Probleem emaga! Ma ei pea vastu enam.

#1
Niisiis.. Pool elu olen kannatanud seda, kuidas ema mind debiilikuks, värdjaks, alaarenenuks jne sõimab. Viimased paar aastat, kui mul koolis kehvemini läks (no andke andeks, kõik polegi sündinud kõrge võimekusega), ähvardas ta mind kodust välja visata, karjus mu peale, lõi mind, viskas mind igasuguste asjadega (no nt. kodutelefon). Tookord oli mul isa kah siin, tema veel lisas asjale vürtsi (st. aitas ema). Nüüd, augustis, tuli ta jälle mu peale karjuma, laamendas mu ukse taga (ma sellistel kordadel olen nüüd viimasel ajal ust kinni hoidnud ja/või ukse lukku pannud ning värisen nagu haavaleht. Ei taha ju ometi kolakat saada jälle.) ning mul ei jäänud muud üle kui asjad pakkida ja minna. Kuna elan teisel korrusel ja kotis olid suht kergesti purunevaid asju (no nt. läpakas), läksin uksest. Muidugi vahtis vastu ema, tahtsin kiiresti trepist alla ja majast välja joosta, aga tema jõudis mind juustest tirida. Sain muidugi välja ta haardest ja üritasin raske kotiga ruttu ära minna. Ta järgnes mulle, võttis köögikapist noa ja umbes nagu ajas mind taga sellega. Ma ei tea kuidas, aga ma sain teha pettemanöövri nii, et läksin vetsu luku taha, aga tema arvas et ma juba väljas ja pani täie rauaga õue poole. Siis ta kadus (arvatavasti) oma tuppa, niisiis tegin ma vetsuukse lahti ja jooksin kõigest väest õue ning pmst. kodutänava lõpuni jooksin, pöörasin ümber nurga ning siis istusin maas asfaldil oma kotiga, nutsin ja helistasin sõbrannale, et kas võin tema juurde minna. Õnneks saingi tema juurde ja läksingi. Pmst. järgmine päev läksin koju, istusin oma toas ja tahtsin rahu, aga ei. Ema hakkas jälle laamendama mul. Siis sai mul kõrini - võtsin ratta (kuigi oleks võinud hoopis bussiga minna.. ) ning sõitsin pmst 20-30 km teise Tallinna otsa ja veidi veel sellest väljagi, sõbranna juurde. Järgmine päev, sõitsin jälle koju, vastu ootas mind vanaema, kes tegi mulle pmst kohe süüa ja juua ja särkivärki ja kuulas mind ära. Ta mõistis umbes, et mul on mure vms. Ta püüdis ise emaga rääkida, aga ema pööras oma jutuga kõik nii, nagu oleksin mina süüdlane.
Nüüd ei ela mul isa eestiski enam ning täna hommikul ma magasin sisse, ema muidugi tuli kohe ukse taha paugutama (hoian pmst. koguaeg ust lukus), sõimas mind jälle. Siis ta täiest jõust peksis ust, mina muidugi hoidsin ust kinni, et ta seda päris maha ei saaks löödud. Ukse sisse tuli auk, aga mitte selline et sa näed läbi või saad sealt midagi läbi panna, väljastpoolt on lihtsalt katki. Ta üritas siin võtmega (toaustel kõikidel sama võti) ust lahti teha, aga ma hoidsin enda oma lihtsalt ees. Ma ei taha teda sisse lasta ju, miks pean mina jälle peksa saama ja kuulama seda hala. Niigi, iga õhtu kui ta koju tuleb või mina kodus olen, ta tuleb mu tuppa ja räägib koguaeg mulle ekoolist ja ma ei tea millest. Absoluutselt, enamjaolt kõikidel mu tuttavatel ei tule ema lambist tuppa ega hakka jahuma et kuule kas sul on saksa keel õpitud, nagu esimese klassi lapsele. Vanemad ikka koputavad uksele ja tulevad aint siis, kui midagi tähtsat on vaja rääkida. Eile oli mul uks, nagu alati kinni ning ema oma toas, arvutis, ekoolis. Siis hakkas see jälle pihta - "Kas sul on seeee õpituud? Kas sa teaaad seda eeet, kas sa teaad todaaa eeeeeet?" ja te ei kujuta ette kui närvi see ajas. Algul ma muidugi läksin ütlesin et kas ta PALUN saaks tasa olla, et ma näen sedasama teksti oma ekoolist niigi, aga ei. Sain oma tuppa tagasi, nii hakkas see jälle peale, et kas tead et sul homme see ja teine ja kolmas. Igastahes, täna ta ütles mulle veel, et ma kaoks siit kodust ära, samas ütles ta ka, et kui kuhugi oma sõprade või sõbrannade juurde minema peaksin, siis helistab noorsoopolitseisse ja annab mu ülesse.. Annab mu ülesse, mille eest? Et ma ära jooksin? Kuramus, ise ta annab põhjuseid ära joosta. Räägib siin, et tema 40-aastasel närvid läbi, hullumaja kodus ja tööl, puhkepäevi polegi ning nüüd ta tahab mind samasuguseks muuta. Rääkis, et temal omal ajal küll ei lubatud kodus istuda, kohe peksti sõna otseses mõttes maast lahti ning peksti samamoodi sõna otseses mõttes kooli, et tema nägi vaeva.. Mis kuradi vaeva ta nägi? Ta ei viitsinud isegi gümnaasiumi minna (ta ei vaevunud isegi proovima), aga mina siiski otsustasin gümnaasiumitee ette võtta! Ta räägib, et lendan nagunii välja kahe puudutud päeva pärast. Kahe päeva, mille jooksul on üks väike töö ainult saksa keeles, mida erinevalt oma uutest klassikaaslastest olen mina juba mõnda aega õppinud ja oskan ilusti viiele teha.
Pealegi muudes ainetes on praegu teemad, mida ma oskan ning selliseid tunde, kus ma millestki aru ei saa, neil kahel päeval pole! Eile puudusin, kuna kehalises oli esmaspäeval mingi pikema maa jooksmine, vigastasin oma niigi valutavaid jalgu ning ei saanud pärast ilma valudeta isegi voodist välja.
Ma ise olen ka stressis(kui mitte depressioonis), lähen järgmine kuu psühholoogi juurde (oleksin juba see kuu läinud, kui ema iseenda heaolu tõttu poleks aega edasi lükanud), mul sellepärast ka tervisega jamasi. Nt. kardan, et mul vähk või et kopsude või südamega jamasi. Homme lähengi sellepärast arsti juurde ning räägin, et mul lisaks nende kartustega on ka vaimsed probleemid.
Unustasin rääkida ka oma isast. Ema helistas talle täna ja rääkis talle oma nutuse häälega kõik ära, mis täna aset leidis. Muidugi tegi ema seda nii, et mina jääksin selleks pahaks osapooleks, seega ise helistas mulle. Ta sõimas mind, ütles et mis mul viga on, ma hakkasin juba rääkima aga ta katkestas mind ja ütles et ma mingi imelik või ning sis ma lihtsalt ei saanud sõnu enam. Panin kõne ära. Korra ta muidugi helistas uuesti, aga ega mul polnud vähimatki tahtmist vastu võtta. Ta oli kaotanud mu usalduse, mu poolehoiu, juba teist korda.
Nüüd ma siin siis istun, praeguseks on vaikus, nagu vaikus enne tormi, sest ega kaua ei lähe, enne kui mu ema mul siia ukse taha paugutama tuleb. Ma ei tea, mida teha.. Ma annan otsad niimoodi, kui see samamoodi jätkub. :?
Life is either a daring adventure or nothing at all.

Re: Probleem emaga! Ma ei pea vastu enam.

#3
tere.

olen ise sotsiaalvaldkonnas õppiv tudeng (üldsotsiaaltöötaja) ja minu nõu on sulle kindlasti pöörduda asjatundjate poole(eriti just sotsiaaltöötaja). loomulikult ei kista sind kohe kodust ära, sest nagu ma aru olen saanud, ei taha paljud turvakoduga või vastava asutusega tegemist teha. kuid tallinnas on olemas ka asutused, kus töötajad annavad abivajavatele/mures lastele/noortele nõu, kuidas kõige paremini antud olukorras hakkama saada. kui sul tõesti huvi on, võin sulle PM-i vastavad kontaktid anda, kuhu pöörduda. selline pikaajaline tants ja trall lööb peagi sinu elu tasakaalust välja ja õppimine ning muud sotsiaalsed tegevused muutuvad vähemtalutavamateks. ja nagu ma näen, ei näi su suguvõsas ka kedagi olevat, kelle poole pöörduda nii, et nad kuulaksid sind erapooletult ära, ilma et nad vaid ema juttu usuksid.
aga siski hoiatan sind ette, et selline olukord, nagu sul kodus on, ei jäta sotsiaaltöötajaid külmaks ja sind võidakse emast eraldada. järgneb periood, kus emad tavaliselt püüavad muutuda või teesklevad teatud perioodi "muutumist" et last koju saada, et siis taas nõiaringi otsast alustada. aga see selleks. anna siis teada, kuidas sa toimida kavatsed ja eks ma pääan hea nõu ja abiga toeks olla :)
no kus kurat on kirjas, et inimesed peavad nii lollid olema...
Vasta

Mine “Psühholoogiline vägivald vanemate poolt”