Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#1
Hei!

Mõtlesin siit nõu küsida enne kui emale rääkima hakkan. Nimelt käin 12ndas klassis ja tahan kooli pooleli jätta. Miks? Ma ei jaksa. Kool tekitab minus meeletut stressi, ma ei jõua teistega sammu pidada. Stressi tõttu olen vastuvõtlikum terviseprobleemidele, mis paneb mind iseenesest rohkem puuduma. Puudumisi on see aasta pea 200. Arvate kindlalt et see on loll mõte. Loll mõte oleks see siis, kui ma jätaks kooli pooleli laiskuse või mässumeelsuse tõttu. Aga ei,probleem ongi selles et kool kasvatab minus vaikselt depressiooni. On jah ainult neli kuud umbes veel minna, kuid need kuud lähevad raisku. Ma ei näe jätkamist ei millegi muuna kui ainult aja raiskamisena. Ma ei saa eksameid niikuinii ära tehtud kui ma järgi ei jõua. Samuti on mul tänu elukaaslasele võimalus teha seda, mida soovin. Plaaniks on seega arendada oma kunstiannet ja samal ajal töötada loomadega. Kogemust on mõlemas asjas kuhjaga. Töökogemus on mul samuti varnast võtta. Ma ei näe probleemi pooleli jätmises, ning kui seda kuidagimoodi hiljem kahetsen, siis õpin veast ja lähen täiskasvanute gümnaasiumi. Miks mitte? Mida teie arvate? Mina lihtsalt ei jaksa, tööl käieski oli vähem stressi...

Re: Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#2
Ma saaks aru, kui sa oleksid vaid neli kuud gümnaasiumis käinud. Sul on vaid paar kuud, et sellest depressioonipesast lõplikult vabaneda ning lihtsam oleks see siiski lõpuni käia, kui kunagi tulevikus võib-olla kahetseda, et sa seda ei teinud (siis sul võib-olla ei pruugigi enam seda aega niivõrd palju olla, et koolile keskenduda, kui peaksid kunagi täiskasvanutesse minema).
Kunst on pealegi suht riskantne valik ehk alati võiks mingi tagaplaan olla ning oletades, et mingi hetk võid sa siiski tahta kunsti 'kõrgemal tasemel' õppima minna, on sul keskharidust ikkagi baasiks vaja.

Ma soovitaks soojalt sul need viimased kuud ära käia, õppimise suhtes enam räigemaks nagunii minna ei saa (been there, done that).
Life is either a daring adventure or nothing at all.

Re: Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#3
Jah, kool ongi raske ja tüütu ja stressitekitav, aga soovitan nagu someoneh, see viimane lõpp ikkagi ära pingutada. Kuigi ehk välja ei paista, siis raske on paljudel, see ongi kahjuks koolihariduse osa, et on raske. Tee neis ainetes, mida oluliseks ei pea, kas või minimaalne ära, järeltöö haaval kas või. Enne eksameid on ju ka veel õppimisaeg, kui teisi aineid enam ei ole, nii et küll sa jõuad järele küll, kui vaid natukenegi tahad. Tõesti, sul on vaid jupike veel jäänud ja kuigi see tundub nii õige tulla ära kohast, kus ei meeldi, siis tulevikus tõenäoliselt kahetsed siiski seda, et ühe aasta veel lisaks koolis veetma pead. Ei tea kedagi, kes gümnaasiumis oleks kooli pooleli jätnud ja kes seda ei kahetseks, kahjuks. Üldiselt on see ikka olukord, kus hiljem mõtled, et miks ma ei pingutanud ikka lõpuni ära, kui nii palju juba tehtud oli. Hakkama saaksid sa kindlasti, eks see lihtsalt raske ole. Küsid kas või siit foorumist abi, kui mõne ainega probleeme jms. Loodan, et teed õige otsuse ja soovin edu!

Re: Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#4
Ma olen võrdlemisi kindel, et sellest postitusest pole Sulle mingit kasu, kuid mõtlesin, et jagan siiski oma loo gümnaasiumipäevilt. Võibolla siiski leiad siit miskit, mis paneb natukeseks mõtlema ja pisut teise nurga alt asja vaatama. Minu lõpetamisest saab kevadel mööda juba 3 aastat ja ees ootab uus lõpetamine - ülikool.

Enne gümnaasiumisse minekut olin ma täiesti tavaline, keskmisest pisut taibukam õpilane, kes käis olümpiaadidel, erinevatel võistlustel kooli esindamas jne. Gümnaasiumisse minekuga tuli vahetada kooli. Algus oli palju tõotav. Suutsin säilitada oma põhikooli õpitulemused ehk õppisin neljadele-viitele. Kuid mitte kauaks. Kui esimesi kursusehindeid välja pandi, vaatas vastu juba päris masendav pilt - ma sain oma päris esimese 2. Hakkasid tekkima esimesed puudumised, tekkisid konfliktid õpetajatega ja kasvas vastumeelsus koolis käia. Suutsin siiski enam vähem hinnetega jõuludeni välja vedada.

Öeldakse ju küll, et uuel aastal uue hooga, kuid minu puhul seda uut hoogu ei tulnud kuskilt. Ma tundsin, et ma ei jõua sammu pidada, ma olen nii palju teistest maha jäänud, ma ei saa hakkama ja ma ei taha enam kooli minna. Tahtsin ära tulla, aga kodus ma seda jutuks võtta ei julgenud. Minu põhimõte oli, et kool ja kodu tuleb lahus hoida.

Kevadeks oli mu põhjuseta puudumiste arv päris suur, lisaks sellele põhjusega puudumised ja 7 perioodi hinnet olid kahed. Olin meeletult kurb ja hirmul - mis minust saab, mis ma vanematele ütlen? Õpetajad käisid ja näägutasid kogu aeg, kuid keegi ei tulnud selle peale, et võiks leida mingigi lahenduse, kuidas ma saaks oma asjad tehtud, pakkuda abi või küsida, mis toimub. Me läksime klassijuhatajaga nii raksu, et ta ei tahtnud must midagi kuulda, veel vähem mind näha. Ta oli meeletult vihane mu peale, sest ma olin meeletult loll ja laisk veel kõigele lisaks.

Selleks, et 10. klass lõpetada, tuli mul pool suve koolis suvetöid tehes veeta ja kuigi see oli meeletult raske, sain ma oma asjad tehtud. See aga ei tähendanud seda, et soov koolist ära tulla sellega kadunud oleks. See püsis.

Kuna 10. klassis juba kõik suhted õpetajatega ära olid rikutud, siis 11. klass kujunes kordades hullemaks kui 10. Lisaks sellele, et klassikaaslaste mõnituste jms ohvriks olin juba 10. klassis langenud, hakkasid ka õpetajad vaimset terrorit korraldama. Olid teatud ained, kus ei möödunud ühtegi tundi, kus ei kõlanud mõnda mõnitust minu pihta. Küll hõikas õpetaja klassi alguses üle klassi "Oioi, kes täna kohale ilmunud on!" ja küll joonistati tahvli peale pilte, kuidas kogu klass moodustab terviku, kes liiguvad koos edasi ning mida juhib üks õpetaja ja tagant utsitab teine õpetaja, kuid sellest tervikust kaugel maas on mingi kadakas*, keda tuleb kaasa lohistada, sest ta on nii loll. Need on vaid paar näidet, mis tundides toimus ja mis klassikaaslastele võimu juurde andsid.

Ma ei eitagi seda, et tänu õpetajate terrorile hakkasin ma vältima teatud ainete tunde, ma puudusin meeletult palju, kohati istusin niisama koolimajas, aga tundi ei läinud, sest ma ei julgenud. See oli nii alandav ja ebameeldiv. Kevadeks olin ma kogunud 273 tundi põhjuseta puudumisi ja lisaks sellele hunnikus põhjusega. Mul oli 11 perioodihinnet kahed. Ikka veel ei näinud keegi oma nina otsast kaugemale ega märganud probleemi. Ma olin nagu sõjas käinud - meeletult väsinud, kurb ja auklik. Ma olin katki. Ainus asi, mida klassijuhataja märkas, oli see, et minuga pole võimalik suhelda, kuna varem või hiljem hakkasin ma iga asja peale nutma. Ta oli seetõttu mu peale meeletult kuri ja hõõrus seda pidevalt nina alla.

Ma ei tahtnud enam midagi koolist kuulda. Ma vaatasin, kuidas sealt võimalikult kaugele saaks, kuidas saaks vältida kõiki neid tunde, kus õpetajad mõnitasid ja otsisin võimalust, kuidas vabaneda sellest mõttetust ja piinavast elust. Keset suve levisid juba jutud, kuidas ma olen koolist välja visatud. Kõik teised teadsid seda, aga mina mitte.

Ma sain siiski oma hinded parandatud ja lohistati mind ka 12. klassi. Alles 12. klassi alguses, kui üks hea sõber ohjad enda kätte võttis ja ise klassijuhatajale rääkis, mis terror tegelikult koolis toimub, hakkas ta oma silmi avama. Mul vahetati päeva pealt välja mõni õpetaja ja hakati mingil määral huvi tundma. Kuid ka seekord jäi asi ajutiseks. Mu probleemid jätkusid, õppeedukus langes, kooli jõudsin üha harvem. Ma ei julgenud ega jõudnud koolis käia. Isegi kui jõudsin tundidesse, siis istusin seal kala näoga. Kohati polnud mul õrna aimugi, kus tunnis ma olen, veel vähem teadsin, mis tunnis toimus.

Ma seisin samuti probleemi ees, mis saab, ma ei tee eksameid ära, ma ei lõpeta, ma ei saa oma hindeid kordagi selleks ajaks, et mind eksamile lubataks. Mul oli kõigest ükskõik, ma olin arvestanud sellega, et ma ei lõpeta, mul polnud enam jõudu kooliga tegeleda. Ma olin sama hea kui alla andnud. Õpetajad kinnitasid pidevalt, et ma ei lõpeta, ma ei tee ühte eksamit ära ja ei tee teist eksamit ära. Mulle tambiti vaid seda, et ära tule eksamile, sa viid ainult kooli keskmise alla.

Uue suuna võttis olukord jaanuari kuus, kus ma hakkasin mööda internetti tuulama ja miski sundis mind noorte nõustamiskekuse psühholoogile kirjutama. Kirjutasime, käisin vahelduva eduga koolis ja asi seisis kõik põhimõtteliselt paigal. Hinded stabiilselt negatiivsed, kohale jõudsin kuidas kunagi jne. Kuni märtsini. Märtsis jõudsin selle psühholoogi soovitusel psühhiaatri juurde, sest olukord, mis minu jaoks oli juba harjumuspäraseks saanud, pidi olema keerulisem ja kehvem, kui ma endale teadvustada suutsin.

Edasi arenes asi väga kiiresti ja minu jaoks pisut üllatavalt, sest ma polnud varem kunagi sellisest asjast kuulnudki. Nimelt pakuti mulle välja, et saan kooli pooleli jätta ja sügisel, kui olukord ehk väheke etem, jätkata sealt, kus pooleli jäin. Kahtlesin tükk aega ja kartsin seda sammu astuda, aga kuna kogu selle protsessi juhtimine üle võeti, siis läks nii, et 3 nädalat enne tutipidu jätsin ma kooli pooleli. Õigemini sain õppeaja pikendust.

See, mis sai edasi, on pikk ja mitte just kõige meeldivam lugu, aga aasta hiljem ma oma gümnaasiumi individuaalse õppekavaga lõpetatud sain.

Re: Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#5
Kuna nii pikka juttu postitada ei lasta, siis jätk eelmisele:

Milleni ma jõuda tahan, on see, et võibolla tasuks ka sul enne kooli pooleli jätmist endast pisut märku anda, võtta kasutusele erinevad tugiteenuste pakkumised jne. Individuaalset õppekava on võimalik koostada ja samas on sellega võimalik vähendada koormust, vähendada isegi kursuste arvu teatud protsendi võrra (mina nt lõpetasin osa aineid siiski oma esimesel 12. klassi aastal ja kui teist korda 12. klassis olin, siis käisin ainult 8 aine tundides, kokku oli 12. klassis muidu 16 erinevat ainet). Lisaks sellele, see aasta ei pea küll ilmselt ükski õpilane mõtlema selle peale, et eksamid tegemata jäävad, eksami saab tehtud juba siis, kui saad kätte 1 punkti ju.

Ma ei kahetse, et ma jätsin kooli pooleli ja sain lisa-aasta, ma olen pigem tänulik. Ma olen tänulik kõigile neile õpetajatele, kes korraldasid seda terrorit, kes muutsid selle olukorra nii talumatuks, et ma jätsin kooli pooleli jne. Ma olen tänulik ja õnnelik, sest tänu neile oli võimalus mul kasvada just selliseks nagu ma olen. Ma ei saa öelda, et ma olen enesekindel ja julge inimene, ei, kindlasti mitte, aga see kogemus, kogu selle jama läbi tegemine muutis mind kõvasti julgemaks ja enesekindlamaks. Ma ei karda enam probleemidele otsa vaadata, jalaga ust lahti peksta ja öelda, et ma tahan ja kindlasti on mingi variant, et ma selle asja saaks. Kuigi see oli meeletult karm kogemus, mis on jätnud päris tugeva jälje minusse ja mis mõjutab mu elu tänaseni, siis ma võin öelda, et mingis mõttes oli see siiski positiivne kogemus. Iga asi on millekski vajalik, igast asjast on midagi õppida. Mina õppisin sellest seda, et kui ma tahan midagi ja olen valmis ükskõik mis hinna eest panustama, siis ma saan alati, mida ma tahan. Ja kuigi ma olen suutnud selle olukorra positiivse külje üles leida, siis ilmselt kulub meeletult aega kõigi nende negatiivsete tagajärgede likvideerimiseks, kuid siiski, pea püsti ja ma loodan, et ma saan hakkama. ;)

Re: Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#6
aga mis seal vahet on, kas sa lõpetad või mitte? vaadates korraks tõtt, siis keskkooli lõpupaber ei maksa tööturul midagi ja on vaid haridustee jätkamiseks ülikoolis (aga sinna sa ju ei lähe), siis mingit vahet ei ole. lisaks, kui sul majanduslik kindlustatus on olemas, siis tõepoolest, milleks on sul vaja seal kilpluse templis lolli mängida? ainult see lõpetatuse tunne, kui sa nii kaua juba käinud oled ning vaid lõpusirge jäänud, siis võiksid ikkagi lõpuni käia, on endal ka parem tunne.
eraldatus

Re: Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#7
Mina soovitan sul kõigepealt mõelda, kui hull su depressioon praegu on. Ise ma käiksin ilmselt lõpuni, kui ei oleks just tõesti sellisel tasemel, et peaksin haiglas olema. Kui ikka tõesti ei pea koolis vastu, siis üritaksin kuidagi individuaalõppes proovida. Aga lihtsalt pooleli ma ei soovita jätta, see on ainult mõned kuud ju.

Re: Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#8
Fëanor kirjutas:siis keskkooli lõpupaber ei maksa tööturul midagi
Sry, kuid midagi nii lolli saab vaid rääkida inimene, kes pole kunagi tööturul olnud. Jätame seekord igasugused tutvused ja muud sahker-mahker kõrvale. Samuti ka jätame kõrvale igasugused omandatud kutsed, kogemused ja "erilised oskused".
Kui kandideerid mõnda suurfirmasse põhiharidusega, siis sind väga suure tõenäosusega ei võeta isegi jutule. Haridus määrab üldjoontes ära vestlusele kutsutatavad kandidaadid.
Olen ise selle mingil määral oma naha läbi teinud ja tean seda, et on üsna tavaline nähtus, kui saadad 50 CV-d ettevõtetesse ja sealt tagasisidet tuleb vaid viielt, needki on eitavad. Ma ei oska öelda täpselt kuidas oleks olukord olnud keskharidusega inimesel, kuid tal oleks kindlasti eelis. Muidugi võiks rääkida ka kogemustest ja nende puudumisest, kuid see diskussioon veniks lihtsalt liiga pikaks. Pealegi väga paljudes kõrgematel töökohtadel on keskharidus lausa nõutav, rääkimata riigisektorist.

Aga teemasse tagasi minnes, autoril oleks väga loll tegu jätta preagu keskkool lõpetamata lihtsalt seetõttu, et enam ei jaksa.
Ma olen üsna veendunud, et kõigil on mingil ajahetkel koolist täielik villand ja on kõigest suva. Jällegi võin näite tuua enda seisukohalt. Jätsin ka kunagi keskkooli pooleli. Kui saaks oma valikut tagasi võtta, teeksin seda ja lõpetaksin oma keskkooli ära. Tean ka sõpra, kes sarnaselt sulle, jättis ka keskkooli jaanuaris pooleli ja läks Soome parematele jahimaadele. Nüüdseks on mees tagasi Eestis ja passib põhimõtteliselt tühja. Selle asemel, et oleks mõned kuud hiljem Soome orjama läinud, peab ta nüüd terve aasta uuesti ära raiskama ja enda tohutut aega kulutama, et kõike uuesti meenutada. Tegelikult saaks seda juttu veel ja veel pikemalt rääkida, sest kõneainet ju iseenesest on, kuid paraku veniks postitus liiga pikaks.
Samas võid ju siiski ka pooleli jätta ja kasvõi hiljem Audentese e-õppes pooleliolevad kursused läbida. See on iseenesest üks parim variant, sest siis ei peaks tervet aastat kooli peale ära ohverdama.

E: Eelolev jutt käib rohkem väiksemate linnade töökohtadele kandideerimisest, sest nt Tallinnas ei ole niivõrd probleeme töö leidmisega.

Re: Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#9
palun, palun, PALUN lõpeta see viimane klass ära. ausalt.. minul jäi gümnaasium pooleli 10ndas klassis, kuigi olin klassist ja paralleelikatega võrreldes üks targemaid. õpetajad korrutasid seda pidevalt + kõigist kolmest klassist (90õpilasest) olin just mina ja üks teine tüdruk veel ka koolisiseselt ära märgitud kui üks tugevamaid õpilasi. ja ma kadakas* jätsin pooleli. järgmisel aastal läksin küll kutsekasse õppima eriala, mis mind huvitab ja millega teenib ka, aga siiski on ka minul gümna pooleli jätmine ainus asi elus, mida tõesti iga kuradi päev kahetsen. sel kevadel peaksin lõpetama 12nda nagu sinagi.
mul oli täpselt sama moodi nagu sul.. alguses läks mul ka hästi, hinded olid 4-5, keeletundides enamasti kõik viied. aga ma hakkasin puuduma esiteks selle pärast, et kartsin tohutult ühte ainet ja selle õpetajat. puudusin kõik need päevad koolist, kui see aine oli, tänu millele jäin ka teistes ainetes maha ega julgenud kooli minna, kuna asjad olid tegemata. ja neid asju kuhjus ja kuhjus. koolist koju tulles tihti nutsin juba selle pärast, et mul ei olnud enam kellegagi suhelda koolis, sest klassid olid gümnaasiumis ära segatud ja kõik need vähesed, kellega olin põhikoolis suhelnud, leidsid omale uued inimesed kellega olla, ma ei ole ka üldse mingi suhtlejatüüpi inimene, et ise inimestega rääkima minna. ma olin läinud gümnaasiumisse ka hiljem, alles novembrikuus, mitte septembrist kohe. tänu sellele, et ma kellegagi ei suhelnud, ei tahtnud ma ka üldse kooli minna. ja täpselt nagu sinulgi, oli mul tol ajal suhe. olen praegu ka veel selles suhtes õnnelikult, aga tol ajal oli see värske suhe - jäin tihti kallima poole ööseks ja järgmisel hommikul ei saanud seega kooli minna, kuna polnud asju seal. sain oma 200 puudumist samuti veebruariks-märtsiks täis. klassijuhataja ja õppealajuhataja küll teadsid algusest peale, et mul on ühe ainega probleem, kui ma aina enam ja enam puuduma hakkasin, püüdis klassijuhataja minuga korduvalt rääkida kuni viskas mul lõpuks kopa nii ette, et läksime samuti riidu nagu teiegi. ta ütles ka, et ta on kõikidele õpilastele ligi pääsenud, ainult mina ei lase end aidata. igaljuhul märtsikuus ma peaaegu et enam ei käinudki koolis. puudusin järjest nädalaid. sain esimest korda elus tunda, mis on kerge depressioon. olin koguaeg väsinud ja kurb, esimest korda elus tahtsin päeval ainult magada. ainus koht, kus õnnelik olin, oli noormehe juures. aga usu mind, elukaaslane ei tohi mitte kuidagi edendada sul gümnaasiumi viimase klassi pooleli jätmist! hiljem sa kahetsed nagunii, et viimased AINULT NELI KUUD niimoodi pekki lasid minna lihtsalt mingi mehe pärast. ühel päeval tekib teil nagunii rutiin ja tülid ja sa saad aru, et sinu elu sõltub sinust, mitte temast. ja täiskasvanutegümnaasiumisse ei ole elusees mõtet minna. äärmisel juhul tõesti lõpeta oma gümnaasium individuaalõppekavaga suvel ja järgmisel aastal, aga täiskasvanutesse ära kindlalt mine. nelja kuu pärast sa mõtled, et issand kui kiiresti aeg läheb, alles oli ju jaanuar! mõtle korraks neli kuud oma elust tagasi. oli ju alles! nii kiiresti lähevadki need järgnevad neli kuud. mulle tundus ka, et võimatu on üksinda kõikide nende tegemata töödega hakkama saada.. aga kui sa ütled, et sul on elukaaslane, kellega on hea, siis leia temast endale abiline. las ta aitab sul hakkama saada. kas tema ei utsita sind kooli ära lõpetama? otsi abi! LASE end AIDATA! kõik su praegune olukord ei ole seda aja mahaviskamist väärt. terve gümnaasium on ju juba seljataga, ainult punkt on veel vaja panna. päriselt, sa saad hakkama. ma loodan südamest, et sa leiad kõikide meie kirjutistest julgustust ja motivatsiooni ning et minu kirjapandud kogemusest oli ka kasu.
tead kui kurb mul oli, kui aastavahetusel üks endine hea klassiõde ja üks klassivend, kellega oleksime pidanud sel aastal koos lõpetama, ütlesid mulle: ''me lõpetame sel aastal gümna! uskumatu''
tõesti oli kurb.. praegu tõuseb ka nutt kurku.

Re: Gümnaasiumi pooleli jätmine.

#10
itivend kirjutas:
Fëanor kirjutas:siis keskkooli lõpupaber ei maksa tööturul midagi
Sry, kuid midagi nii lolli saab vaid rääkida inimene, kes pole kunagi tööturul olnud. Jätame seekord igasugused tutvused ja muud sahker-mahker kõrvale. Samuti ka jätame kõrvale igasugused omandatud kutsed, kogemused ja "erilised oskused".
Kui kandideerid mõnda suurfirmasse põhiharidusega, siis sind väga suure tõenäosusega ei võeta isegi jutule. Haridus määrab üldjoontes ära vestlusele kutsutatavad kandidaadid.
Olen ise selle mingil määral oma naha läbi teinud ja tean seda, et on üsna tavaline nähtus, kui saadad 50 CV-d ettevõtetesse ja sealt tagasisidet tuleb vaid viielt, needki on eitavad. Ma ei oska öelda täpselt kuidas oleks olukord olnud keskharidusega inimesel, kuid tal oleks kindlasti eelis. Muidugi võiks rääkida ka kogemustest ja nende puudumisest, kuid see diskussioon veniks lihtsalt liiga pikaks. Pealegi väga paljudes kõrgematel töökohtadel on keskharidus lausa nõutav, rääkimata riigisektorist.
ma mõtlesin pigem mingit prestiižsemat töökohta, sinna sa ei pääse, kui sul on ainult keskkooli lõpupaber, ammugi mitte põhikooli omaga. aga kui rääkida aga lihttöödest, kus erilisi teadmisi, oskusi vaja pole, siis tõesti, ma usun, et meie tööturul eelistatakse keskharidusega kandidaati põhiharidusega kandidaadile. usun, sest see on absurd, mis sobitub hästi meie absurdimaailma. haridus ei riku matsi, isegi ülikool mitte, intelligents on suures osas ikkagi inimese geenides. võtame tavalise lihttöötaja ameti. näiteks laotööline. tema leidmise konkursil keskharidusega töötaja eelistamine on lihtsalt põhiharidusega inimeste diskrimineerimine, kuna nad pole suvatsenud kolme aastat oma elust sisustada mingite suvaliste akadeemiliste teadmistega nagu, kes oli rimski-korsakov, millal toimus kurski lahing või mis on silindri ruumala valem - just sellised teadmised ongi keskhariduse mõte. ei midagi enamat, mõtlema see asutus ei õpeta, tähtsam on kuulekas kodanik kui isemõtlev.
muidugi, siin on mõned nüansid veel. kui keskhariduse saanud inimene on 19, aga põhikooli lõpetanud inimene vaid 16, ja inimene kipub ju olema pikaldase vaimuarenguga loom, siis 16-aastasi ju tööle ei taheta. aga oletame, et mõlemad on 19, nii keskkooli lõpetanu kui ka põhikooli lõpetanu, kes on vahepealsed kolm aastat kodus olnud ja mingeid juhutöid teinud, siis jah, miks eelistatakse esimest ainult keskkooli lõpetamise pärast, kui ta võib olla kõik need kolm aastat koolist läbi lohistanud vaid vanemate sunnil.. see on absurd.
eraldatus
Vasta

Mine “Milleks õppida?”