Mure, millele ei oska pealkirja panna.

#1
Noh, alustagem.
Olen 18 aastane neiu. Kuu pärast 19 Mul on poiss, vanuseks 21 aastat. Mina olen süütu, tema oma läks 16 aastaselt.
Oleme rääkinud mitmeid kordi, et võiks astuda järgmise sammu, kuid minus on asi kinni. Oleme koos olnud natukene üle 3 aasta.
Kui olin 10-ne, kasutati mind ära. Minust 2,3 aastat vanem poiss. Sellest on vastik mõelda, veel enam vastik mõelda. Ta andis ka mulle raha. Li*s valmis, mis? Teadsin vaid, et rasedaks jääb. Seksist, kui asjast ei teadnud ma midagi. Algul tegi midagi läbi riiete ja siis vist võtsin juba püksid maha. Ma ei tea, miks see lõppes, või kuidas see lõppes, kuid ma lõpetasin selle. Asi tundus imelik ja nõme. Kartsin vaid rasedaks jääda. Pakkus raha, vist rohkemgi, et temaga teeksin midagi. Või lihtsalt paigal oleksin ja tema saaks minuga teha, mis tahab. Sellest on valus rääkida, täielik litsi tunne on. Vihkan ennast selle eest.
Teine põhjus võib olla ema elukaaslane.
Olin 5-ne, kui isa endalt elu võttis. Peale seda tuli ema ellu teine mees. Kes jõi.( Ka mu isa oli joomisega kimpus ). Ema elukaaslase nimeks saagu siin näiteks Tõnu. Tõnu ei joonud tol ajal palju. Kuid, kui olin saanud 12,13, hakkas ta tihedamalt jooma. Ja seega jäin minagi ette.
Ta jõi. Palju jõi. Kartsin teda. Hetkel pole ta 2 aastat joonud ja siiani vihkan teda. Surmasoov, mida talle soovisin, on kadunud, kuid, mida ta kõike tegi. Ma ei suuda unustada.
Ta ahistas mind. Vaimselt siiski. Kasutas mind orjana, sõimas. Riietas silmadega riidest lahti. Vaatas mu rindasid, mida tol ajal küll väga polnud, kuid vaatamist tal jagus. Ema ei teadnud tol ajal midagi, ei julgenud rääkida. Emaga pole suhted siiani head, vahepeal ei suhtlenud üldse. Seda kõike vaid Tõnu pärast. Ta valetas emale. Ja lõpuks ei suhtlenud ma üldse emaga. Tulid kodust jalga laskmised ja esimesed enesetapukatsed. See mees. Ta on terve minu elu rikkunud. Tol hetkel oli mul abiks ja toeks minust 3 aastat vanem vend. Ta teadis, et ma ei saa Tõnuga hästi läbi. Et Tõnu mind pidevalt sõimab, minu peale karjub ja teeb mis tahab. Tol ajal pidin tegema kõike, ida ta tahtis. Kui tema arvas, et toad mustad, pidin koristama. Pidin keldrist talle süüa tooma. Tema ori olema. Pesemast tulles tahtis ta mu märgasid juukseid katsuda. Sellest on tohutult valus rääkida.
Miks ma üldse kirjutasin? Hea küsimus.
Ehk võibolla sellepärast, et küsida, kas ma olen üldse võimeline nen dest asjadest üle saama? Ise, mitte mingi abiga. Ei psühholoogi, ega psühhiaatri. Kas ma saan nendest üle, et astuda poisiga vahekorda, mida ma tahan.
Oleme proovinud. Varem lasin ta endale lähedale, luasin kallistada, suudelda. Kuid viimasel ajal. Ei talu ei ta kallistusi, ega suudlusi. Ja kui ta mu rindasid katsub suudluse ja muu sellise hetkel, ei taha ma seda. Kardan. Kui aru saan, et ta lähedale tuleb, satun hüsteeriasse. sisemiselt hakkaks nagu kuidagi keema. ohutu hirm ja kartus tekib. Kuigi ma usaldan teda 100% ja tean, et ta suudaks teha minu esimese korra ideaalseks. Seda enam, et ta teab mu minevikust. Oleme sellest niipalju rääkinud, arutanu. Kuid tulutult. Kui asi kaugemale jõuab, valdab mind meeletu hirm. Kirjeldamatu tunne. Kuid ma vajan teda. Tahan temaga selle järgmise sammu astuda.
Kas ma üldse olen võimeline sellest kunagi üle saama, või peaksin kohe suhte lõpetama, sest ei suuda enda poisiga vahekorda astuda?
Ja nüüd paljud tahaksid teada, et kuidas mees siis rahuldatud saab. Seda teen ma käega. Läbi riiete. Sest mõte tema peenise puutumisest tekitab tohutut hirmu ja paanikat. Kuigi see on normaalne. Kuid ma kardan. Sisemine hirm on tohutu. Lihtsalt ei oska enam.

Re: Mure, millele ei oska pealkirja panna.

#4
Sa ei saa sellest kunagi üle , see on kindel .

Aga kas sa oma poisile oled sellest rääkinud ? Kui ei siis kindlasiti räägi ,

Aga ma soovitaksin vahekorda siiski astuda , ja kui pärast vahekorda on sitem tunne , siis pea pikk paus , või mine psüholoogi juurde ! :)

edu ! :)
Hea sõber on see , kes viib su kainenema ,kui sa täis oled--> Parim sõber aga see ,kes ütleb sulle: " ära ole nüüd memmekas,lahendame viina lõpuni."

Re: Mure, millele ei oska pealkirja panna.

#5
Vahetpole- kirjutas:Sa ei saa sellest kunagi üle , see on kindel .
Aga kas sa oma poisile oled sellest rääkinud ? Kui ei siis kindlasiti räägi ,
Aga ma soovitaksin vahekorda siiski astuda , ja kui pärast vahekorda on sitem tunne , siis pea pikk paus , või mine psüholoogi juurde ! :)
Loe tekst läbi enne kui vastad.

Teemaalgatajale..
Ise on sellest raske üle saada. Kaaluksid ehk siiski psühholoogi jutule minemist? On näha, et minevikus on sulle liiga tehtud ja psühholoogi külastamisest võiks abi olla.
Ning ära sunni end millekski, milleks sa valmis ei ole. (nagu eelmine kasutaja soovitas..)
I'm
not
Vasta

Mine “Räägime "Sellest"”