Ma ei jaksa enam

#1
Tere...
Mu isa on vist mind 8 aastat kiusanud, mulle närvidele käinud ja minu üle naernud. Jah, arvake, ta teeb seda ju naljaga, aga see ei ole enam naljakas. Ta ajab mu millegiga närvi ja mul ütlevad närvid üles, ma hakkan karjuma ja siis ta ähvardab, et võtab mu neti välja, ei maksa trenni raha. Ta teeb kõik võimaliku, et mul oleks halb. Ja kui ma karjuma hakkan ja hüsteeriliselt nutma, tuleb mu ema-lööb mind, kisub juustest, ütleb et ma lõpetaks selle karjumise, kui isa ei teinud mitte midagi. Siis ma lähen oma tuppa ja ma hakkan värisema, nutan ja värisen. Ja mu isa kommenteerib kõike, mis mul seljas on ja minu välimust. See pluus ei sobi, too asi ei sobi. Ta on mulle otse näkku öelnud, et ma olen mõtetu ja ta kahetseb, et üldse ma sündisin.
Sama on ka mu emaga, ta kogu aeg räägib et ta kahetseb, et ta üldse mu sünnitas. Kõik oleks parem, kui mind enam ei oleks. 2 aastat tagasi ma lõikusin, sama asja pärast. Ma lihtsalt nutsin iga asja üle. Ja praegu on ka nii halb olla, kodus ei suuda üldse olla. Kogu aeg tahan eemale siit. Ära kolimise varianti ka pole, sest ma saan alles 14 kohe. Ma mäletan, kui mu isa naeris mu üle, ütles et ma olen kole jms, ja ma karjusin talle et "jäta mind rahule" ja siis mu ema tuli jälle ja ta lõi mulle klaaskausiga (millel olid kusjuures teravad ääred) vastu kaela ja käskis mul vait olla, ja mõtetute asjade peale mitte karjuda, see juhtus kui ma olin umbes 7 aastane, Nii väikse tüdruku jaoks see oli küll suht jube, et su oma ema tekitab sulle kaelale kriimud ja valusa verevalumi. Ma kardan, ma kardan et ma hakkan jälle lõikuma ja et ma kaotan kõik oma sõbrad, et ma jään üksi.
Ma kardan, et mul võib tekkida paanikahoog, kui mu ema mind lööb ja ma nutan hüsteeriliselt, Närvihaige olen ma nagunii.

MA EI TEA MIDA ENAM TEHA...

Re: Ma ei jaksa enam

#3
Tere

Otseloomulikult ei ole see kõik normaalne! Löömine kohe kindlasti ja mitte mingil juhul ei ole okei!

Mis iganes probleemid teil ka vanematega ei teki, oleks kõigepealt hea üritada neid omavahel rääkides selgeks saada. Mõnikord rahulikult rääkides tunduvad asjad teisiti. Samas vanemad võivad pruukida ägestuda selle peale. Kas Sa oled proovinud neile kirjutada?
Või kuidas Sul on suhted vanaemaga? vanaisaga? muude sugulastega? Kas Sul on mõni hea sugulane, kellele Sa usaldaks kodus toimuvast rääkida?
Igal juhul ja kindlasti on oluline, et Sa ei jätaks neid muresid pelgalt enda teada.

Kas Sa koolipsühholoogi juurde oleksid valmis minema?

Seniks aga katsu olla võimalikult omaette ja võimalikult vähe neile silma alla sattuda. Tee oma kodutööd ära, pane viisakalt riidesse, pese oma nõud ära vms. Ehk siis et seniks, kuni probleemid lahendatud saaks, neid võimalikult vähe uusi juurde tekiks.
Selles osas, et kui närvi oled läinud ja vastu hakkad karjuma - Kui tunned, et vihastad, siis katsu kohe kähku eralduda. Mine ole üksi kuskil. Võid nt. mingit patja loopida/lüüa, kortsutada paberit vms mis Sind aitaks. See on täiesti arusaadav, et mõned olukorrad ajavad vihale ja tekivad emotsioonid, mida ei suuda valitseda. Kuid nende halb koht on see, et see ainult suurendab juba niigi õhus olevat konflikti. Seega mõtle välja, kuidas Sa saad võimalikult kähku konfliktiolukorra ära lõpetada. Mõtle, mida Sa saad teha, et omi emotsioone turvaliselt välja elada. Otseloomulikult on see midagi, mida ka Sinu vanemad peaks tegema. Kuid ehk õnnestub see Sul :)

Ning ikkagi ütlen üle, et ära jää oma mõtete-tunnetega üksi!

Sai nüüd palju variante laotud, kellele rääkida võib. Mis arvad?

Igatahes ole vapper! Küll kõik lahendatud saab!
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Ma ei jaksa enam

#4
Teemaautor olen.
Mu vanemad on tegelikult vahepeal ka normaalsed, aga vahepeal siis tulevad neil need hood, et narrida, minu peale karjuda. Olen seda oma vanaemale raakinud, kes on mu isaga raakinud sellest, et ei ole normaalne lapse närve ära rikkuda. Parast seda on ta jatnud minu ule naermise,aga pika aja peale jalle moni kord alustanud.
Riietumise koha pealt-käin viisakalt riides. Koolis alati viisakad tumesinised teksad, mustad teksad. Triiksärk, voi muu kena pluus. Kain ka seeliku ja musta sviitriga. Selle riietumise koha pealt motlen praegu, et isa lihtsalt narrib, et tahelepanu saada. Kui ma vaike olin ja kasvasin, siis ta ei veetnud minuga eriti aega koos. Ta ainult tootas ja tootas, et meie perel raha oleks. Ma olin koos emaga voi siis tuli ka ette olukordi, kus ma 1-2 kuud veetsin maal suvilas vanavanematega. Motlen, et voib olla mu isa tahab nuud mu tahelepanu, aga ei oska seda valja naidata. Jargmine kord kui konflikt tekib, ei hakka ma karjuma, sest ma saan ka emast aru-ta tahab peale tood rahulikult olla ja mina hairin ka teda.
Aga sellest siis kusimus-mida teha oma vanematega uhiselt, et aega veeta nendega? :)

Re: Ma ei jaksa enam

#5
Tore on kuulda, et vanaemaga saad hästi läbi. Vanaemadel tihti on oma mõju oma lastele (ehk siis Sinu vanematele). Ma julgustaks Sind kindlasti ka edaspidi vanaemale rääkima, kui mured tagasi tulevad või ikka on raske. Eriti kui üldises osas vanaema ütlemise peale see kõik läks paremaks. Ehk siis räägi ja suhtle kindlasti oma vanaemaga.

See tõesti on väärt mõte, et vanematega ühiselt midagi positiivset ette võtta!
See nüüd hästi oleneb konkreetsetest huvidest. Aga ma jõulude paiku nt. käisin oma emaga seal kala-spas. Seal, kus need väikesed kalad jalapealt neid surnud naharakukesi ära nokitsevad. Hästi vahva kogemus oli see ning kindlasti ka emaga lähendav.

Isaga võid näiteks pakkuda, et minna koos kuskile trenni või mingit sporti tegema. Kas siis lihtsalt võtate kergejõustikuhalli pileti ja omal käel toimetate seal või otsite koha, kus nt omal käel teha nt. sulgpalli või miskit. Võid uurida mingite lähedalasuvate spordiklubide võimalusi.

Emade-tütarde klassika on koos süüa teha :) Võid seda proovida.

Samas mõnikord võib olla vahva ka mingit kappi või vanu riideid koos emaga sorteerida.
Või teha lihtsalt nostalgiaõhtu ja vaadata koos vanu pilte.
Aga siukesed kõik ajamahukad ideed võiks varem vanematega kokku leppida - siis kõik teavad end vastavalt häälestada.

Võid ka vanematele ise positiivset kogemust luua - ärkad suts varem mingi päev, teed neile juba hommikusöögi lauale ootama. (mingid võileivad kasvõi). Ning sellega juba rõõmustad neid ning tavaliselt positiivne emotsioon levib ja peegeldub ja paljuneb ja teeb muid häid asju :)

Ehk said mõne idee ;)
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Ma ei jaksa enam

#7
soovitan siis mitte välja näidata, et lähed närvi, kui isa tõmblema jälle hakkab. esiteks saab tema sellest hoogu juurde ja teiseks viib see su ema endast välja. püüa välja näidata, et sul on jumala pohui sellest mis su isa sulle ütleb. ära kas vasta midagi või püüa jätta mulje, nagu sa ise oleksid vähemalt väga rahul endaga.
Vasta

Mine “Psühholoogiline vägivald vanemate poolt”