Lõputu õudus :(

#1
Tere. Olen 13. aastane tüdruk. Olete näinud filme, kus ühe inimese ümber seisavad teised ja lihtsalt karjuvad näkku? Siis näidatakse seda kannatanu silmanurgast. Kodus mul umbes nii ongi. Ema ostis mulle hiljuti tahvelarvuti ja meil oli kokkulepe, et seda võin vahel kooli kaasa võtta. Nüüd ei saa ma aru, miks ta selle mulle üldse ostis. Tean, et igal inimesel ei olegi võimalik osta tahvelarvutit. Aga see on ainult osa mu probleemist. Umbes 10 minutit tagasi küsisin, kas ma võin selle kooli kaasa võtta. Vastus oli ei. Ma tuletasin talle meelde meie kokkulepet, aga siis ta hakkas väitma, et seda pole olnud. Isa astus vahele. Ütles, et sa nagu meelega teeks seda talle. Ütles seda emale muidu. Ema hakkas röökima jne. Ähvardas ära minna. Tahakski, et läheks. Ta ongi mulle mitu korda püksirihmaga vastu jalgu ja tagumikku andnud. Läksin siis alla vanaema juurde, et emps on ära pööranud. Isa tuli ka alla ja siis olin mina kõiges süüdi. Üldse nagu, et miks ma sündisin. Isa karjuski, et miks ma üldse sündisin. Hakkasin nutma ja siis nad tulidki mu ette ja lihtsalt karjusid mulle näkku. Ja, vb ma olen süüdi, et küsisin. No see selleks. Teine kord oli eile. See on ju loomulik, et teismeline tahab oma elu vanematega jagada. Rääkisin talle oma päevast. See läks hästi, sest mind kiusatakse koolis palju ja eriti ma oma suud lahti ei tee. Rääkisin ja ta poole jutu pealt ütles, et kao ära, sa ei oska huvitavalt rääkida. Ma ei tee oma koduski suud lahti. Iga sõna, mis ma ütles on nii vale, kui annab olla. Ma olin aasta tagasi julge tüdruk. Mind hakati kiusama koolis, sest suhtlen ühe teise kiusatavaga. Koolis on ka asi hull, aga mitte nii hull, kui kodus. Ma tulen koju ja olen lihtsalt vait. Kui ükskõik, mida ma ütlen, kohe tulevad karjumised. Isa poolse Vanaemaga rääkisin. Ta on üles kasvatanud viis last. Korraga oli tal kolm puberteeti ja ta sa hästi hakkama. Lisaks mu ema tahab viimse, kui ühe asja ära visata. Tahaks minema siit. Ma ei usalda kedagi. Ma ei taha psühholoogi juurde enam minna. Ta tegi asja hullemaks. Üldse ei taha ega julge mingi asja-ametniku juurde minna. Klassijuhataja ei võta midagi tõsiselt. Meil on ju nii "super" klass. Ma tellisin päeviku, ema kunagi ammu lubas ja ma pean homme raha ära viima, aga kuidas ma küsin. Ma hakkan kohe nutma ju. Oleks vist jah parem, kui mind poleks sündinud. Ma olen täiesti kasutu.

Re: Lõputu õudus :(

#2
Mul on ka suhteliselt sama olukord. Vanemad ütlevad halvasti, ei huvitu sellest, mida räägin jne. Ei oska sind kuidagi lohutada muuga, kui sellega, et oota põhikooli lõpp ära ja läheb paremaks. Siis saad juba gümnaasiumisse kodust eemale minna. Saad kuhugi ühikasse kolida vms ja suhted paranevad automaatselt. Lihtsalt lohuta end sellega, et palju pole jäänud.
18f

Re: Lõputu õudus :(

#3
Mul on eelaimus, et see rihma saamine oli ikka asja eest. Kas sa oled seda muret arutanud mõne oma sõbraga?
Jäta meelde, et su vanemad alati armastavad sind isegi kui nad sind noomivad. Mul on samuti isa kes on tihti agressiivne ning ei oska end väljendada, olen õppinud lihtsalt ära kuulama mis tal öelda on ja selle teisest kõrvast välja laskma.
Koolis toimuvaga soovitaksin pöörduda koolis psühholoogi poole, isegi kui tahtmist ei ole.
Ma oleksin huvitatud väga sellest kuidas see karjumine/röökimine sinu peale käib, mul võib tekkida vale arusaam.

Re: Lõputu õudus :(

#4
No nt, kui ma ütlen, et ma tulen kl 17.00 sööma ja kl on 16.50, siis on kohe röökimine lahti. Või, kui midagi muud sellist või isegi veel mitte olulisemat juhtub kohe karjumine jne. Ei, ei nad ei armasta mind. Vihkavad. Nad ei armasta, kui karjuvad näkku, et mind ei tohiks olemas olla.

Re: Lõputu õudus :(

#7
Kindlasti ei ole selline käitumine sinu vanemate poolt normaalne. Ühes kodus ei tohiks olla negatiivne meeleolu, õhkkond peaks olema rahulik ning toetav, et laps tahaks koju tulla. Kui lapsel on puberteet ja igasugused jamad, siis peaks kindlasti olema lapsevanem see, kes säilitab rahu ja kaine mõistuse ning vestleb lapsega. Kui laps vajab vahepeal üksindust, seda ka talle andma.
MITTE KUNAGI ei ole õigustatud sedalaadi sõnad pere keskel (mitte kellegi poolt), nagu: "Ma vihkan sind", "Sa poleks pidanud sündimagi", "Miks sa üldse sündisid" jne. Kui su vanem peaks veelkord niimoodi ütlema, siis ütled, et sündisin, kuna teie viljastasite mu ja see peaks olema armastuse, mitte viha märk.
Mida ma soovitan - kui vanemad juhtuvad olema rahulikus tujus, siis paluma neil koos (võimalik, et ka teistel pereliikmetel) laua taha istuma ja punkt punkti haaval ette loetleda, mis sulle valu põhjustab ja MIKS (see on ka oluline). Palu neid, et enne kui nad endapoolse arvamuse annavad, nad kuulaksid su ära. Kui see osutub võimatuks, võid neile ka kirja kirjutada, kuhu paned oma tunded.

Kas sul on ehk veel sugulasi, kellega rääkida sel teemal?
Vasta

Mine “Psühholoogiline vägivald vanemate poolt”