Ema...

#1
Tere!

Ma olen 13 ja elan oma ema ja õega 3-toalises korteris. Ema ja isa on lahutatud, pärast seda on kõik allamäge läinud. Ema hakkas jooma ja leidis endale mingid joodikust-sõbrad, kes jõid tema kulul ning olid meie kodus. Me elasime majas. Ema hakkas karjuma, ähvardama, peksma... nii kainena kui joogisena. Ta karjus ja peksis vanasti ka, aga siis kaitses mind mu isa. Ma arvan, et sellepärast nad lahku läksid.

Nimelt mu ema on perfektsionist ja puhtusefriik. Me peame iga nädal pühapäeviti tolmuimetama, põrandaid pesema ja vaipu raputama. Sellega ma olen juba leppinud, aga näiteks ta pole mitte kunagi rahul meie tubadega. Hakkab lõugama ja ähvardama, et ma tõmban sind juustepidi õue ja sa jääd sinna. Igakord ma hakkan nutma, sest see on väga vastik ja ta on valjuhäälega, niiet meie naabrid kuulevad.

Täna oli nii, et ma panin äratuse 10.30ks, aga ma ei saanud/jäänud öösel magama. Kui äratus helises, panin kinni ja magasin edasi. Ema hakkas nii karjuma ja jälle ähvardama. Karjus, et õde peab kassi s*ta ära koristama. Õde pani riidesse, ütles, et paneb riidesse. Ema tuli tema tuppa, hakkas ta toas asju viskama ja peksma teda. Lõpuks tõi kassiliivakasti ja viskas selle ta tuppa laiali.

Hakkas minu peale karjuma, ütles, et pole kohustatud meie eest hoolitsema, et minge minema või ma viskan välja. Nüüd kutsus sõbrannad külla, pani meie toa uksed kinni ja räägib oma sõbrannadele, kui vastikud ja räpased s*takotid me oleme.

Mu ema tahab, et me õpiksime viitele. Mul oli eelmine veerand 2 nelja ja ma sain nii möliseda, et ma saan peksa ja, et ta võtab mu asjad ära kõik, kui ma aastaks viied kõike ei saa.

Seda elu võib võrrelda vanglaga, peame küürima koguaeg ja saame ikka riielda või peksa.

Kui te ei usu, võin tuua mõned näited veel.

Kui me tulime ema ja mina ükskord spaast, ta oli purjus, mina ei saanud võtit lukuauku, siis lõi ta mu silma siniseks. Ja hommikul küsis, kes mul silma siniseks lõi, ma vastasin, et sina ja siis hakkas ta mul silma nii meikima. Hakkas häbi vist.

30. detsembril. 2013 me pidime koristama, tolmuimetama jne , aga mul oli külas ema boyfriend-i laps. Ta jäi uueks aastaks meile. Eelmine päev me käisime poes, ma nägin üht ilusat asja, mida emale kinkida, ütlesin talle, et mul pole raha hetkel, siis ta ostis selle. Järgmine päev tuli ta karjuma selle lapse juuresolekul minu peale, et anna raha, muidu viskan su välja. Ma ütlesin, et mul pole ja siis ta lõi mind lapse ees ja ütles, et kui poole tunni jooksul raha pole, viskan välja. Õnneks õde andis raha...

Mu sünnipäeval karjus ta mu peale külaliste ees, karjus, et ma olen paks jne , solvas mu õde ja rikkus mu sünnipäeva.

Ma ei soovi politsei, lastekaitse ja klassijuhatajaga rääkida, sest meil on emaga hetki, mis on parimad, kuid enamus ajast on mu emaga hetked, mida ma tahaks unustada.

PS! Kui arvate, et ma olengi räpakoll, siis kõik inimesed, kes mul kunagi külas on käinud, imestavad, kuidas mu tuba nii korras on, kuigi mu ema arvamus on täiesti teistpidine. Temaga on võimatu rääkida.

Palun aidake..

Re: Ema...

#3
Kas su isa teab sellest? Kas tema juures poleks võimalik elada?

Muidugi on arusaadav, et sa ei taha emale probleeme. Ta on su ema, sa armastad teda, kuid nagu sa isegi ütled, enamus ajast on emaga hetked, mida sa tahaksid unustada. Kas sa tahad, et terve su lapsepõlv oleks täis momente, mida sa soovid unustada? Su emal oleks ka tõenäoliselt abi ja toetust vaja. Sind ega su õde ei võeta kohe su ema juurest ära ega topita lastekodusse. See pole esimene meetod, kui just elu otseselt ohus pole.

Re: Ema...

#4
See puhtuse tagaajamine ja viite nõudmine, see ei kõla hästi. Üsna sarnased veel paar stoorit, kus vanem tahtnud, et üldsusele jääks mulje, et lapsele on kõik võimaldatud, tagatud, ta on heades kätes, vanem hoolitseb, riietab, toidab, pani heasse kooli, aga laps on va tänamatu võrukael, keda naljaga pooleks sõbrannade ees nahutada. Sellistest ema sõbrannadest ka kasu ei ole, sest normaalsed inimesed pööravad tähelepanu olukorrale ja ei lase inetutel asjadel juhtuda. Aga need on ka sellised veidrad sõbrannad, kes midagi ei näe ja ei kuule.
Võin tuua näite elust endast, kus väga sarnase käitumisega vanem (puhtuse tagaajamine, küürimised ja vaipade kloppimised, ainult viite nõudmine, sünnipäevade ja tähtpäevade ärarikkumised pidevate näägutamistega) ütles oma täisikka jõudnud tütrele, et kas oled kunagi lastekodus käinud, tead mis tingimused seal on. Kuna kasvasid paremates tingimustes siis ära vingu. No kas need on ikka paremad tingimused, selline koeraelu. Kui elad koeraelu, siis õpidki armastama kasse ja koeri.
Eks peab veidi mõtlema. Psühholoogia on ka selline teadus, et õpida ja õpid ja kui vaja teoreetilisi teadmisis praktikas rakendada, siis oled ikka nõutu.
Vasta

Mine “Psühholoogiline vägivald vanemate poolt”