õde on tropim kui mina

#1
Mu õde pole 4 aastat kodus olnud. 2 aastat tagasi korra tegelt käis. Nüüd ta käib mulle fbs närvidele, sõimab mind, kuigi ta teab, et võtan kõik südamesse. Ta arvab, et ta on mingi ilge psühholoog, endal tal pole raasugi neutraalsust ja ma tean ka psühholoogiast rohkem kui tema (testisin teda). Muide ta väidab kõigile, et ta on psühholoogiat õppinud, aga teistel on ka temast nii kopp ees, sest ta ainult möliseb kui räägib. Ma praegu täiega keen, telefon käes. Ootan selle värdja vastust. Eile ta helistas koju, tahtis kõigiga rääkida, ka minuga, kuid sel hetkel mina olin hõivatud. Hetke pärast nägin fbs sõimukirja tema poolt, et isegi tere ei või öelda ja veel igat teemavälist sitta, mille peale ma olen nii kuradi raevutsev kõigiga ja kõigega.
Just arutlesin iseendaga, et mis juhtuks kui ta hetkel siin oleks...
Variant 1: me läheksime kättpidi kaklema ja enne ei lõpeta (vähemalt mina mitte) kui üks on surnud või raskesti vigastatud. Kui keegi vahele tuleks, saaksid nemad ka tohlaka kui mitte rohkem.
Variant 2: Ma võtaks pussnoa ja tapaks end tema ees ära. Tõmbaksin tugevalt veenid pikkupidi läbi. Kiirabi niikuinii ei jõua meie juurde kahe minutiga...
Mida ma selle tondiga peale peaks hakkama? Isegi kui ma ei vastaks ta kirjadele fbs, teeb ta kõike, et mind rääkima panna. Ta on nii värdjas. Ta ütles, et tuleb suvel koju. Kurat, ma pean siis kodust jooksu panema. Tegelt ei pea, sest ma saangi suvel kohe pärast kooli ära siit kolkahunnikust, kus mind ei austata, käitutakse nagu ma oleks viimane pederast. Kõik vihkavad mind, aga ma ei tea, miks. Alati kõik ka loodavad mu peale, minu mured ei koti kedagi. kadakas* ma vihkan ennast iga päevaga aina rohkem ja rohkem. kadakas* mingi putsimöll käib ka alati, kui kellegile miski ei meeldi ehk siis alati on mingi kisa. Ja kui mind kodus pole, siis on teistel kõik korras. Ma ei tea enam, mida mõelda. Keegi ei anna mulle selgitusi, miks minuga nii käitutakse. Ma tunnen end lihtsalt üleliigse isikuna siin maailmas. Miks, kurat, mind üldse tehti? Ma ei taha enam kedagi häirida, vahet pole, et ma olengi kogu aeg omas mullis ning tegelikult ei segagi. Teised segavad mind, nusperdavad mu aju. Ja mu aju ei tööta enam normaalselt. Ma ei kuula isegi muusikat enam, kuigi ma väga laavin muusikat ja igal võimalusel kuulaks muusikat. Istun päevad läbi toas kah. Ei maga kah. Ma küll proovin magada 8 tundi, lähen juba kell pool üheksa magama, aga und ei tule. Kogu öö pmts passin üleval, vahin lakke, vahepeal käin netis ning toas käin ka ringi lootuses, et ehk tuleb uni. Ma olen nii väsinud kõigest. Kirjutada armastan ka, aga ma pole juba pea kolm päeva kirjutanud :( Kõik mõtted on sellised, et lähen apteeki ja ostan mitusada tabletti, joon täis, võtan kõik tabletid sisse ja sureks ära. Mul oleks hea meel kui ma kedagi ei segaks.

Re: õde on tropim kui mina

#10
Muidugi tasub loota, et saab abi, aga mitte tegema selle kohta märkuseid, kui tunni aja järel ei kirjutata et "polekski pidanud kirjutama, nagunii siit abi ei saa!". Kas sa ise siis hoiad siin uutel teemadel niimoodi silma peal, et keegi üle tunni aja oma abi ootama ei pea? Ilmselt mitte, samuti ei jaksa seda siin ka keegi teine teha, kahjuks. Isegi kui väga tahaks.

See on hea, et sul vähemalt see kirjutamise hobi on, saad natuke end siiski väljendada ja välja elada, kui muus elus inimestega eriti ei klapi. Kas sa oma kirjutatut ka kuskil avaldad?

Re: õde on tropim kui mina

#14
Termomeeter, üks käsikiri on vaja arvutisse trükkida ja lihvida, natuke on veel kirjutada, siis saab avaldamisele mõelda -.- teised 2 käsikirja, mis olen kirjutanud ja annavad raamatu mõõdu välja, nendele panin eile tule otsa. Muidu olen veel kirjutanud selliseid väksemaid teoseid, aga need olen ka ära põletanud. Luuletusi olen ka väga palju kirjutanud, needki olen põletanud. Luuletusi kirjutan praegugi, kuid kui valmis saavad, pean ikka elu mõtte kaotama ja kui enne mitte, siis päeva lõpuks olen need ka hävitanud. Nüüd see, mis mul hetkel käsil on, on lubadus kahele inimesele. Algul oli ühele, aga ma keerasin mõtteid kogudes jama kokku, siis pidin teisele inimesele ka lubama, et kirjutan ikka lõpuni jne saad aru küll. Nüüd pole kirjutand jälle, sest mõte, miks kirjutan, kaob ära. Kuid ma võitlen selle nimel, et teos valmis saaks.

Kui vaid lootus lööb käest meil õnne,
muutub kõik maailm meie
ootame algust lõpus
usun ja võitlen
selgub igavik seisma jääb
see meile kõik tundub õige
meelde siis tungib eilne
Renzu paneb küll minu tunnete järgi pidu...

Re: õde on tropim kui mina

#15
tropp olen kirjutas:Aitäh :( lisaks olen veel imelik ja isa sõnade järgi 'teistsugune' kui teised mu perekonnast.
Palun loe natuke Minu artikleid saa tuttavaks ka minu muredega ehk pakub veidike leevendust.
Ainuke kes minust tõeliselt hoolib, on surm ja kui me kord kokku saame siis me kaisutame igavesti...A ja ma pole suitsiidne seega jätke mind rahule! :D

Re: õde on tropim kui mina

#16
Anonyymsus kirjutas:
tropp olen kirjutas:Aitäh :( lisaks olen veel imelik ja isa sõnade järgi 'teistsugune' kui teised mu perekonnast.
Palun loe natuke Minu artikleid saa tuttavaks ka minu muredega ehk pakub veidike leevendust.
aga sa oled täiega minu sarnane :D
ausalt
Ainuke kes minust tõeliselt hoolib, on surm ja kui me kord kokku saame siis me kaisutame igavesti...A ja ma pole suitsiidne seega jätke mind rahule! :D

Re: õde on tropim kui mina

#17
Aga ehk prooviksid ikkagi mitte kustutada või põletada, vaid avaldaksid natuke teistele ka? Näiteks trükiksid arvutisse ja aeg-ajalt saadaksid kellelegi, kas või pooliku, kuni veel pole mõtet, et hävitaks. Saaksid nii teada, kui palju on inimesi, kellele su kirjutised midagi pakuvad, kui ka tagasisidet, et end kirjutamises arendada. Päris huvitav muidugi, et lausa raamatumõõtmes teoseid kirjutad, selleks peab ikka tõsine pühendumus ja kindlasti ka annet olema. Edu sulle selles!

Re: õde on tropim kui mina

#20
Anonyymsus, ütlen ausalt, et sarnasusi leidsin, kuid vähe. Isegi anonüümsena ma ei käsiks kellegil end üles puua nagu sina soovitasid? Jah, soovitasid, õigemat sõna ei ole.
Emotsionaalne hälvik olen ise ka muidu. Huvitav oleks, kui läheksin ka psühholoogi vastuvõtule- milline diagnoos mulle pannakse. Ei julge mõeldagi- bibolaarne, depressioon.... vb lihtsalt stress, aga eriti ei usu. Ja siis veel toitumishäired ja unehäired. Üks päev ma veel lähen apteeki ja palun kangeid unerohtusid, et magada saaks. Kui retseptita mulle neid ei müüda, siis korraldan stseeni ja ma lähen hulluks, sest perearsti juurde ma ei lähe. Närigu ise oma palderjani, mis mind ei aita. Ütle, palju tahad, aga arst ajab muud juttu ning ei kirjuta mulle mingeid rohte. Ta vist ei ole isegi siis tähele pannud, et mul silmade all kotid on, kui ma talle ütlen. Ma tahan magada, aga mu nõmedad mõtted segavad mind ja viu viu viu. Ärme nüüd hoogu satu. Mul on hoopis teistlaadi elu kui sinul.

Re: õde on tropim kui mina

#21
vaatasid, aga leidsid ainult seda mida ma tegin valesti, aga seda, mis mul on juhtunud sa nagu ei märkakski. Põhiline hetk kui toimub suur muutus sinu elus on see kui sa mõtled ja arvestad ka teistega mõtle sellele mis sinu õega toimub ja mõtle mis tunne temal on ja ürita olla kaastundlik :D ole tubli :D
Ainuke kes minust tõeliselt hoolib, on surm ja kui me kord kokku saame siis me kaisutame igavesti...A ja ma pole suitsiidne seega jätke mind rahule! :D

Re: õde on tropim kui mina

#22
Külaline, +1 -mulle meeldid ka... ^.^

Termomeeter, ma nii ei julge, et lasen poolikuid tekste teistel lugeda. Kord juba pettusin kui kirjutamisega alustasin, ei taha enam. Tegin pausi ja siis hakkasin uuesti pihta. Andega on see, et ei tea, kellelt pärisin. Keegi mu perest pole nii kirjutamist ja lugemist armastav. 9ndas klassis pidime mingit testi täitma. Sa püha püss, saingi aru, et pean kirjutama. See tädi, kes seda läbi viis, ütles arusaadavalt, et peaagu sada prossa loovust nagu mul on, ei tohi unarusse jätta. Lõpuaktusel mu klassijuss läks hulluks. Ütles oma arvamuse minust. Ise ei teadnudki, kuidas kirjutan, aga väitis, et ma saan kirjanikuks. Puha naeruväärsuse tipp. Ma pidin maa alla vajuma, tahtsin saalist ära saada, nägu õhetas...

Re: õde on tropim kui mina

#23
Heh, päris tore ju, ju sa ikka ei ole päris põhjuseta siia ilma sündinud :). Aga selle perega võib vabalt olla ka nii, et ehk kellelgi oleks ka see anne, lihtsalt on välja arendamata jäänud. A la et varases lapsepõlves pole olnud piisavat kokkupuudet raamatutega, lugemisharjumust ja -huvi ei ole seetõttu ka tekkinud ja ongi anne arendamata jäänud. Ja ega kõik siis ka päris otse pärilik ei ole, ehk tuli teiste inimeste geenide kombo just sulle niimoodi kasuks, et kirjutamisanne tekkis.

Ehk õnnestuks sul siiski kuidagi nii, et kui sa ka kellelegi lugeda ei annaks, siis vähemalt ei kustutaks? Viskaksid kas või eraldi "mõttetud failid" mälupulgale vms. Kunagi võib olla hea lugeda, sa ei pruugi isegi mäletada, et kunagi nii kirjutasid, ja võib olla kohti, mille vägagi heaks kiidad. Hea oleks ikka säilitada, nii igaks juhuks.

Re: õde on tropim kui mina

#24
Anonyymsus, ha ha ha. Loomulikult ma lugesin su postitused väga hoolega läbi. Ma märkasin, mida oled läbi elanud. Ütlesingi empaatiavõimet kasutades, et minu elu on teistsugune. Mul on olnud rohkem halba ja veel rohkem kannatusi juba siis kui alles kõhus olin. Teadmiseks. Avalikult ei räägi sellest ja ei usalda rääkida suvalistele. Õde käigu sinna samusesse. Ta ei tea, mis kodus toimub, aga ainult vingub, möirgab fbs mu'peale ja siis jälle vabandab, ja läheb edasi oma hädaldamistega. Nii kaua kui minuga suheldakse halvasti, suhtlen mina ka. Ma tean, et mina ei alustanud. Aga keda see alustamine kotib. Öeldakse, et targem annab järele, kuid mida ma teha saan, kui see jorss võtab teised meetodid käiku, et mind närvi ajada.

Re: õde on tropim kui mina

#26
buck kirjutas:Ega raamatu kirjutamiseks erilist annet vaja pole, ma võiks sellise romaani kirjutada, et oi-oi, iseasi kas mõni kirjastus trükki ka laseb.
Noh, mina näiteks ei võiks kirjutada, ja võin veel nimetada 100 inimest, kes lihtsalt ei saaks ükskõik mis tasemel romaani kirjutamisega hakkama. Võib-olla algklassi tasemel täiesti sisutu sõnatäite kirjutamisega jah, aga et mingigi mõte ja seos sees oleks.. no ei ole nii lihtne. Nii et ehk on sulgi, buck, mingi anne olemas, proovi see teos valmis kirjutada ja saada meile või kirjastusele lugeda.

Re: õde on tropim kui mina

#28
termomeeter kirjutas:
buck kirjutas:Ega raamatu kirjutamiseks erilist annet vaja pole, ma võiks sellise romaani kirjutada, et oi-oi, iseasi kas mõni kirjastus trükki ka laseb.
Noh, mina näiteks ei võiks kirjutada, ja võin veel nimetada 100 inimest, kes lihtsalt ei saaks ükskõik mis tasemel romaani kirjutamisega hakkama. Võib-olla algklassi tasemel täiesti sisutu sõnatäite kirjutamisega jah, aga et mingigi mõte ja seos sees oleks.. no ei ole nii lihtne. Nii et ehk on sulgi, buck, mingi anne olemas, proovi see teos valmis kirjutada ja saada meile või kirjastusele lugeda.
Aga kas sa mulle siis honorari ka maksad?

Re: õde on tropim kui mina

#29
tropp olen kirjutas:Olgu, termomeeter, salvestan kuskile oma failikesed :) see on päris hea mõte.
Isver, õde jälle kirjutas ja mõnitas. Mõtlen, kas pean ta sõbrakast eemaldama ja blokkima... kõige värdjam õde
Jah, miks mitte, milleks end sõimata lasta? Ma kustutasin oma õe esimese korra järel, kui ta muga suhelda soovis, aga siis kohtumisele ei ilmunud. Muidugi kohe ei kustutanud, aga sain aru, et ju polnud ikka oluline, ja kui temagi mulle oluline pole, ei ole vaja selliseid inimesi enda ellu :D.

Re: õde on tropim kui mina

#30
buck kirjutas:
termomeeter kirjutas:
buck kirjutas:Ega raamatu kirjutamiseks erilist annet vaja pole, ma võiks sellise romaani kirjutada, et oi-oi, iseasi kas mõni kirjastus trükki ka laseb.
Noh, mina näiteks ei võiks kirjutada, ja võin veel nimetada 100 inimest, kes lihtsalt ei saaks ükskõik mis tasemel romaani kirjutamisega hakkama. Võib-olla algklassi tasemel täiesti sisutu sõnatäite kirjutamisega jah, aga et mingigi mõte ja seos sees oleks.. no ei ole nii lihtne. Nii et ehk on sulgi, buck, mingi anne olemas, proovi see teos valmis kirjutada ja saada meile või kirjastusele lugeda.
Aga kas sa mulle siis honorari ka maksad?
Ei, tagasiside oleks sinu tasu. Ega kõike siis raha pärast tehta, kunst kuulub rahvale!

Re: õde on tropim kui mina

#32
buck kirjutas:Ega raamatu kirjutamiseks erilist annet vaja pole, ma võiks sellise romaani kirjutada, et oi-oi, iseasi kas mõni kirjastus trükki ka laseb.
Kle sa kasuta oma teadmisi, nedest mustadest aukudest vms :D sa oled puhta andekas!



-Minu sõber-
Ainuke kes minust tõeliselt hoolib, on surm ja kui me kord kokku saame siis me kaisutame igavesti...A ja ma pole suitsiidne seega jätke mind rahule! :D

Re: õde on tropim kui mina

#34
Ha ha. Ta julges mu kaanefotole laigi visata. Vb sellepärast, et nüüd ta hakkas vabandamiseks võimalust otsima. Kirjutas küll niiviisi, et mfg lepime ära. Kuradi troll. Saab teada, et ma ta sõpsist eemaldasin, siis raudselt helistab homme. A mul ükskõik. Ja ma ei kavatsegi talle tere öelda. Lennaku Eestisse ja pangu mind rääkima, kui suudab. Hui ta suudab enam. Parem oleks vähemalt.
Nüüd peab teiste pereliikmetega midagi ette võtma... ka ära kustutama oma elust? Ha ha. A pohh, paar nädalat kannatan vist ära jälle, edasi tahan surra. Elul kaob kogu aeg mõte, kui mõtlen, mis on elu mõte. Jube.

Re: õde on tropim kui mina

#35
Kuulää kui õde suvel välismaalt tuleb pane talle lõuksi ja asi vask. Kui midagi veel kobiseb siis ütle, ma tulen appi. Päris nii ei saa et ta ainult nääksub sinuga. Sul on õigus elu nautida ja mõnitamisi mitte taluda. Igal inimesel on õigus heale elule. Ütle mulle ja ma kaitsen sind. Tulen sinna ja taon ära ta.

Re: õde on tropim kui mina

#36
ma ei viitsind isegi kõiki neid postitusi läbi lugeda su enda suhtumise pärast. tuled siia abi otsima ja siis ülbitsed ka veel kõigiga? mida sa haletsed siin ennast, keegi ei võta sind tõesti tõsiselt kui sa nii käitud. ise oled samasugune puudulik nagu su õde ju! mis siin imestada on siis. äkki on kodust alguse saanud see teil mõlemil hoopis. sa isegi ei taha ju abi, kui nii räägid, et sa oled lootusetu ja pole mingit abi väärt ja kõik vihkavad jms.. kasva suureks lihtsalt, ausalt. ja bloki oma õde ära fbs, ongi rahu majas, ta ei saa ju sulle siis rohkem kirjutada.

Re: õde on tropim kui mina

#37
Tere.

Ma arvan, et ta tegelikult hoolib Sinust, kuigi näitab seda veidi sobimatult välja. Ma tõesti usun, et Sa lähed talle korda. Lihtsalt ta ei oska seda õigesti väljendada.

Aga kuna juba asi on läinud käest ära, siis on vast tõesti mõistlik teha väike paus teie suhtlusesse. Eriti, kui te teineteist silmas-silma ei näe, on seda ju lihtne korraldada.
Ehk mõne kuu pärast või nii, kui asi on juba maha rahunenud, saab asi uue alguse ja seekord parema.
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder
Vasta

Mine “Psühholoogiline vägivald vendade, õdede ja teiste sugulaste poolt”