Tulevikumõtted põhikoolis ja nende muutumine ajas

#1
Heips,

Küsimus pigem natuke vanematele ja juba oma elu elavatele foorumikasutajatele... niisiis mõtlesin huvipärast uurida, millised olid teie unistused ning eesmärgid siis kui olite oma elu alles alustamas - kui lõpetasite põhikooli või keskkooli? Ja milline on teie elu nüüd? Kas need unistused on täitunud? Kas töötate erialal, millest mõtlesite ning milleks tegite ettevalmistusi siis? Olete te lõpetanud ülikooli või kutsekooli mingil erialal ning otsustanud alles hiljem, et see tee polegi teile?
Või millised olid teie mõtted põhikooli lõpus ning milliseks kujunesid need keskkooli lõpuks?

Oleks väga põnev kuulda :) Ise olen seda teekonda alustamas..

Re: Tulevikumõtted põhikoolis ja nende muutumine ajas

#2
Põhikooli lõpuks mul polnud üldse aimu, mida teha tahan. Mul olid mingid õppeained, mis meeldisid rohkem, kuid sealt veel ei tulnud välja ühtegi kindlat eriala, mida ma õppida tahaks. Seega minu jaoks ainuõige valik minna edasi keskkooli. Tol ajal see suundade teema keskkoolis polnud veel väga levima hakanud, seega ka sellega ei pidanud ma valikut tegema. Kuna jätkasin keskkoolis samas koolis, kus ka põhikoolis olin käinud, polnud ausalt öeldes see põhikooli-keskkooli vahetumine minu jaoks midagi väga suurt. Ehk siis põhikooli osa kokkuvõttena - kuna polnud veel siis valmis erialaseid valikuid tegema, läksin lihtsalt edasi keskkooli.

Tugev enamus osa keskkoolist mul polnud samuti õrna ideed kah, mida edasi teha. Matemaatika natuke nagu paelus aga polnud kindel, kas tahaksin sellel alal töötada. 12.klassis õpetajate päeval üpris juhuslikult sattusin andma tundi esimesele klassile. See oli üks meeldejääv tund minu jaoks. Pärast seda tundi käisid terve õppeaasta need esimese klassi lapsed mulle oma muresid ja rõõme kurtmas. (Armsaim neist oli, kui nad tulid mulle suurte silmadega rääkima, kuidas nägid mingit suurema klassi poissi ja tüdrukut musitamas omavahel :) ) See kuidagi andis tõuke lastega töötamise suunale. Lapsena mu ema töötas lasteaias ning sealt nagunii olin juba lastega töötamise maailmaga tuttav . Samas jällegist, kindel polnud. Millalgi 12. klassi kevadel toimus meil koolis selline edasi õppimise infopäev või midagi taolist, kus siis suuremad ülikoolid tutvustasid end ning tutvuda sai ka välismaal õppimise võimalustega. Istusin siis seal ühe ülikooli infotunnis, kuulasin nende juttu ja lappasin samal ajal nende antud erialade inforaamatut. Lappasingi lihtsalt selliselt, et vaatasin igat eriala ning mõtlesin, et "kindel ei"; "võibolla", "jah". Selliselt jäi sõelale 4 eriala. Edasi suutsin kitsendada kahele. Üks siis oli loodusteaduste valdkonna eriala, teine pedagoogiline. Lõpuks jäin ikka laste ja noorte juurde.
Tänaseks töötan samuti lastega ning tunnen, et oli õige valik minu jaoks.
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Tulevikumõtted põhikoolis ja nende muutumine ajas

#3
Tere!

Kõigepealt tahan kiita teemaalgatust. Põnev ja asjalik teema, head küsimused.

Praegune eriala oli selgelt mulle sobiv juba 4-5-6-7-aastasena ehk enne kui üldse kooli läksin. Lasteaia lõpupeol ütles ka mu sealne õpetaja, kes minust kindlasti saab. Siis veel eitasin täiega, pigem muigasin sellise targutava väite peale, aga naljakal kombel kõik täpselt nii ka läks. Põhikoolis polnud ka halli aimugi, mida teha tahaks või võiks, isegi ei mõelnud sellele. Gümna oli nagunii ainuvariant, sest milleks mingeid muudatusi ellu sisse tuua, kui just vaja pole!? Gümnaasiumis polnud ka aimugi, mida edasi teha, ka mitte lõpus. Mõni aine huvitas, aga erilist äratundmist polnud, et see just see õige on. Mingid ülikoolide tutvustused küll kuidagi ei aidanud, pigem tundus jabur, et kes ikka selle järgi valib. TÜ haridusteaduskond oli ainus, mis veidigi atraktiivne tundus, kui rääkimas käidi, aga selleks ajaks polnud vist enam mingit plaani Tartusse jääda, seega kasu sellest polnud. Korra nägin siin foorumis, et praegu siin minu ees kirjutanud kasutaja Bucerus õpib nime järgi päris huvitaval erialal, et uuriks, mis see on. Ainsana see sõelale jäigi ja olen siiani kindel, et tegin tolle hetke parima valiku. Hiljem sattusin lahedasse ja endale väga sobivasse kohta tööle, mistõttu jõudsin veel õigema erialani, täpsemalt siis julguseni selle õige juurde tagasi jõuda. Jätsin eelmise eriala pooleli ja alustasin õpingutega otsast peale. Mõlemad erialad olid pedagoogilised, nii et ega see muutus väliselt nii kardinaalne olnudki, aga endale sobivuse mõttes tegelikult ikka oli ka. Igatahes on mul täiega vedanud ja hindan väga, et saan tunda seda õnne ja rõõmu, et teen täpselt õiget asja, erinevalt väga paljudest, kes kas tahaks teha midagi, mida ei tee, või siis pole üldse leidnud isegi valdkonda, mis hästi sobiks. On väga tore, et juba praegu sellele mõtled ja teiste kogemuste kohta uurid.

Edu ja kordaminekuid!

Re: Tulevikumõtted põhikoolis ja nende muutumine ajas

#4
Kuna tegelesin kooli algusest peale kirglikult muusikaga, siis oli minu jaoks üsna ainus valik see, mis kõige esimesena pähe oli tulnud - saada heliloojaks. Õppisin kogu aeg paralleelselt lastemuusikakoolis viiulit, klaverit, hiljem ka trompetit ja heliloomingut ja imestasin teiste üle, kes ei suutnud ära otsustada, mida küll oma eluga peale hakata. Põhikooli lõpus (2008) ei olnud linnakooli minek mulle midagi eriti ihaldusväärset, kuid ema siiski tungivalt soovitas, et äkki tahad ikkagi millegi muuga elus tegeleda, hangi korralik keskharidus! Kuna kõnealune linnakool tundus märksa kultuurilembesem kui väga üldise suunitlusega alevikool, siis polnud ma sellele kuigi vastu. Nii jätkasin pärast 9. klassi õppimist linnagümnaasiumis (mis oli esimesed paar kuud väga raske, aga pärast seda lihtsalt parim!) ja paralleelselt keskastme muusikakoolis, et enda ainuõige kutsumusega tegelda.

Ja siis astusin täiega ämbrisse.

Juhtus see, mida ma üldse ei osanud oodata - täiesti kindel eriala (muusika või siis kitsamalt helilooming) osutus tüütuks, perspektiivituks, liiga kitsaks ja arusaamatuks. Oli suur õnn, et miski seda vähemalt kompenseerida suutis. Gümnaasiumi vaieldamatu staar oli ajalooõpetaja oma ülipädevate tundidega. Ma ei tahtnud endale küll kunagi tunnistada, et vaid sellepärast võiksin end kunagi ajaloo erialalt leida, aga pärast keskkooli lõppu, kui muusika ekstra mõttetu tundus, just täpselt nii läkski. Alustasin ajalooõpinguid Tartu Ülikoolis (2012) (aitäh, kallis ema, nii targa soovituse eest pärast põhikooli). Muusikaga tegelesin selle kõrvalt hobikorras edasi - mängisin ansamblites ja lõin ise lugusid; see kõik oli tore. Aastake ajateenistuses pärast esimest kursust plaane oluliselt selgemaks ei teinud ja sealt naastes jätkus kõik vanaviisi.

Kui jõudsin kolmandale ehk viimasele kursusele, oli päris keeruline endale tunnistada, et olen samasuguses olukorras kui keskkooli lõpus! Valik ajaloo kasuks polnud küll mahavisatud aeg ja andis palju juurde, aga ma ei suutnud end enam petta, et tegelikult armastan ikkagi üle kõige muusikat. See polnud kergema vastupanu teed minemise valik, vaid sügav arusaamine, et ma olen õnnelik, kui tegelen muusikaga, kuigi see tee pole ehk nii etteplaneeritav ja -aimatav, kui ajalooga seotud tulevased ametid ja tegevus. Neli aastat oli piisav aeg, et saada üle toonasest kujutlusest, et muusika on midagi kitsast ja perspektiivitut.

Niisiis, lõpetasin ajaloo eriala väga edukalt ära (2016), kuigi selle vastumeelne tegemine oli omaette väljakutse (nagu keskkooli lõpus musakooli lõpetaminegi!) ning hakkasin otsima võimalusi muusikaga edasi tegelemiseks. Imekombel osutus niivõrd hiline erialane kannapööre ajaloost muusikasse täiesti võimalikuks ja olengi nüüd seda teed jalge alla võtmas. Kuigi reaalset õppimist pole veel toimuma hakanud, olen juba ometi veendunud, et ajaloo hülgamine tuli mulle inimesena tohutult kasuks, kuna saan keskenduda tegevustele, mis on mulle loomulikumad.

Kõige selle jooksul jõudsin kaaluda veel karjääri kaitseväes ehk siis sõjakooli minekut (hea raha, lihtne karjäärimudel, selged ülesanded), juura või riigiteaduste õppimist (kindlat elustandardit garanteeriv eriala ehk??), põnevaid reaalaineid, üldse igasuguse õppimise lõpetamist/poolelijätmist jne...

Mida ma nendest kogemustest seni õppinud olen? Tegele millega tahad, aga tasub valida enda jaoks kõige loomulikum eluvaldkond, sest nii tekib kõige vähem vastuolusid tõeliste unistuste ja päriselu vahel. Kui sa veel kohe enda südamesooviga tegeleda ei saa, siis õpi (see pole eales olnud nii lihtne kui praegusel ajastul, sõltumata olemasolevatest kogemustest ja haridusest), küsi (küsija suu pihta ei lööda), hangi infot (ka see pole eales olnud nii lihtne kui praegusel ajastul) ja pea meeles, et ükski valik (kool, eriala, diplom) ei garanteeri sulle mitte midagi. Loeb vaid see, mida sa oma väikeste valgete käekestega korda saadad.

Edu! ;)
"Don't believe everything you read on the internet."
- Abraham Lincoln

Re: Tulevikumõtted põhikoolis ja nende muutumine ajas

#5
Põhikooli lõpuks olin üsna kindel, et soovin kokaks saada. Gümnaasiumis hakkasin kahtlema. Kuna isa on vene aja mees, siis õppisin temaga autot juhtima ning nüüdseks töötan autodega seotud alal. Töö suht hall ala, sest ma korraldan linna ja valla siseseid tänavaralli võistlusi. Kõige selle legaliseerimine ja korraldamine toob raha sisse, kuid iga nädal olen sunnitud ka jälgima, et kõik võimukandjad ja elanikud sellest teadlikud oleksid.
Töö mulle meeldib. Hetkel 24 aastane ja olen rahul. 3 aastat kutsekoolis tuli kasuks. Õpitud erialal ei tööta.
Pilt
A mere shadow of what I used to be.

Re: Tulevikumõtted põhikoolis ja nende muutumine ajas

#9
Mõtlesin kokaks saada. Koolis kiusati, nüüd siin foorumis kiusatakse, elus kiusatakse. Mis sa arvad, miks terroristid sünnivad? Nad ei sünni. Nad värvatakse just minusuguste seast. Mina siiski süütuid pommitama ei hakka, pole julgust, küll aga hea meelega virutan igale inimesele, kel midagi öelda. Töötu, ebastabiilne ja sama hästi võiks saata kõik persse
1 sõna võib muuta kogu teksti tähenduse.

Re: Tulevikumõtted põhikoolis ja nende muutumine ajas

#11
Olen küll alles 17, aga olen alati tahtnud saada õpetajaks.Gümnaasiumisse minnes süvenes see eriti, kuna mulle meeldib ajalugu, tahan saada ajalooõpetajaks, sain inspiratsiooni oma uuelt ajalooõpetajalt.(Pidin kooli vahetama, kuna kodukohas on põhikool).
"You may listen to what everybody says, but the fact remains that you've got to get out there and do the thing yourself." Dame Joan Sutherland
Vasta

Mine “Kus mida õpetatakse ning kuidas seda rakendatakse?”