Isa haavab mind

#1
"Miks.. Miks isa karjus just mu peale "sa võiks kodust ära minna, siis oleks palju parem, saaks kurat ruumi juurde!"... Miks see mind haavas.. Ja miks ma nüüd nutan.. Miks see pole esimene kord kui ta sellise jutuga tuleb.. Miks mul ongi plaan ära minna..."

Hetkel on mu peas sellised mõtted, mis on mind piinanud juba aastaid. Ma ei oska oma peret enam pereks nimetada. Vähemalt mitte enda omaks. Mu vanemad ei mõista mind, ainult nõuavad, sõimavad ja haavavad. Mul on ka väike vend(9-aastane) ja õde(4-päevane). Ise olen 13-aastane tüdruk. Mida ma tegema peaks? Ma ei suuda enam elada sellises keskkonnas..

Re: Isa haavab mind

#3
Mental kirjutas:Soovitan minna näiteks koolipsühholoogiga rääkima, saad ise teada, miks isa ärritus või kuidas sellistes olukordades toime tulla. Võib olla ka nii, et teie peres on praegu lihtsalt natuke rohkem stressi, kui nii väike beebi majas on.
See on kogu aeg sedasi olnud, aga siiani olen suutnud seda tõrjuda. Enam ei suuda.. Nüüd ma nutan tihti ja ei tea enam mida endaga peale hakata.. Tunnen, nagu mind poleks enam kellelegi vaja.
Koolipsühholoogist rääkides.. Teda pole mõtet usaldada. Olen korra ta juures käinud ja jutud läksid kooli peale laiali.

Re: Isa haavab mind

#5
Mental kirjutas:Psühholoogi poole oleks hea pöörduda. Seda ma teeksin sinu olukorras.

Aga kui koolipsühholoogi juurde minna ei saa, siis... kas mitte Rajaleidja kaudu ei olnud võimalik kellegiga ühendust saada. Reedetu vist mingis teemas mainis. Uuri asja.
Mul on väga raske oma muredest rääkida.. Hakkan alati nutma ja nutan järjest tunde.. Ei saa midagi korralikult räägitud. Aga tänan sind, uurin asja.

Re: Isa haavab mind

#6
Tere

Kuidas Sa emaga läbi saad? Kas emaga oled rääkinud oma tunnetest? Eks kui peres on mitu last ning noorim neist eriti just alles sündinud, siis on kogu pere läbimas suurt muutust. 4-liikmelisest perest sai 5-liikmeline. Senine elukorraldus vajab ümber mõtlemist. Seetõttu võivad ka vanemad olla äkilisemad või ka rohkem närvis.

Kindlasti võid ka rahulikult ise isa juurde minna ja öelda, et Sulle tegi tema ütlemine haiget. Kuid seda ei tohi öelda süüdistades, muidu läheb kakluseks edasi. Katsu mõista, mille peale tema vihastas. Mõtle, kas oleksid saanud ise midagi paremini teha. Kõige parem olekski siis minna isa jutule nii, et tood välja, mida püüad ise paremini teha ning siis ütled, mida leiad, et tema võiks paremini teha.
Kui rääkida kardad, võid ka kirjutada.

Kindlasti on oluline sellest kõigest kellelegi usaldusväärsele rääkida. Kui enda perekonnast seda abi ja tuge ei leia, võid muidugi pöörduda spetsialisti poole. Kui koolipsühholoogi ei usalda, siis uuri jah oma kodukoha Rajaleidja keskusest.

Oluline on, et Sa ei jääks oma muredega üksi!
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Isa haavab mind

#7
Bucerus kirjutas:Tere

Kuidas Sa emaga läbi saad? Kas emaga oled rääkinud oma tunnetest? Eks kui peres on mitu last ning noorim neist eriti just alles sündinud, siis on kogu pere läbimas suurt muutust. 4-liikmelisest perest sai 5-liikmeline. Senine elukorraldus vajab ümber mõtlemist. Seetõttu võivad ka vanemad olla äkilisemad või ka rohkem närvis.

Kindlasti võid ka rahulikult ise isa juurde minna ja öelda, et Sulle tegi tema ütlemine haiget. Kuid seda ei tohi öelda süüdistades, muidu läheb kakluseks edasi. Katsu mõista, mille peale tema vihastas. Mõtle, kas oleksid saanud ise midagi paremini teha. Kõige parem olekski siis minna isa jutule nii, et tood välja, mida püüad ise paremini teha ning siis ütled, mida leiad, et tema võiks paremini teha.
Kui rääkida kardad, võid ka kirjutada.

Kindlasti on oluline sellest kõigest kellelegi usaldusväärsele rääkida. Kui enda perekonnast seda abi ja tuge ei leia, võid muidugi pöörduda spetsialisti poole. Kui koolipsühholoogi ei usalda, siis uuri jah oma kodukoha Rajaleidja keskusest.

Oluline on, et Sa ei jääks oma muredega üksi!
Ema ei tee välja. Ütleb küll, et räägib isaga, aga kus sa sellega.. Ei räägi ta midagi peale mu saladuste mis ta on välja nuhkinud. Mul on peres kogu aeg selline seis olnud tegelikult. Kogu aeg jään ma teistele ette..

Isaga olen rääkinud. Ta toob alati õigustuseks "aga ma tegin ju nalja".. Selliseid nalju ei tehta, aga tal on nii suur ego, et end muuta ja vabandada tal ei kõlba.

Räägin probleemidest oma poisiga(16), kes mu ära kuulab ja mind toetab. Ja tuju heaks teeb. Aga mu isa tahab mul temaga suhtlemist ära keelata, kuna ta on lisaks oma hullule käitumisele miskipärast ka väga armukade.
Vasta

Mine “Psühholoogiline vägivald vanemate poolt”