Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#1
Tere!

Olen kristlane. Ma poleks kunagi uskunud, et pöördun mõne foorumi poole abi leidmiseks, aga olen sisemuses suures konfliktis kahe maailma vahel ja ei saa mitte kuskilt vastust. Probleem on selles, et olen väga kirglik inimene, kuid ma ei saa seda tegelikult mitte kuidagi väljendada. Olen oma partneriga juba mõnda aega koos olnud ja tundsin temaga algusest peale tugevat kontakti ka seksuaalses valdkonnas. Ta ei ole kristlane ning tean, et ta mõistab mind, et enne abielu ei saa vahekorda astuda, mu põhimõtted ja terve elu seisab sellel, kuid kardan, et ei suuda ise piirides seista. Iga kord kui temaga koos olen tärkab minus metsik kirg ja iha. Iga tema puudutus paneb mind järjest rohkem teda tahtma. Isegi kui ta mulle silma vaatab, erutab see mind. Ma tahaksin olla temaga meeletult vahekorras, kuid seda tehes lõhuksin vundamendi, millele mu elu on rajatud. Samas olen suutnud täiesti eemale hoida kõigist muudest pahedest nagu suitsetamine või joomine, aga sellest lihtsalt ei suuda. Ma suudaksin vältida vea tegemist ainult siis kui me lahku läheksime või kui ma muutuksin tema vastu külmaks ja ei laseks endale lähedale, aga ma ei taha teda ju kaotada.

Ma oleks väga õnnelik kui keegi saaks mind aidata, iga arvamus võib kasuks tulla.

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#4
Peaksid tõsiselt mõtlema sellele, mis on see vundament, millele Sinu elu on rajatud. Kas need on teiste kristlaste käsud ja keelud mis on sajandite vältel saanud osaks kristlikust õpetusest või on tegemist hoopis millegi suuremaga.

Aastaid tagasi kõndis mööda Tallinna tänavaid ringi mungarüüs mees koos suure ristiga. Tema nimi oli Johannes-Franciskus Kesa. Ta rääkis mulle loo ühest pühakust kes oli läinud tema konfessiooni seatud käskude ja keeldude tõttu lihasuretamise teed. Et liha suretada ja olla oma Jumalale meelepärane, kõndis ta ka külmal ajal palja jalu. Kõige selle tulemusena hakkasid tema jalad suve saabudes mädanema. Kärbsed munesid sinna munad ja tekkisid vaglad. Pühamehel oli väga valus ringi käia, kuid ta uskus, et Jumal on talle andnud just sellised kannatused. Ringi liikudes kukkusid osad vaglad (ussikesed) tema haavadest välja. Tema aga pani need sinna tagasi ja ütles "sööge, mis Jumal teile on andnud".

Kas selline siis ongi kristlik Jumal, et ta ootab meie kannatusi ??? Kristlased unustavad ära ülima käsu, mida Jumal neile on andnud - see on armastuse käsk. Armastuse käsus ei ole vihkamist ega ka piinlemist muidu ei räägiks Jumal Piiblis ülikülluslikust elust. Piibli järgi peaksid kristlased käima vaimus - samuti on Piiblis öeldud, et kirjatäht tapab (osades tõlgetes "suretab"), aga vaim teeb elavaks.

Jumal ei taha, et Sa kannataksid ja järgiksid inimeste seatud käske ja keelde nii nagu ta ei oleks ka soovinud, et eelpoolmainitud pühamees oma liha suretab ei soovi ta seda ka sinule. Ta soovib, et sa käiksid vaimus. Inimesed on teinud abielust riituse. Algselt ei ole see mitte nõnda olnud. Anti teineteisele tõotus ja järgiti seda.

Niisiis on siin küsimus mitte sinu usu ära selgamises vaid inimeste seatud käskude ja keeldude eiramises.

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#5
Aga kui kõik on selge, siis miks te ei abiellu? Abielluge ja kõik laheneb ise!
Vb olete liiga noored? Sellisel juhul peaks hindama neid regulatsioone, mis vanuselisi piiranguid seavad. Kui viimased on vastuolus Piibliga siis juba see on Sinule õigustus nendest keeldudest üle astuda.
Vb hoidute abielust majanduslikel kaalutlustel? Sellisel juhul tasub meeles pidada seda, et kui oodata selleks varalist valmisolekut, nihkuvad pulmad nii umbes pensioni aega.
Ja kui juhtute lõpuks otsutama, siis mil moel see abielu sõlmitakse? Temake, nagu ma arusaan, pole kristlane, Sina jälle oled. Sinu veendumustele tuginedes on ainus võimalus kiriklik laulatus, mis mittekristlaste puhul ei tule taas kõne alla.
Kummaline asi see usk ja sotsiaalne elu. Ja armastus ning iha, mis oleks nagu nende osa.
Mulle, mittekristlasena tundub, et õige oleks järgida esivanemate kogemusi ja teha täpselt nii nagu Aadam ja Eva, sest usk üksi ei päästa sind vigadest vaid kahetsus mis toetub usule.
Muuseas, mulle tundub vahel, et usu ortodoksusega patustatakse tihedamini, kui inimlike nõrkustega.

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#6
Tõesti suur aitäh kõigile nende vastuste eest. Sain siit päris palju mõtlemisainet. Nüüd tuleks arvatavasti kõik enda peas läbi mõelda.

Olen muidu tüdruk ja 16 ning tõesti abielu ei tuleks veel kõneallagi.

Kuna mu suhtlusringkonnas on enamus kristlased ei ole ma kunagi osanud sellele kõigele teistmoodi läheneda. Tõesti tänapäeva elu ju erineb suuresti sellest ajast kust Piibel ja usk pärit on. Kõik seadused ja keelud, mida siis ei olnud. Kogu mu usuvaade tegi hetkel täieliku pöörde, justkui näeksin poole õuna asemel tervet. Arvatavasti tuleb mul pikk enesesse vaatamine ja arutelu kogu selle üle.

Tänan teid väga, põhimõtteliselt võib öelda, et muutsite mu maailmavaadet :)

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#7
Selline noorteseriaal nagu The Secret Life Of American Teenager. Üks tegelastest (Grace) seisis sama olukorra ees - kristlane, enne abielu seks on patt, aga tahaks ikka! Kui midagi teha pole, võid vaadata (läheb läbi mitme hooaja) ja ehk saad mõtlemisainet. Sari ise on aga suht... :D no midagi vaimustavalt head küll pole. Näitlejatöö jms nurga alt vaadates

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#9
Kabala kirjutas:Peaksid tõsiselt mõtlema sellele, mis on see vundament, millele Sinu elu on rajatud. Kas need on teiste kristlaste käsud ja keelud mis on sajandite vältel saanud osaks kristlikust õpetusest või on tegemist hoopis millegi suuremaga.

Aastaid tagasi kõndis mööda Tallinna tänavaid ringi mungarüüs mees koos suure ristiga. Tema nimi oli Johannes-Franciskus Kesa. Ta rääkis mulle loo ühest pühakust kes oli läinud tema konfessiooni seatud käskude ja keeldude tõttu lihasuretamise teed. Et liha suretada ja olla oma Jumalale meelepärane, kõndis ta ka külmal ajal palja jalu. Kõige selle tulemusena hakkasid tema jalad suve saabudes mädanema. Kärbsed munesid sinna munad ja tekkisid vaglad. Pühamehel oli väga valus ringi käia, kuid ta uskus, et Jumal on talle andnud just sellised kannatused. Ringi liikudes kukkusid osad vaglad (ussikesed) tema haavadest välja. Tema aga pani need sinna tagasi ja ütles "sööge, mis Jumal teile on andnud".

Kas selline siis ongi kristlik Jumal, et ta ootab meie kannatusi ??? Kristlased unustavad ära ülima käsu, mida Jumal neile on andnud - see on armastuse käsk. Armastuse käsus ei ole vihkamist ega ka piinlemist muidu ei räägiks Jumal Piiblis ülikülluslikust elust. Piibli järgi peaksid kristlased käima vaimus - samuti on Piiblis öeldud, et kirjatäht tapab (osades tõlgetes "suretab"), aga vaim teeb elavaks.

Jumal ei taha, et Sa kannataksid ja järgiksid inimeste seatud käske ja keelde nii nagu ta ei oleks ka soovinud, et eelpoolmainitud pühamees oma liha suretab ei soovi ta seda ka sinule. Ta soovib, et sa käiksid vaimus. Inimesed on teinud abielust riituse. Algselt ei ole see mitte nõnda olnud. Anti teineteisele tõotus ja järgiti seda.

Niisiis on siin küsimus mitte sinu usu ära selgamises vaid inimeste seatud käskude ja keeldude eiramises.
Jälle sa oma muinasjuttudega siin.

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#10
Külaline kirjutas:põhimõtteliselt võib öelda, et muutsite mu maailmavaadet :)
Maailma vaade muutub siis kui muutub midagi olulist. Kui kaotaksid jalad ja oled sunnitud jätkama ratastoolis, või siis kui juhtub ime ja jalutu korraga käima hakkab, või pime saab nägijaks.
Poiste-tüdrukute vahelised suhted enne abielu ei ole kindlasti aga need mis maailmavaadet muudavad. Mis aga on oluline on see, et nad õpetavad tolerantsi ja leplikumat meelt, ka andestust, aga see on juba jumalale meelepärane asi.

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#11
Oleks vaja veel täpsustust, mis ikka see sinu usk on. Igasugune usk põhineb ju Piiblile, mis koosneb kahest osast, Vana ja Uus testament. Tänasele kristlasele sisaldab Vana testament üpris palju käskusid ja keeldusid, mis on ammu kaotanud oma tähtsuse. Rohkem tuleks otsida õpetusi Uuest testamendist, mille põhijoon on pattude andekssaamine ja piiramatu arm.

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#13
Rippentropp kirjutas:Saada see usk kuradile ja kepi ikkagi kui tahad! Milleks on sul vaja usku, mis on sulle koormaks?
ma pole teemaautor, aga arvad tõesti, et kui öelda inimesele, et ära jaata mingit religiooni, siis ta kohe kannapealt ei teegi seda? see on sama öelda, et ära armasta seda tüdrukut, keda armastad. need asjad ei käi nii.

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#14
itivend kirjutas:Kunagi oli üks tuttav, kes oli ka usklik ja samamoodi usu pärast piiras täiega oma elu. Lõpuks läks teise kooli, sai suuremaks ja saatis usu kus kurat ja elab normaalset elu ja pole enam mingite usuhullude küüsis. Ei ütle, et usk üdinisti halb on, kuid mingil hetkel läheb asi väga kahtlaseks.

Teie Jeesus.
haha see lõpp(Y):D:D.

Re: Ma tahaksin, aga usk ei luba...

#15
Armas tüdruk, lugesin neid nõuandeid ja ei saanud kuidagi kirjutamata jätta. Sa natuke valest kohast otsid vastuseid nii tähtsatele küsimustele. Kirjutad, et oled kristlane. Kindlasti on sul siis ka kristlastest sõpru, kogudus jne. Facebookis on olemas ka kristlaste klubi, kus saab oma teemadest rääkida. Minu nõu on selline, et jää kristlike tõekspidamiste juurde. Kirg, armastus, emotsioonid, need kõik on elu osa ja Jumal on inimesed ise sellisteks loonud, aga iga asi omal ajal. Kuna sa oled alles 16 aastane, siis ilmselgelt liiga vara abielu peale veel mõelda. Sa ei saa jääda puhtaks, kui sa ise vabatahtlikult paned ennast sellistesse eluolukordadesse(näiteks jääte kahekesi jne). Pealegi mittekristlasega sidumine on problemaatiline teema, seda sa tead vist isegi. Aga praegu lihtsalt oota ,sest ainult emotsioonide ajel ja hirmust, et sind jäetakse maha, ei tohiks sa mingeid otsuseid teha. Juhul kui sa oled kogudusest eemale jäänud, siis kõige targem tegu oleks osadus uuesti taastada ja usu mind sa leiad sealt sõpru.
Vasta

Mine “Räägime "Sellest"”

cron