Kuna tegelesin kooli algusest peale kirglikult muusikaga, siis oli minu jaoks üsna ainus valik see, mis kõige esimesena pähe oli tulnud - saada heliloojaks. Õppisin kogu aeg paralleelselt lastemuusikakoolis viiulit, klaverit, hiljem ka trompetit ja heliloomingut ja imestasin teiste üle, kes ei suutnud ära otsustada, mida küll oma eluga peale hakata. Põhikooli lõpus (2008) ei olnud linnakooli minek mulle midagi eriti ihaldusväärset, kuid ema siiski tungivalt soovitas, et äkki tahad ikkagi millegi muuga elus tegeleda, hangi korralik keskharidus! Kuna kõnealune linnakool tundus märksa kultuurilembesem kui väga üldise suunitlusega alevikool, siis polnud ma sellele kuigi vastu. Nii jätkasin pärast 9. klassi õppimist linnagümnaasiumis (mis oli esimesed paar kuud väga raske, aga pärast seda lihtsalt parim!) ja paralleelselt keskastme muusikakoolis, et enda ainuõige kutsumusega tegelda.
Ja siis astusin täiega ämbrisse.
Juhtus see, mida ma üldse ei osanud oodata - täiesti kindel eriala (muusika või siis kitsamalt helilooming) osutus tüütuks, perspektiivituks, liiga kitsaks ja arusaamatuks. Oli suur õnn, et miski seda vähemalt kompenseerida suutis. Gümnaasiumi vaieldamatu staar oli ajalooõpetaja oma ülipädevate tundidega. Ma ei tahtnud endale küll kunagi tunnistada, et vaid sellepärast võiksin end kunagi ajaloo erialalt leida, aga pärast keskkooli lõppu, kui muusika ekstra mõttetu tundus, just täpselt nii läkski. Alustasin ajalooõpinguid Tartu Ülikoolis (2012) (aitäh, kallis ema, nii targa soovituse eest pärast põhikooli). Muusikaga tegelesin selle kõrvalt hobikorras edasi - mängisin ansamblites ja lõin ise lugusid; see kõik oli tore. Aastake ajateenistuses pärast esimest kursust plaane oluliselt selgemaks ei teinud ja sealt naastes jätkus kõik vanaviisi.
Kui jõudsin kolmandale ehk viimasele kursusele, oli päris keeruline endale tunnistada, et olen samasuguses olukorras kui keskkooli lõpus! Valik ajaloo kasuks polnud küll mahavisatud aeg ja andis palju juurde, aga ma ei suutnud end enam petta, et tegelikult armastan ikkagi üle kõige muusikat. See polnud kergema vastupanu teed minemise valik, vaid sügav arusaamine, et ma olen õnnelik, kui tegelen muusikaga, kuigi see tee pole ehk nii etteplaneeritav ja -aimatav, kui ajalooga seotud tulevased ametid ja tegevus. Neli aastat oli piisav aeg, et saada üle toonasest kujutlusest, et muusika on midagi kitsast ja perspektiivitut.
Niisiis, lõpetasin ajaloo eriala väga edukalt ära (2016), kuigi selle vastumeelne tegemine oli omaette väljakutse (nagu keskkooli lõpus musakooli lõpetaminegi!) ning hakkasin otsima võimalusi muusikaga edasi tegelemiseks. Imekombel osutus niivõrd hiline erialane kannapööre ajaloost muusikasse täiesti võimalikuks ja olengi nüüd seda teed jalge alla võtmas. Kuigi reaalset õppimist pole veel toimuma hakanud, olen juba ometi veendunud, et ajaloo hülgamine tuli mulle inimesena tohutult kasuks, kuna saan keskenduda tegevustele, mis on mulle loomulikumad.
Kõige selle jooksul jõudsin kaaluda veel karjääri kaitseväes ehk siis sõjakooli minekut (hea raha, lihtne karjäärimudel, selged ülesanded), juura või riigiteaduste õppimist (kindlat elustandardit garanteeriv eriala ehk??), põnevaid reaalaineid, üldse igasuguse õppimise lõpetamist/poolelijätmist jne...
Mida ma nendest kogemustest seni õppinud olen? Tegele millega tahad, aga tasub valida enda jaoks kõige loomulikum eluvaldkond, sest nii tekib kõige vähem vastuolusid tõeliste unistuste ja päriselu vahel. Kui sa veel kohe enda südamesooviga tegeleda ei saa, siis õpi (see pole eales olnud nii lihtne kui praegusel ajastul, sõltumata olemasolevatest kogemustest ja haridusest), küsi (küsija suu pihta ei lööda), hangi infot (ka see pole eales olnud nii lihtne kui praegusel ajastul) ja pea meeles, et ükski valik (kool, eriala, diplom) ei garanteeri sulle mitte midagi. Loeb vaid see, mida sa oma väikeste valgete käekestega korda saadad.
Edu!
Ise olen seda teekonda alustamas..
.
