Re: LAPSENDATUD

#6
Aitäh kõigile vastajatele!
Lapsendamise kohta kuulsin esimest korda endavanuselt peretuttavalt, kes ütles, et ma järsku lihsalt tekkisin. Tänu sellele hakkasin rohkem tähele panema erinevaid märke:
Pildi- ja videomaterjal minust on alates sellest ajast, kui ma olin 2-aastane. Ka emast pole rasedapilte jne.
Vanemad on tüli käigus öelnud mitmeid mõtlemapanevaid asju, mida ma kogemata kuulnud olen, nii üksteisele kui korra ka mulle (isa emale: "ma ütlen, kes sa tegelikult oled", ema: "ei, ta pole valmis" jne)
Loodan, et see vastab küsimusele.

Re: LAPSENDATUD

#8
Ma tooks korra välja ka seda poolt, et need "nn sinu praegused vanemad" on Sind kasvatanud, hoolivad ja armastavad Sind.
Nad on ja jäävad ikkagi Sinu vanemateks. Lihtsalt bioloogilised vanemad võibolla on teised.

Juhul kui oledki lapsendatud, siis vaata, et Sa emotsiooni ajelt neile haiget ei tee mõne järsema ütlusega vms.
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: LAPSENDATUD

#9
sama küsimus mis tartukal, miks sa tahad leida enda bioloogilisi vanemaid? sul on olemas pere kes sinust hoolib ja kes sind armastab ning tänu kellele sa kuskil lastekodus ei konda. bioloogilised vanemad on su põhimõtteliselt kas ära andnud või on väärkohtlemise tõttu vägisi ära võetud, kummalgi juhul ei näita see hoolimist, vaid seda, et sa polnud tahetud sinna ja polnud oluline nende jaoks.

jah, võibolla öeldakse nüüd, et "äkki polnud majanduslikult võimelised last kasvatama" vms, aga miks siis teha laps, kanda 9 kuud seda last, ta sünnitada ja siis ära anda? kui on teada, et ei suudeta last üleval pidada, siis eestis on abort legaalne.

kui ma oleksin lapsendatud, siis suht kindel, et ma ei tahaks kuuldagi oma bioloogilistest vanematest, sest ma ei olnud neile sellel hetkel piisavalt oluline, kui mul neid vaja oli. oleksin tänulik enda uutele vanematele, kes valisid just minu enda koju elama enda seaduslikuks lapseks ning päästsid mu sitemast variandist ehk lastekodus elamisest.
kõik on sodi

Re: LAPSENDATUD

#10
Muidugi mind kasvatanud inimesed on ja jäävad mu vanemateks, kellele ma olen surmani tänulik ja armastan neid piiritult. Olgugi et kodune olukord pole alati parim olnud (palju tülisid vanemate vahel, millele mina olen tunnistajaks olnud). Oma bioloogilisi vanemaid tahan ikkagi teada, kui mitte leida või kohtuda. See ei ole mul spontaanne otsus, olen seda kaalunud aastaid. Vahepeal ma tõesti lõin käega ja proovisin teadmatuses edasi elada, kuid mu sees on ikkagi tühimik, mida täidaks kasvõi mõned vastused mu küsimustele. Olgu mu bioloogilised vanemad kes nad on, nad on siiski mu siia ilma toonud. Aga muidugi mu pärisvanemaid ei suuda nad enam asendada.

Kui ma saaksingi teada tõe ja läheksin rääkima oma vanematega, siis poleks mul neile mitte ühtegi etteheidet peale ühe: miks nad ei rääkinud varem?

Re: LAPSENDATUD

#16
varjatud- kirjutas:
20 Veebr 2019, 18:25
Seleenile: kui ma juhuse tahtel rasedaks jääks ning ei suudaks majanduslikult last kasvatada, siis valiks 100% lapsendamise abordi asemel.
siis meie vaated erinevad. ma isiklikult ei tooks siia ilma last, keda ei taheta. tundub olevat masendav elu lapsele, sul vedas, et lapsendati, mõned elavad täisealiseks saamiseni lastekodus. ei läheks riski peale välja, et sellel lapsel ainult võib-olla oleks hea lapsepõlv ja armastavad vanemad.

kui ma ise lapsendaksin lapse ja kasvataksin ta üles, siis ma arvan, et mu suurimaks hirmuks oleks see, et laps läheb otsib üles enda bioloogilised vanemad ja armastab neid rohkem kui mind ning edaspidi olen mina tühi koht tema jaoks. ja siis kui ma ütlen midagi lapsele, siis laps karjub vastu et "sa pole mu päris ema" vms.
kõik on sodi

Re: LAPSENDATUD

#17
varjatud- kirjutas:
20 Veebr 2019, 18:22
Muidugi mind kasvatanud inimesed on ja jäävad mu vanemateks, kellele ma olen surmani tänulik ja armastan neid piiritult. Olgugi et kodune olukord pole alati parim olnud (palju tülisid vanemate vahel, millele mina olen tunnistajaks olnud). Oma bioloogilisi vanemaid tahan ikkagi teada, kui mitte leida või kohtuda. See ei ole mul spontaanne otsus, olen seda kaalunud aastaid. Vahepeal ma tõesti lõin käega ja proovisin teadmatuses edasi elada, kuid mu sees on ikkagi tühimik, mida täidaks kasvõi mõned vastused mu küsimustele. Olgu mu bioloogilised vanemad kes nad on, nad on siiski mu siia ilma toonud. Aga muidugi mu pärisvanemaid ei suuda nad enam asendada.

Kui ma saaksingi teada tõe ja läheksin rääkima oma vanematega, siis poleks mul neile mitte ühtegi etteheidet peale ühe: miks nad ei rääkinud varem?
Väga ilusti öeldud!

Igatahes kas said mõtte, kuidas selle asjaga edasi minna?
DNA testi ma ei usu, et päris niisama saab teha ilma ühe poole nõusolekuta. Delikaatsed isikuandmed jms.

Aga see link, mis ma panin, sealt ehk mõte.

Kui saab kinnitust, et oled lapsendatud, siis pead mõistma, et võib juhtuda ka, et bioloogilised vanemad ei taha, et Sa neid leiaks. Või siis ka pole enam võimalik leida.
Kunagi oli see saade "Sind otsides". Seal oli üksjagu neid lugusid, et saate abil otsis lapsendatu oma bioloogilisi vanemaid.

Kui see tõesti kõik tõsi, siis ma arvaks ehk, et lihtsaim võimalus oleks saada selgus oma nö pärisvanematelt või nendelt, kellega kasvanud oled. Neil võib olla mingi dokument või mälestus vms.
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder
Vasta

Mine “Erinevad koduprobleemid”

cron