Ema, kass, kelder,vend

#1
Alustan siis sellest, et ma olen 17aastane neiu ning elan ema, isa, pisikese vennaga korteris. Mul on ka 25 aastane vend. Kõik algas sellest kui me kolisime linna teise otsa ja seda umbes 5 nädalat tagasi ehk. Vanas korteris sain ma kassiga rahulikult olla ja mulle ei öeldud midagi, et peaksin midagi tegema või teen midagi valesti. Ning siis ei kusagilt tuli järsk viha mu ema poolt kassi vastu.
Alguses ütles, et las kass jääb vanasse korterisse paariks päevaks, et läheb liiga raskeks selle kolimisega. Okei, tulin vastu. Möödus rohkem kui nädal ja mingit muutust ei tulnud. Ütles, et ma ei korista oma tuba. Mida ma koristan oma toas kui mul pole isegi kappi siin? Kõik on tellimisel ja see võtab aega. Mul on toas ainult tugitool, voodi ja telekas. (Riided ja jms kilekottides maas, sest mul pole neid ju kuskile panna) Siis ma pidin olema haiglas 2 päeva ja ma tulin nuttes koju, sest mu ema isegi ei tulnud mulle vastu, ütles, et võin jala tulla. Aga see, et mul tuli verd ja arst ütles, et kindlasti ei tohi veel palju kõndida, ei loe. Ainult rääkis vihase häälega minuga telefonis, et umbes ma ei vastanud ta sõnumile. Helistasin siis vanemale vennale ja ta tuli kohe kohale ja kuna ta küsis autos kuidas ema nii öelda sai ning kuna ma olen emotsionaalne inimene, siis hakkasin nutma. Tegelikult seda oli valus kuulata kui su enda ema saadab su haiglast kus sa olid operatsioonil, jala koju ja ei huvitagi kuidas koju saan. (kõnniks umbes 40minutit)
Koju tulles läksin magama ja ärkasin õhtul selle peale, et isa tõi kassi mu tuppa. Oli vist kõige õnnelikum hetk.
Paar nädalat sai rahulikult elada kui ema hakkas virisema, et ainult tema koristab kassi karvu ja üldse korterit ja kõike muud. Üks õhtu tulin öösel koju ja nägin kuidas kass väriseb sektsiooni ukse juures ja siis jooksis võõra auto alla. Ronisin siis kohe auto alla ja läksin koju pesema. Küsisin muidugi kohe vanematelt, et kas neil piinlik pole ja kuidas ta üldse sinna sai ja ütles, et ta jättis ta rõdule. Mida kuradit??? Mu vanemad lähevad 10 voodisse ja kell 4 tulin koju ehk ta oli seal mitu tundi üksi ja ta võis vabalt ära kaduda. Sellest ma ei teinud suurt numbrit, elasin üle sest kassi ikkagi leidsin.
Siis üks kord oli väike vaidlus emaga mingi teema pärast ja ta ütles mulle, et ma seda kahetsen. Kõndisin siis peale kooli koju ja avastasin, et kassi jälle pole. Ema aga ütles, et jättis ta JÄLLE rõdule ja et läks kaduma, et otsis teda tund aega ja käis selveris ja pakkus sööma minna. Huvitav otsimine küll... Muidugi ma jooksin kohe teda otsima, sest väljas oli väga külm ka. Helistasin kohe isale ja küsisin mis toimub ja ta ei teadnud asjast midagi ja helistasin vennale ka. Vend sõitis aga kohe kohale ja otsisime teda umbes 4 tundi ja me nägime kassi kes jooksis sinna poole ja ma pakkusin, et läheks tagasi. Ime kombel ma leidsin ta ühe auto alt, aga ma tean, et teda kindlasti varem polnud seal, sest vaatasin mitu korda sealt ja ma arvasin üldsegi, et see on must lumi mis jääb autokummi külge vms. Ta käpad olid lihtsalt jäätunud ja ta ei liigutanud nendega, ta oli täiesti porine ja värises. Isa oli emale ka helistanud, et läheks otsima aga ei.
Siis ühel päeval pani ta kassi keldrisse. KELDRISSE ELAMA. Ütles, et see on hea variant, et saan teda külastada kui tahan. Mul polnud rohkem sõnu. Helistasin ilmselgelt vennale ja ütles, et ta tahab kindlasti kassi endale võtta, et see pole normaalne ja ta oli juba varem pakkunud seda aga ma tahtsin ta ikkagi endale. Mu vend niigi elab üürikorteris oma naisega ja maksab ise kõige eest ja tal väike kassipoeg ka ja nüüd veel suur kass.
Järgmisel hommikul muidugi siis kui ma magasin nad andsid kassi ära. Ma isegi ei saanud talle pai teha ega kallistada.
Nüüd eile käisin venna juures külas ja ütles, et kassil oli nii suur šokk, et ei söönud ega joonud ja kassipoeg läks talle koguaeg kallale. Kui tavaliselt ma sain teda koguaeg tugevalt kallistada ja ta ei teinud midagi siis nüüd ta oli vihane ja ei tahtnud olla mu kaisus.
Mitte midagi masendavat pole kui su lemmikloom keda sa armastad kõige rohkem maailmas ja kellega sa oled elanud 14 aastat lihtsalt järsku võetakse ära. Me magasime samuti iga päev kõrvuti ja mu ema oli isegi seda keelanud teha, võttes ettekäändeks, et need kassikarvad jäävad voodipesu külge. Iga päev lihtsalt nutan ta järgi ja mul ebamugav ka venna juures käia, sest ta elab oma neiuga seal ja ma ei suhtle temaga üldse. Ainult paar sõna räägime.

Kas see on teie arust normaalne või ainult mulle tundub, et see on kõige hullem asi mida võib vanem oma enda lapselt ära võtta?

Re: Ema, kass, kelder,vend

#2
Mõistan täielikult. Sama põhjus ka siin, miks ma emaga kunagi normaalselt läbi saama ei hakka ja miks ka suurimad tülid ja see täielik mitteläbisaamine alguse sai. Kuigi ausalt öeldes tegi mu ema isegi palju hullemaid asju.

Kui su kassil on seal venna juures stress, ehk on veel mõni teine variant, kelle juures ta olla võiks? Vanavanemad? See on üsna raske jah kassidele, kui ta pannakse teistega kokku. On nn tehnikaid, kuidas kasse omavahel harjutada, aga ma ei tea nende kohta väga palju, ja nagu inimestegagi, siis mõned loomad lihtsalt ei sobigi kokku, selles mõttes ka need tehnikad ei pruugi alati aidata.

Re: Ema, kass, kelder,vend

#3
Külaline kirjutas:Alustan siis sellest, et ma olen 17aastane neiu ning elan ema, isa, pisikese vennaga korteris. Mul on ka 25 aastane vend. Kõik algas sellest kui me kolisime linna teise otsa ja seda umbes 5 nädalat tagasi ehk. Vanas korteris sain ma kassiga rahulikult olla ja mulle ei öeldud midagi, et peaksin midagi tegema või teen midagi valesti. Ning siis ei kusagilt tuli järsk viha mu ema poolt kassi vastu.
Alguses ütles, et las kass jääb vanasse korterisse paariks päevaks, et läheb liiga raskeks selle kolimisega. Okei, tulin vastu. Möödus rohkem kui nädal ja mingit muutust ei tulnud. Ütles, et ma ei korista oma tuba. Mida ma koristan oma toas kui mul pole isegi kappi siin? Kõik on tellimisel ja see võtab aega. Mul on toas ainult tugitool, voodi ja telekas. (Riided ja jms kilekottides maas, sest mul pole neid ju kuskile panna) Siis ma pidin olema haiglas 2 päeva ja ma tulin nuttes koju, sest mu ema isegi ei tulnud mulle vastu, ütles, et võin jala tulla. Aga see, et mul tuli verd ja arst ütles, et kindlasti ei tohi veel palju kõndida, ei loe. Ainult rääkis vihase häälega minuga telefonis, et umbes ma ei vastanud ta sõnumile. Helistasin siis vanemale vennale ja ta tuli kohe kohale ja kuna ta küsis autos kuidas ema nii öelda sai ning kuna ma olen emotsionaalne inimene, siis hakkasin nutma. Tegelikult seda oli valus kuulata kui su enda ema saadab su haiglast kus sa olid operatsioonil, jala koju ja ei huvitagi kuidas koju saan. (kõnniks umbes 40minutit)
Koju tulles läksin magama ja ärkasin õhtul selle peale, et isa tõi kassi mu tuppa. Oli vist kõige õnnelikum hetk.
Paar nädalat sai rahulikult elada kui ema hakkas virisema, et ainult tema koristab kassi karvu ja üldse korterit ja kõike muud. Üks õhtu tulin öösel koju ja nägin kuidas kass väriseb sektsiooni ukse juures ja siis jooksis võõra auto alla. Ronisin siis kohe auto alla ja läksin koju pesema. Küsisin muidugi kohe vanematelt, et kas neil piinlik pole ja kuidas ta üldse sinna sai ja ütles, et ta jättis ta rõdule. Mida kuradit??? Mu vanemad lähevad 10 voodisse ja kell 4 tulin koju ehk ta oli seal mitu tundi üksi ja ta võis vabalt ära kaduda. Sellest ma ei teinud suurt numbrit, elasin üle sest kassi ikkagi leidsin.
Siis üks kord oli väike vaidlus emaga mingi teema pärast ja ta ütles mulle, et ma seda kahetsen. Kõndisin siis peale kooli koju ja avastasin, et kassi jälle pole. Ema aga ütles, et jättis ta JÄLLE rõdule ja et läks kaduma, et otsis teda tund aega ja käis selveris ja pakkus sööma minna. Huvitav otsimine küll... Muidugi ma jooksin kohe teda otsima, sest väljas oli väga külm ka. Helistasin kohe isale ja küsisin mis toimub ja ta ei teadnud asjast midagi ja helistasin vennale ka. Vend sõitis aga kohe kohale ja otsisime teda umbes 4 tundi ja me nägime kassi kes jooksis sinna poole ja ma pakkusin, et läheks tagasi. Ime kombel ma leidsin ta ühe auto alt, aga ma tean, et teda kindlasti varem polnud seal, sest vaatasin mitu korda sealt ja ma arvasin üldsegi, et see on must lumi mis jääb autokummi külge vms. Ta käpad olid lihtsalt jäätunud ja ta ei liigutanud nendega, ta oli täiesti porine ja värises. Isa oli emale ka helistanud, et läheks otsima aga ei.
Siis ühel päeval pani ta kassi keldrisse. KELDRISSE ELAMA. Ütles, et see on hea variant, et saan teda külastada kui tahan. Mul polnud rohkem sõnu. Helistasin ilmselgelt vennale ja ütles, et ta tahab kindlasti kassi endale võtta, et see pole normaalne ja ta oli juba varem pakkunud seda aga ma tahtsin ta ikkagi endale. Mu vend niigi elab üürikorteris oma naisega ja maksab ise kõige eest ja tal väike kassipoeg ka ja nüüd veel suur kass.
Järgmisel hommikul muidugi siis kui ma magasin nad andsid kassi ära. Ma isegi ei saanud talle pai teha ega kallistada.
Nüüd eile käisin venna juures külas ja ütles, et kassil oli nii suur šokk, et ei söönud ega joonud ja kassipoeg läks talle koguaeg kallale. Kui tavaliselt ma sain teda koguaeg tugevalt kallistada ja ta ei teinud midagi siis nüüd ta oli vihane ja ei tahtnud olla mu kaisus.
Mitte midagi masendavat pole kui su lemmikloom keda sa armastad kõige rohkem maailmas ja kellega sa oled elanud 14 aastat lihtsalt järsku võetakse ära. Me magasime samuti iga päev kõrvuti ja mu ema oli isegi seda keelanud teha, võttes ettekäändeks, et need kassikarvad jäävad voodipesu külge. Iga päev lihtsalt nutan ta järgi ja mul ebamugav ka venna juures käia, sest ta elab oma neiuga seal ja ma ei suhtle temaga üldse. Ainult paar sõna räägime.

Kas see on teie arust normaalne või ainult mulle tundub, et see on kõige hullem asi mida võib vanem oma enda lapselt ära võtta?
see ei ole ilmselgelt normaalne! palun räägi oma isaga sellest tõsiselt, et ta su emale aru pähe prooviks panna ja selgeks teha, et see kass on 14 aastat olnud sinu pereliige ja see pole normaalne, kui ta sinust kassi järsku niiviisi lihtsalt eemaldab ja kassi põhimõtteliselt kiusama hakkab (välja külma kätte jätmine jm). kujutan olukorda päris hästi ette, kuna olen ise samasuguse ja veel hullema emaga üles kasvanud. kass on praegu kuri su peale selle pärast, et kindlasti tunneb end reedetu ja hüljatuna. ta siiski usaldas sind. ma ei taha sind sellega süüdistada, vaid lihtsalt, et sa teaksid, miks. ja eks seda oli kohe arvata, kui lugesin, et kassi plaanid venna juurde anda, et juba olemasolev kass hakkab peremehetsema. kassidel on see territooriumi omanditunne vms. kui pole teise kassiga väiksest saati koos üles kasvand, siis hakkavad uut kassi välja tõrjuma, mõnikord proovivad seda teha isegi uue inimesega, kui armukadedad on.
minul on samamoodi kass alati kõrval maganud. pesud on heledad ja karvu pole näha :D lihtsalt kooliriietega siis ei saa voodi peale istuda. aga hull asi ju. ei tapa need karvad kedagi ära. proovi äkki emaga kokkulepe leida, näiteks et tema suhtub kassi hästi, ei viska teda välja enam jms, ja sina see-eest püüad olla koristamises korralikum - hoolitsed rohkem selle eest, et toad oleksid kassikarvadest puhtad. kiisul venna juures igaljuhul helget elu ei hakka olema. kassid ei kohane ka uue koduga eriti kergelt.
Vasta

Mine “Erinevad koduprobleemid”