Põgenemine...

#1
Tere!
Lirjutasin siia, et abi saada vms. Mul on viimased 2 a depressioon ja mase olnud. Olen proovinud ennast tappa aga miski mu sees tahab elada. Ma olen juba mitu kuud ära jooksmisele mõelnud. Miks? Mul pole enam motivatsiooni koolis käija, pere või õigemini ema pole toetav ja on joodik, sõpru pole ka. Kuhugi minema jooksmine tundub vapustav idee aga sellel on omad miinused: Kuhu ma lähen? Kust ma raha saan kui see otsa saab? Ja õudsalt ohtlik on üksi minna aga pole kedagi kellega põgeneda. Mul oleks lic vaja abi. Abi kuhu põgeeda või aitate mul eluga edasi kuidagi liikuda.
Suured tänud!

Re: Põgenemine...

#2
Tere!

Kas tõesti peab põgenema? Kas see ei tuleks kõne alla, et räägid need asjad läbi ja kolid teadlikult mujale? Nt vanavanemate juurde.. või ajutiselt turvakodusse vms. Kuskil peab ju nagunii elama, ega sa keset talve kuuse all elada saa. Või noh, kuidagi saab, aga tõenäoliselt tuleb selle ohvriks tuua kõik muu nagu kool, sõprad-tuttavad jm.

Kas keegi on sul selle depressiooni ka diagnoosinud või arvad seda ise? Kas sa psühholoogiga oled rääkinud? Kas teil koolis on psühholoog?

Re: Põgenemine...

#3
Ma olen kasutanud põgenemist(Teistel põhjustel). Võin öelda, et tegelikult ma seda ei soovita, kuid ma julgustan tavakeskkonnast eemalduma, kasvõi tõesti, terved päevad õues veetes.
Suurimaks probleemiks ei saagi olema raha, vaid toidu hankimine ja enda soojas ning kuivas hoidmine. Talvisel ajal, eriti tänavu heitlikul talvel on alajahtumine kerge tulema. Seda soodustab nii ootamatult tuultega jahenev õhk kui ka tavalisest suurem õhuniiskus(Sademed tihedamad).
Samuti on puuduseks toidunappus. Tegelikult kaovad ka need vähesedki inimesed ära. Mõni üksik on võimeline jääma Su juurde.
Psühholoogist võib abi olla.
Samuti hoiduksin depreka iseeneselikust diagnoosimisest. Sest seal on omad nüansid.

Kui vajad elukeskkonna vahetust, konsulteeri sellest koolipsühholoogiga või sotsiaaltöötajaga, samuti võid sellest uurida küla-/linna-/vallavalitsusest.

Kui lihtsalt tugiisikut vaja, võin seda ka pakkuda. Siiski, ma ei ole spetsialist, lihtsalt tavaline kodanik, kes selle läbi teinud.
1 sõna võib muuta kogu teksti tähenduse.

Re: Põgenemine...

#4
Jah, põgenemine oleks tõesti vajalik. Mu ema läheks hulluks kui na vanavanemate juurde läheks või turvakodusse. Depressioon on mul olemas küll ja seda on lausa kooli psühholoog mulle öelnud. Ka mul emal on depressioon, mistõttu ta käib tööl tuleb koju ja hakkab jooma. Sellepärast jäävad kõik kodused tööd minu teha. Selline elu väsitab ära ja kaob armastus elu vastu. Enesetapp pole mul ka lahendust ja eriti toetavad sõbrad mul pole. Jääbki üle põgenemine...:(

Re: Põgenemine...

#6
Kogu aeg ei saa elada teiste peale mõeldes, teemaalgataja peaks tegema seda, mis Tema jaoks õige tundub ja mis Talle parem on. Muidugi juhul, kui Tal päriselt kuhugi minna on.

Sandanyzzle, räägi sotsiaaltöötajaga ning uuri, millised lahendused võiksid olla, nemad selliste asjadega tegelevadki. Kui vana Sa oled? Sellest sõltub ka väga palju, kuidas edasi toimida.

Re: Põgenemine...

#7
Ma olen veel alaealine, oma vanust jagada ei soovi kuna paljud kindlasti ütlevad, et see põgenemistuju tekkis puberteedi pärast. Ausalt öeldes pole puberteediga mingit seost. Täiskasvanuks saamiseks on mul veel kaua elada ja ma tõesti enam ei suudaks oma elu edasi elada. Aga kõik need hoiatused ajavad tõesti veidi mõtlema. Sees on ikkagi tunne nagu ma varsti jooksen kodust ära ja KÕIK. Koolis on ka nagu ei keskendu enam õppimisele palju kuna ma tean, et ma jooksen ära ja pole enam mõtet õppida.

Re: Põgenemine...

#8
Jooksed ära, aga mida sa siis edasi teed? Alaealisena ei saa sa ju erilisi otsuseid vastu võtta, tööle minna jm, sest sinu eest vastutavad vanemad. Pealegi saad sa nii pere poolt kui ka koolikohuslasena jm politsei poolt tagaotsitavaks, seega Eestis peidus redutamine eriti kõne alla ei tule. Välismaal on veelgi raskem nii noorena endale tagaotsitavana pelgupaik leida.

Soovitaksin pigem enne kõik muud variandid, mis elu lihtsamaks teha võivad, läbi kaaluda.

Re: Põgenemine...

#9
Minu peres oli kõik tagurpidi. Esimene laps sündis puudega, teine laps oli siis kuldmuna ja neli aastat hiljem sündisin mina. Minu vanemad ei suutnud ei toetada ega olemas olla, rääkides midagi neile siis usaldus murti ja räägiti edasi. Kogu tähelepanu läks vanematele vendadele, kellest üks siiani elab oma haiguse tõttu kodus ja teine on kõrgharidusega it-spets. 13aastasena otsustasin kodunt lahkuda suurlinna Tallinna, jalutades mööda Narva mnt'd tallinna poole viidi politseiga koju. Eks ta kahtlane ole jah kui laps kõnnib mööda suurt maanteed. Selleasemel, et kuulata ja rääkida minuga ma sain kodus sõimata ja peksa. Põhikooli lõppedes läksin keskkooli, kuid kuna tekkis emaga tüli siis otsustasin, et ma ei suuda 3aastat enam kodus elada ja läksin kutsekooli. Ei saa neid tülisid emale pahaks panna, eks tal ka ju raske haige lapsega kodus passida aga ikkagi.. Näide: ema nõrutab makarone, makaronid kukuvad potist kraanikaussi, tema karjub teiste peale et nemad süüdi. Kutsekoolis olin 2aastat, kodus käisin nv'l rahadega oli nagu oli, suure kisa peale ema andis aga tööle läksin ka. Jätsin kooli pooleli, läksin ajateenistusse. Peale seda kolisin tallinna. Siin elan ma juba aastaid. Emaga ma ei suhtle juba väga pikka aega, viimane kord rääkis telefonis 90% ajast kui tubli mu kõrgharidusega vend on ja kuidas ma oma eluga hakkama ei saa. Hah ja mis kõige naljakam, ema jagab mu asju laiali mis maal seisavad. Isa on alati eemale seisnud laste kasvatamisest. 90% ajast veedab tema tööl ja kodus olles tegeleb enda asjadega. Näinud ma neid pole juba aastaid. Siit foorumist leidsin ma kunagi ammu abi lugedes teiste teemasid, vastates ja sõpru saades. Praeguse seisuga olen ma edukas tööinimene korraliku sissetulekuga ja aastase pisipoisi isa - olen õppinud enda vanematelt seda, milline üks vanem ei tohi olla.
Moraal: aeg läheb edasi, kõik mis tundub hetkel mõttetu ja masendav on lahendatav - vaja ainult endale paksu nahka kasvatada.
Ettepanek: ehk on koolil ühiselamu vms tasub kooli sots töötajaga suhelda, jagatud mure on pool muret.

Re: Põgenemine...

#13
Mine turvakodusse.
Ma ei tea kus sa elad, aga ise olen olnud Tartu turvakodus täiesti omal soovil. Ja pole sealolemises midagi halba. Võid sõpru sealt leida, kui juhtub olema teisi sinuvanuseid (keegi ikka peaks olema..)
Sealt saab koolis ka käia jne. Sotstöötaja vestleb sinuga regulaarselt ja püüab su probleemidele lahenduse leida. Lahedad ajad olid, igast hulle asju sai tehtud xd ime et mind välja ei visatud sealt, kuna ma omal soovil olin tulnud ja ikkagi põgenesin sealt ära mingi öösiti jne sest öösel väljas olla ei tohtinud ju :D ja igast muud naljad
Niiet mingeid halbu mälestusi ka ei peaks tulema sealt. Eriti kui mõne sõbra leiad.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com
Vasta

Mine “Erinevad koduprobleemid”