikud) ei usugi, et oleme siin maailmas täiesti niisama, ilma ühegi ülesandeta. religioonid väidavad midagi hauataguse elu kohta, aga kõik see on ju kunagi ammuste inimeste endi välja mõeldud. kõige imelikum on see, et erinevate religioonide info surmajärgsuse kohta on täiesti erinev. see annab alust uskuda, et religioonidest enamik on vääral teel. mina ei kiirustaks siit ilmast lahkumisega, sest surnud jõuan ma selle maailma jaoks olla nagunii terve igaviku. igatahes, minu isiklik kreedo, mida ma soovitan ka teisele, on ikkagi selline, et olge paremad inimesed. headus annab elule mõtte.
eraldatus
Vasta

Mine “Milleks me elame?”

cron