Ei ole normaalne ju?

#1
Tuleb ju kooli minna täna(7. klass). Kuid mina ei tahtnud minna eilse pärast (lisan alla mis eile juhtus).
Täna juhtus siis see: Minu telefon, nagu tavaliselt,hakkas helisema, et mind üles äratada. Telefon on kõrge telekalaua peal ja millegipärast kui telefon vibreerima hakkas, kukkus see sealt kapi otsast alla. Tõusin siis voodist üles et panna äratus kinni ja et riideid selga panema hakata. Ma tundsin end väga väsinuna nii füüsiliselt kui ka mentaalselt või kuidas iganes seda siis kutsutakse, ning läksin voodisse tagasi, et vaadata, ega ma lihtsalt füüsiliselt väsinud pole. Ma pikutasin siis silmad kinni umbes 10 minutit ja otsustasin, et kuna ma olen ka 'mentaalselt' väsinud, siis täna kooli ei lähe. Magasin siis umbes 10 minutit veel ja otsustasin et olen hea ja teatan emale kah. Ning kuna ma magan emaga ühes voodis(ei leia, et see oleks piinlik), ei pidanud ma üleski tõusma. Ema veel magab, sest temal ei lähe nii kaua riidessepanekuga aega kui mul, aga kui ma ütlesin et ma ei lähe täna kooli keeras ta minu poole ja küsis ohkides miks. Ei mäletagi mis ma siis ütlesin või et kas ma üldse midagi ütlesin, või mis siis ema ikkagi tegelikult küsis. Kuid ma mäletan, et kui tema riidesse hakkas panema(siis on mul juba hilja üldse midagi tegema hakata), hakkas ta ka mind üles äratama ja tahtis, et ma ikka kooli läheks. Niisiis hakkas ta mind üles äratama ja kuna ta on 'hea ema', siis äratas ta mind sõnadega: "Ärka üles". Ei ole ju väga hull? On küll, kui seda iga viie sekundi tagant öeldakse. Mina ei reageerinud üldse sellele ja lamasin voodis ikka edasi. Vahepeal küsis ta ka, et miks ma siis minna ei taha ja et mis ta klassijuhatajale ütleb, kui too helistama peaks(ma puudusin selle nädala teisipäeval ka ja õpetajale ei meeldi, kui õpilased puuduvad, või siis tunneb lihtsalt muret).Vatsasin siis, et me oleme juba rääkinud, miks ma kooli ei taha minna(päris, päris mitu korda) ja et las õpetaja helistab siis mulle kui ta midagi öelda ei oska. Ema küsis seda mitu korda, aga minu vastus jäi ikka samaks, kui ma üldse midagi vastasin. See pärimine ja üles äratus kestis päris kaua ja emal hakkasin närvid läbi saama ja ta hääletoon muutus aina vihasemaks. Lõpuks läks asi nii kaugele, et ta juba karjus ja hakkas tekki ahistama(viskas seda õhku, selle asemel et midagi ära lõhkuda), kuigi see nägi välja rokem nii, nagu ta mind lüüa tahaks. Ma juba teadsin, et lõpuks ütleb ta midagi väga haavavat. Ma olen juba mitu korda tõestanud, et mul on alati millegipärast õigus. Nii oli ka seekord: kui ta teki viskamise oli ära lõpetanud, hakkas ta oma tegemisi vihaselt edasi toimetama. Samal ajal jõudis ta mulle karjuda, et ma kadakas* läheks ja et ma vastutan ise siis enda eest, tema enam minu eest ei vastuta. Niisiis hakkasin ma nutma, kuna olen praegu väga õrn ja hakkan nutma iga pisikese asja pärast, mis toimub(praegu nutan vähemalt 1 kord päevas). Ma ei taha, et ta minu peale vihane oleks, või et ta minu peale karjuks - see haavab mind tõeliselt sügavalt... :cry: Kui ta ära oli läinud, jooksin ma ruttu arvuti juurde, et lohutust otsida.Näiteks vaatan ma Youtube'ist Ellen De'Generes'i ja mingeid armsaid/ naljakaid videoid.See teeb tuju alati rõõmsaks ja ma unustan hetkeks, milline mu elu on. Kuid kui mul see jälle meelde tuleb, nutan ma jälle.
Ma ei arva, et ema tohiks minu peale karjuda või mind sõimata.

Eile juhtus see: Olin koolis ja esimene tund, kus midagi juhtus, oli vene keel. Ma vihkan vene keelt ja sellepärast ei õpi eriti palju selleks, kuid millegipärast saan ma veerandi hindeks ikka alati viie(äärmisel juhul nelja). Selleks päevaks oli vaja õppida eelmise veerandi sõnu. Neid oli 40, ehk siis 2 tavalise vihiku lehte. Sellel päeval oli mul veel prantsas kuulsusest vaja presentatsioon teha ja sellele kulus väga palju aega, ning ma ei olekski jõudnud midagi muud eriti korralikult õppida.
Õpetaja küsis igalt õpilaselt umbes 7 sõna ja nii, et paberi peal olid sõnad eesti keeles ja meie pidime need vene keeles talle ütlema. Mina oskasin ainult umbes kolme-nelja sõna ja sain kahe. Õnneks sai üks poiss ühe ja ma ei olnud üldse kurb. Ma tavaliselt ei olegi hinnete pärast kurb.
Järgmine tund, millest ma midagi mäletan, oli prantsa. 5 õpilast esitasid oma presentatsiooni, kaasaarvatud mina ja kui tund läbi sai, ütles õpetaja ainult mulle 'väga hea töö'. Muidugi prantsa keeles, aga ma sain sellest aru ja ta ütles ka inglise keeles.
Järgmine tund oli puutöö(see veerand on tüdrukutel puutöö ja poistel kokandus). Mulle väga meeldib midagi oma kätega teha ja seega meeldib mulle ka puutöö. Mind ja ühte tüdrukut määrati korrapidajateks ja selle tõttu jäime klassi hiljemaks. Koristasime kõik ära ja hakkasime järgmisesse tundi minema, milleks oli klassijussi tund. See oli teisel korrusel ja trepist üles minnes märkasin ma õpetajat meie klassi otsimas esimeselt korruselt. Ta vaatas, et meid ei ole ja hakkas teisele minema. Hüüdsin teisele tüdrukule ka et õpetaja tuleb ja niisiis läksime koos õpetajaga teisele korrusele. Mina, viisakas nagu ma olen, küsisin õpetaja käest, et kas ma saan kah midagi võtta, sest ma nägin et tal olid käed täis asju. Ta andis mulle ühe tühja pappkasti ja hiljem tuli välja, et see tuleb ära kaunistada, sest siis me saame pabereid, millel ühele poole on prinditud aga teine pool on valge. Taaskasutus :). Keegi ei tahtnud seda karpi kaunistada, niiet õpetaja küsis, et kas kellelgi on vaba aega. Ma siis tõstsin käe ja teenisin aplausi, sest päästsin klassi karbi kaunistamisest. Päris tore ju. Õpetaja mainis ka seda, et ma olin viiskas ja aitasin tal asju tassida ja et see tegi tal tuju väga rõõmsaks.
Läksin siis koju selle kastiga ja mul oli väga palju ideid kuidas seda kaunistada. Ma teadsin, et mul on natuke aega, enne kui me õemehe sünnale läheme. Kaunistasin karbi kaane ära ja siis oli juba aeg minna. Sünnal oli väga igav ja me tulime nii hilja sealt ära. Koju jõudes hakkasin ma ruttu õppima ja pesin juuksed ära.

Teepeal jõudis mu vend minu tuju täielikult ära rikkuda, nagu ta seda tavaliselt teeb. Ta kritiseerib mu igat liigutust ja igat sõna mida ma ütlen. Ema ütles, et ta teeb seda sellepärast et ta armastab mind. HAHAHA!! Lubage naerda. Ta pole mitte kui midagi minu heaks teinud. MITTE MIDAGI!! Mina käin tal kogu aeg mäkis ja hessis ja ostan talle süüa. Sest tema on ju 18 ja ei viitsi midagi teha. Muudkui istub oma arvuti taga ja mängib mingeid mõtetuid mänge. Ei tea mis vend ta mulle on? Ei tea ja ei usu et ta üldse mu vend on.
Ema õiendab ka kogu aeg, et ma raiskan raha ja saadan liiga palju sõnumeid. Ma olen ju teismeline ja mul on ka vajadused! Endale ja mu vennale ta mitte midagi ei osta ja mulle ka ei võis siis osta ju. Ma olen 2 korda üritanud kodust ära joosta, aga olen liiga arg, et seda päriselt siis ka teha. Selle asemel olen ma hilja õhtul õue läinud nii nagu ma jookseksi ära ja kõnnin siis edasi tagasi igal pool, sest ma ootan kuni mu ema mulle helistab ja minust päriselt ka hoolima hakkab. Ta ei ole kumbki kord helistanud ja mul läheb kõht tühjaks ja ma pean õppima hakkama ja sellepärast olen ma alati enne koju läinud. Enesetapu mõtted on kah kogu aeg peas. Korraldada ma neid ei saa, sest ma olen liiga suur argpüks. Ühe korra küll üritasin aknast alla hüpata ema silme ees, aga see protsess toimus nii aeglaselt, et mu ema ei pand tähelegi ja lõpuks kui ma akne ees püsti seisin, võttis mu vend mu sealt ära ja mõlemad hakkasid mind sõimama, et kas ma olen lolliks läinud ja mis mul viga on.

Huhh... Seda oli raske kirjutada. Süda on nende aastate jooksul täiesti tuimaks muutunud, koos minu näoga - ma ei rõõmusta peaaegu et kunagi enam, ainult oma ette arvuti taga, või siis kui tõesti midagi VÄGA naljakat on. Palun vabandust, et võib-olla liiga palju muud pläma on, aga muidu ei oleks millestki aru saanud.
Eva

Re: Ei ole normaalne ju?

#2
Esimene mure -
Niisiis, Su emal on õigus Sind sõimata, selliste asjade puhul. Õppimine on igale õpilasele kohustuslik, seega, pead Sa koolis käima - kas oled väsinud või ei. Ma saan magada öösel kõige rohkem kolm-neli tundi, aga pean siiski koolis käima. Vaimselt olen ma samuti väsinud. Eriti veel, kui Sa teisipäeval ka koolis ei käinud.

Imelik, et Su ema Sulle isegi too kord ei helistanud. Ma ei tohi näiteks enam peale kuute - praegusel ajal - väljagi ja suvel, kui kell juba seitse oli, helistas isa ja küsis, kus ma olen, tule koju :D Ajapikku see hakkas närvidele käima, kuid oli ka tunne, et keegi minust ikkagi hoolib. Ema ei ole nii hoolitsev, aga ta siiski armastab ja usaldab mind.
Samas pead Sa ka oma emast aru saama, et tal võivad ka närvid läbi olla.
Endale ja mu vennale ta mitte midagi ei osta ja mulle ka ei võis siis osta ju. - ma ei saa selle lause mõttest aru. Kas ta nagu ei osta ei endale, Sinule ega ka vennale? Või Sinule ega vennale ei osta, aga endale ostab?
Mul on sinust kahju, kurb, et mõned lapsevanemad ei oska näidata välja armastust ja hoolivust. Vähemalt mitte niipalju kui peaks.
Ole tubli.

Re: Ei ole normaalne ju?

#3
Ma küll su elus midagi kurba ei leia. Pigem tundub, et tahad oma elu ise kuidagi raskeks teha. Esimese jutu kohta, et sa olid väsinud, et kooli minna, agavideosi sai ikka vaadata? Ühesõnaga tüdruk, koolis tuleb käia, mitte siin halada...ei leiagi põhjust mille üle. Kui su ema endale ega sulle midagi ei ost, siis kas sa ei leia, et teil võib rahalisi raskusi olla?
Ning selle väljasoleku kohta - kui sul oli aega veel õppida ja süüa, siis arvatavasti polnud kell palju ja su ema arvas, et ei sega sind, kui väljas oled.

Re: Ei ole normaalne ju?

#7
ma ei näinud küll midagi erakordselt halba sinu elu kirjelduses, suht tavaline teismelise-elu, rohkem asju tundub probleemidena, kui tegelt on, jne. läheb üle. tegelikult ei saanud aru, miks üldse nii pikalt need tunnikirjeldused jne, mingeid erilisi muresid seal ju polnud, niisama tahtsid vist oma elust jutustada. aga ära muretse, küll läheb paremaks ja kui natuke vanemaks saad, hakkad oma elu juba positiivsemalt võtma.
Vasta

Mine “Psühholoogiline vägivald vendade, õdede ja teiste sugulaste poolt”