Probleemid emaga

#1
Mul on selline probleem, et vahest ei saa me emaga kohe üldse läbi. :( Tülid saavad enamasti alguse sellest kui minu tuba juhtub segamini olema. Mul kohe peab tuba natuke segamini olema, sest muidu ei leia ma oma asju üldse ülesse. Kuid see selleks.Asi on läinud nii hulluks, et ma kohe ei taha tema seltsis olla. Ma tunnen, et ta ärritab mind. Tema hääletoon on pidevalt otsekui ründav - selline vali ja karm. Kui ta vahest välja vihastab kas selle peale, et mõni mu asi pole seal, kus ta olema peab või pole ma oma õppetööga päris graafikus(ehki mul pole kunagi ükski kodutöö tegemata jäänud ja õpetajad on mind alati kiitnud, et ma olen väga hoolas õpilane), siis on tüli kohe majas. Me karjume üksteise peale ja ütleme teineteisele halvasti. :oops: Tema ütleb, et ma olen laisk ja lohakas; ma ei saa millegagi hakkama; ma ei saavuta oma elus midagi kui ma ennast ei muuda; miks ta pidi mu siia üldse sünnitama; ma olen samasugune nagu mu totakas isa jne. Mina jälle karjun vastu, et jäta mu hing rahule ja mine mu toast minema. Seepeale on tema tavaliseks vastuseks, et mine minema kui ei meeldi. Minu isa käis selles vanuses juba tööl. Mis sa passid siin kodus? Ma tõepoolest läheksin siit hea meelega ära, aga mul pole ju kuhugi minna. Ma ei suuda õpingute kõrvalt tööle minna, et end ise ära elatada. Nii ma siis kannatangi vaikselt. :cry: Sellised tülid on tegelikult kestnud juba aastaid. Ma olen tõesti väsinud nendest tülidest. :cry: Ma ei taha ju tegelikult temaga tülitseda. :cry: Kui ta vahest nädalavahetusel kodust ära on siis ma lausa puhkan. Kuid Pühapäeval rassin nii et higimull otsaees, et kogu korter läigiks, sest ma kardan et muidu tuleb järjekordne tüli. Ja oleks et ta siis ütleks paar head sõnagi selle eest, et ma teda aitan jättes tihti seetõttu tegemata mõne kooli koduse töö või leidmata aega enesele pühenduda. Aga ka mina olen ju inimene! :!: Ka mina vajan enesele veidi aega, et oma hobidega tegeleda või siis lihtsalt lõõgastuda! :!: Ma olen proovinud talle selgitada, et ma ei suuda kooli kõrvalt rohkem koduseid töid teha. Seepeale hakkab tema mind aga hädapätakaks sõimama ja siis ongi nii, et sõnast tuleb sõna ja enne kui arugi saame on riid majas. Vahel lõpevad sellised riiud sellega et ma saan talt mõne kõrvakiilu või tõuseb ärritustase niivõrd kõrgele, et keha rakendab äärmuslikke meetodeid minu rahustamiseks - mind valdab lihtsalt kohutav jõuetus, stoiline rahu, ma ei taju enam ümbritsevat maailma selgesti, ei reageeri lihtsalt. :cry: Ema arvates ongi lapsed ainult selleks siia ilma sünnitatud, et neist tulevikus mingit kasu oleks.(Ta hindab inimesi üldse selle järgi kui palju neist talle kasu on.) Aga see pole ju õige! Lapsed peaksid eelkõige rõõmu tooma. Vahel mul on tunne, et ta ei armastagi mind. :( Vahel olen mõelnud et ta nagu polekski mu päris ema, sest ta käitub minuga nii julmalt. :?: Palun andke mulle nõu, mida ma peaksin tegema?! Ma olen tõesti väsinud nendest tülidest. vahel on mul tahtmine surra, sest ma ei suuda enam temaga kakelda.

PALUN AIDAKE MIND!!! :cry: :cry: :cry:

Mida siiski nende vanematega ette võtta?

#3
Vanemad kasvatavad vahel lapsi "ebameeldival" viisil oma võimetuse pärast. Nad ei tea, kuidas teistmoodi, kuidas teha nii, et lapsel oleks kõik korras, midagi nendega halba ei juhtuks, et nad ise ei teeks midagi "valesti", et nende pärast mitte muretseda... (ma arvan, et see polegi võimalik lõpuni). Nemad ise on segaduses. Selle asemel, et pidevalt tülitseda ja vastu vaielda, võib olla tasub proovida neid mõista (mõista neid vahel on raske, usun? Proovige end nende asemele panna, see aitab) ja leida koos niisugune kätumisviisi, mis rahuldaks enam-vähem kõiki.

Vahel ei teadvusta vanemad lõpuni, et nende laps on omaette isiksus, eraldi nendest, mitte täitsa nende oma... Näidake nendele, et peale selle, et te olete nende laps, olete siiski ka eraldi isiksus, et teil on oma arvamus ja te võite selle eest vastutada. Selleks on tõesti vajalikud vaprad teod, rohkem täiskasvanu moodi. Näiteks võimalikult rohkem tõtt rääkida (isegi kui kardad tagajärgi); tunnistada oma vigu; tunnistada, et mingit asja te ei oska teha ning abi paluda; siiralt vestelda, kui on mingi probleem... Ma usun, et seda ei ole eriti lihtne teha, õigemini alustada. Mõtled "miks mina pean? Miks nemad ise ei ole võimelised minust aru saama?". Kuid vanemad võivad olla nii sügavalt elusündmuste keerisesse uppunud, et ei märka, kuidas nende lapsed juba nii suureks kasvasid ja isegi oskavad ise mõelda. Tooge nad ise maa peale, kui ei taha nende korraldusi kuulda ja tülitseda nendega elu lõpuni.

Elutempo on praegu niivõrd intensiivne, kõik muutub nii kiiresti, vahe põlvkondade vahel kasvab ja kasvab... et vanemad ja nende lapsed omavahelistes arusaamatustes ja mõttetutes vastuvaidlemistes unustasid selle, et siiski on kõige lähedasemad inimesed maailmas ja sellepärast ka üksteistega mingil moel sarnased. Kas lähedased inimesed on ainult selleks, et nendega sõdida? Just nendelt ju võib kõige paremat tuge saada! Seepärast, ärge peljake oma vanematelt abi paluda, rääkida nendega oma isiklikest probleemidest; rohkem arutlege nendega erinevad eluteemasid (nagu sõprus, armastus, abiellumine). Ja kuivõrd absurdsena see ei tunduks, avaldage rohkem oma positiivseid tundeid nende vastu. Toetage neid, rääkige et armastate neid. Usute või mitte, aga vanematele vahel just sellest ei piisa.

Parimate soovidega!
Hanna (konsultant).

täna oli jälle sõnavahetus...

#4
Hanna kirjutas:Vanemad kasvatavad vahel lapsi "ebameeldival" viisil oma võimetuse pärast. Nad ei tea kuidas teistmoodi, kuidas teha nii, et lapsel oleks kõik korras, midagi nendega ei juhtuks halba, et nad ise ei teeks midagi "valesti", et nende pärast mitte muretseda... (ma arvan, et see polegi võimalik lõpuni). Nemad ise on segaduses.
Ma saan aru, et ta kasvatab mind nii nagu ta oskab, aga ikkagi teeb tema selline käitumine ja suhtumine mulle haiget. :( Ma tean, et tema isa oli veel karmim ja võibolla ta tõesti ei oska teisiti.
Hanna kirjutas:Selle asemel, et pidevalt tülitseda ja vastu vaielda võib olla tasub proovida neid mõista (mõista neid vahel on raske, usun :? . proovige end nende koha peale panna, see aitab) ja leida koos niisugust kätumisviisi, mis rahuldaks enam vähem kõiki.
Ma olen tõesti proovinud teda mõista ja panna ennast tema asemele, aga mis liig see liig! Ta võiks ju ometi aru saada, et TA ei saa elu lõpuni minu eest otsuseid teha! Ükskord pean ka mina oma elu elama hakkama! Ma ei saa ju elulõpuni tema seelikusaba külge rippuma jääda! Kuigi see talle meeldiks!!! Talle ei meeldi see kui ma tahan kusagile peole minna, ütleb et üksi ei lähe kuhugi! Ja kui ma tahan kellelegi, kellega ma varem kusagil käinud pole vihje teha,et võiks koos kusagile minna, siis on ta ka sellele vastu.Ütleb, et ma ei tunne teda piisavalt ja jumalt teab milline ta tegelikult seal väljas on. No ma saan ju aru, et ta muretseb minu pärast, et minuga midagi ei juhtuks ja et mul koolis ikka kõik hästi läheks, aga see on siiski minu elu! Ja mul on ometi õigus teha omi vigu, sest vigadest ju õpitaksegi!?
Hanna kirjutas:Vahel vanemad ei teadvusta lõpuni, et nende laps on omaette isiksus, eraldi nendest, mitte täitsa nende oma... Näidake nendele, et peale seda, et te olete nende laps, te olete siiski eraldi isiksus, et teil on oma arvamus ja teie võite selle eest vastutada. Selleks on vajalikud tõesti vaprad teod, rohkem täikasvanu moodi. Näiteks võimalikult rohkem tõtt rääkida (isegi kui kardad tagajärgi); tunnistada oma vigu; tunnistada et mingi asi te ei oska teha ja abi paluda; siiralt vastelda, kui on mingi probleem... Ma usun, et seda ei ole eriti lihtne teha, õigemini alustada. Mõtled "miks mina pean? Miks nemad ise ei ole võimelised mind aru saada?". Kuid vanemad võivad olla nii sügavalt elusündmuste keerisesse uppunud, et ei märka, kuidas nende lapsed juba nii suureks kasvasid ja isegi oskavad ise mõelda. Tagastage neid ise maa peale, kui ei taha nende korraldusi kuulda ja tülitseda nendega elu lõpuni.
Ma olen ju proovinud, aga tulemuseks on reeglina ikka järjekordne tüli. :cry: Nagu viimane kord selle peole minekuga, ma ütlesin talle, et tulemas on pidu, millele ma kangesti minna tahaksin. Ja kui ma ütlesin, et kavatsen ühele sõbrale koolist vihje teha, et võiks sinna peole minna, siis läks kisa lahti... Mis sõber? Kes ta selline on? Ma ju ei tunnegi teda piisavalt! Jne. Ma proovisin talle rahulikult seletada, et ma olen juba piisavalt vana, et ise oma otsuseid langetada ja kuidas ma muidu saaksingi teda tundma õppida kui ma ei kohtu temaga. Või kuidas ma üldse saan enesele sõpru leida, kui ma üldse väljas ei käi. Seepeale oli ta solvunud ja ütles, et inimese tundmaõppimiseks on teisigi kohti kui peod. Ja üleüldse on ta vastu, et üritan uusi tutvusi sobitada ja internetis inimestega suhelda. :? Ütleb, et mis kasu sellised suhted mulle toovad? No tule taevas appi! :shock: Kõike ei saa ju ometi kasu järgi mõõta!!! :!: Kuhu me sedasi jõuame? :?:
Hanna kirjutas:Elutempo on praegu niivõrd intensiivne, kõik muutub nii kiiresti, vahe põlvkondade vahel kasvab ja kasvab... et vanemad ja nende lapsed omavahelistes arusaamatustes ja mõtetustes vastuvaidlemistes unustasid sellest, et siiski olevad kõige lähedasemad inimesed maailmas ja selle peale ka üksteistega mingil moel sarnased.
Jah, vahe põlvkondade vahel kasvab tõesti kohutava kiirusega ja elutempol on selles oluline roll. Mu ema näiteks ei mõista, et meile noortele on ühiskonna surve praegu mitu korda suurem kui tema ajal. Meilt nõutakse mitu korda rohkem. Meisse sisendatakse juba lasteaiast peale, et me peame oma eksistensi eest võitlema. Koolis ja ülikoolis muud ei tehtagi, kui öeldakse et me oleme omavahel konkurendid. Pinge, mis meile koolis peale pannakse on tohutu, sest iga õpetaja tahab, et tema ainet õpitaks korralikult ja nad ei arvesta sellega, et ka teised õpetajad nõuavad meilt sama ja annavad ka koju õppida. Tema ei saa aru, kui suur pinge meil tegelikult peal on. Tema teab ainult, et tema ajal anti ka koju õppida aga tema pidi jõudma ka kõik kodused tööd ära teha ja veel sõpradega suhelda. Tegelikult oli õppeprogramm ise juba tema ajal palju kergem. Aga sellest tema aru ei saa. Tema raiub ikka oma ja tahab, et kõik oleks tehtud :(
Hanna kirjutas:Kas lähedased inimesed on ainult selleks, et nendega sõdida? Just nendest ju võib kõige parema toetuse saada! Sellepärast, ärge pelgake oma vanematest abi paluda, rääkida nendega oma isiklikest probleemidest; rohkem arutelge nendega erinevad eluteemasi (nagu sõprus, armastus, abiellumine). Ja kuivõrd absuurdseks see ei tunduks, avaldage rohkem oma positiivsed tunded nende vastu. Toetage neid, rääkige et armastate neid. Usute või mitte, aga vanematele vahel just seda ei piisa.
Tegelikult ei tohiks lapsed ja vanemad üldse omavahel tülitseda. Nad peaksid olema üksteise vastu alati lahked ja head.Nad peaksid teineteist ikka mõistma. Nad peaksid rohkem aega veetma koos. Vanemad peaksid tundma rohkem huvi oma laste vastu ja kui nad näevad, et lapsel on mingi mure(et ta on tujust ära või lihtsalt väsinud), siis toetama teda ja võimalusel püüdma teda aidata. Kui on näha, et laps tõepoolest ei suuda rohkem koduseid toimetusi oma põhitöö, so õppimise, kõrvalt teha, siis ei tuleks teda mõista. Lapsed niikuinii aitavad oma vanemaid nii kuidas nad suudavad.Selline on minu ettekujutus tõelisest perekonnast. :idea:

Aga kahjuks on minu suhted emaga sellest väga kaugel. Ma olen proovinud emale oma muredest rääkida ja teinekord olen ka rahulikus õhkkonnas proovinud talle selgeks teha mida ma ootan meie suhetest ja et ta teeb mulle oma sellise käitumisega haiget, aga tema kas ei saa sellest aru või ei taha aru saada. :( Ta on üldse väga kinnine inimene ja tema suust kuuleb harva midagi sellist, et ma armastan sind. Ja kui ta seda ütlebki, siis kõlab see võltsilt kõige selle kõrval, kuidas ta minuga käitub. :cry: Mina ise ei suuda juba ammu talle ütelda, et ma armastan teda. :oops: Vahel ma kallistan teda, aga sedagi teen vastumeelselt. :oops: :cry: Ma ei luba enesele tema vastu mingeid soojemaid tundeid tunda, sest siis teevad need tülid mulle veel rohkem haiget. Tüüpiline kaitsereaktsioon - keegi ei saa mulle haiget teha kui ma ei lase teda oma südamesse. :?

Vahel ma tõesti mõtlen,et miks ta mu siia maailma üldse sünnitas kui ta mind tegelikult ei taha. Ta on mitu korda ütelnud, et pidi ta mu üldse siia ilma sünnitama, mis viga oleks tal olnud elada ilma minuta. Kas nii räägib siis ema, kes oma last armastab? :shock: :cry: :?: Vahel mul on tunne, et ta peab mind lihtsalt orja eest, kes koduseid majapidamistöid teeks ja sõnagi vastu ei ütleks. :cry: SEE TEEB NII HAIGET!!!

PALUN AIDAKE MIND! :cry: MA JU TÕESTI EI TAHA TEMAGA TÜLITSEDA!:cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: täna oli jälle sõnavahetus...

#5
Ei saa inimest täielikult muuta, aga võib muuta oma suhtumine su ema käitumise vastu. Ma usun, et sul on raske ja sina oled juba väsinud sinu emaga suhete pärast, aga proovida teda ümber teha on sama nagu pead vastu seina taguma - tulemuseks ainult valu ja pettumus.

Su emal on tõesti raske. Kui inimene on õnnelik ta ei hakka oma last solvama. Kui tall on halb, siis ta on alati pahane ja kõik ärritab teda. Sama on sinu emaga. Sina ei ole tema halvas tujus süüdi, aga tema oma viha ja valu valab sinu peale välja. Ja sel hetkel ta ei tea mida ta tõesti sinuga teeb.

Proovi rääkida oma tunnetest emale kui on jõudu. Võid näiteks rääkida emale: "Kui sa räägid niisuguseid asju, karjud minu peale, see tugevalt solvab mind, ma tahan nutta". Kui sul on teised tunded peale solvumist (viha, kurjus, süütunne, kaastunne...), räägi nendest ka. Võib olla ta ei saa sinust aru alguses aga kui sa räägid oma tundeid välja see toob sulle kergendust.
Murest murtud kirjutas: Ma olen proovinud emale oma muredest rääkida ja teinekord olen ka rahulikus õhkkonnas proovinud talle selgeks teha mida ma ootan meie suhetest ja et ta teeb mulle oma sellise käitumisega haiget, aga tema kas ei saa sellest aru või ei taha aru saada. Ta on üldse väga kinnine inimene ja tema suust kuuleb harva midagi sellist, et ma armastan sind.
Ära oota, et ta muudab kohe oma käitumist. Kui sul on väga raske, siis mõtle sellest, et ta on inimene oma nõrkustega, võid kujutada ette, et ta on väike laps, kellel midagi valutab, ta tunneb ennast halvasti aga ei oska seda seletada. Võib olla sulle siis on lihtsam mitte solvuda tema käitumise peale.
Murest murtud kirjutas: Ükskord pean ka mina oma elu elama hakkama! Ma ei saa ju elulõpuni tema seelikusaba külge rippuma jääda! Kuigi see talle meeldiks!!! Talle ei meeldi see kui ma tahan kusagile peole minna, ütleb et üksi ei lähe kuhugi! Ja kui ma tahan kellelegi, kellega ma varem kusagil käinud pole vihje teha,et võiks koos kusagile minna, siis on ta ka sellele vastu.
Ta jätkab niimoodi käituma seni, kuni arvab, et sina oled väike laps. Täiskasvanu inimene arvestab teiste inimeste arvamusega, aga otsutsutab ise ja vastutab oma käitumise eest. Proovi, kui seletad emale, et sina oled juba piisavalt suur jne., arvestada ka tema arvamust. Proovi leppida kokku temaga: Näiteks, sina jalutad sõbradega, lähed peole... selle asemel teed niipalju kodused tööd, jõuad teha ka kõik koolitööd. Mida rohkem sa tunned ennast ja käitud, nagu täiskasvanu inimene, seda lihsam hakkab su emaga sinuga ära leppima, seda vähem ema otsustab sinu eest.
Murest murtud kirjutas:Vahel ma tõesti mõtlen,et miks ta mu siia maailma üldse sünnitas kui ta mind tegelikult ei taha. Ta on mitu korda ütelnud, et pidi ta mu üldse siia ilma sünnitama, mis viga oleks tal olnud elada ilma minuta. Kas nii räägib siis ema, kes oma last armastab? Vahel mul on tunne, et ta peab mind lihtsalt orja eest, kes koduseid majapidamistöid teeks ja sõnagi vastu ei ütleks. SEE TEEB NII HAIGET!!!

PALUN AIDAKE MIND! MA JU TÕESTI EI TAHA TEMAGA TÜLITSEDA.
Võib olla sa oled sinu ema jaoks konkurent, kuid ta ei teadvusta seda. Sina oled noor, sul on kõik ees ja see kutsub tal teadvustamata kadedust. Tal on halb ja oma toriniga ta teadvustamata palub abi. Kahjuks mitte ainult sinu ema niimoodi käitub. Sina ei ole selles süüdi. Kui kaotad kannatuse ja räägid jälkusi talle, ära siis süüdista ennast. See on normaalne, sina oled ju elav ja mitte veel täiesti täiskasvanu inimene.
Murest murtud kirjutas: Mina ise ei suuda juba ammu talle ütelda, et ma armastan teda. Vahel ma kallistan teda, aga sedagi teen vastumeelselt. Ma ei luba enesele tema vastu mingeid soojemaid tundeid tunda, sest siis teevad need tülid mulle veel rohkem haiget. Tüüpiline kaitsereaktsioon - keegi ei saa mulle haiget teha kui ma ei lase teda oma südamesse. .
Armastus ei oleta mingi kasu või teene. Su ema armastab sind ainult sellepärast, et sina oled olemas, kuigi ei oska seda näidata. Armasta teda niisugusena, nagu tema on, KUI SA SUUDAD, näita oma armastust, et ta teaks seda. See käitumine on tõesti täiskasvanu moodi!

Jõudu sulle!
Hanna (konsultant).

Suhted emaga muutuvad järjest hullemaks!!! :(

#6
Tere!

kirjutan, sest mu suhted emaga muutuvad järjest hullemaks. Olen ikka proovinud midagi parandada, aga siiani pole küll mingeid paranemismärke näha! :( Äkki oskate teie mulle mingit nõu anda või mind kuidagi aidata!??? :)
Hanna (ajutiselt olen ära kirjutas:Ei saa inimest täielikult muuta, aga võib muuta oma suhtumine su ema käitumise vastu. Ma usun, et sul on raske ja sina oled juba väsinud sinu emaga suhete pärast, aga proovida teda ümber teha on sama nagu pead vastu seina taguma - tulemuseks ainult valu ja pettumus.
Oma suhtumist muuta... Hea ütelda! :? Hetkel näen kurja vaeva, et säilitada tema vastu mingitki austust ja lugupidamist. Et oma südameski elus hoida seda armastuse jäänust, mida tema vastu veel tunnen, sest seda välja näidata ei suuda ma enam ammu. :cry: :oops: Mul on häbi selle pärast, et ma oma emasse niimoodi suhtun - ta on ju ikkagi mind kasvatand ja koolitand :) ! :oops: Ja ometi on nii, et mul on raske temaga ühes ruumiski viibida! :oops: Ta ei pea veel suudki lahti tegema, piisab tema nägemisest kui ma juba tunnen, kuidas ma üleni pingesse tõmbun! :cry: Tunnen ennast nagu nurka aetud metsloom, kes on sisse piiratud ja keda kepiga togitakse või kividega loobitakse. Ma üritan lööke plokeerida, aga mõned (enamik?) tabavad mind siiski... Ma tahaksin põgeneda, aga ei saa - pole lihtsalt kuhugi põgeneda!!! :cry: Mul on tunne, et ema lihtsalt sööb minu eluenergiat! :shock: :cry: Ma ei või kunagi talle välja näidata, kui millegi pärast rõõmustan, sest siis üsna varsti leiab ta mooduse, kuidas see kõik ära nullida ja mu meeleolu jälle alla igasugust arvestust viia! :cry: Otsekui ei võiks ta seedida, et ma vahest harva ka õnnelik olen! :?: :? Kuigi, kui vahest ei õnnestu seda varjata, siis ta küll võibolla teeb näo nagu teda see ka rõõmustaks, aga järgmisel hetkel hakkab ta katsetama erinevaid võimalusi, kuidas mu tuju kohe kindlasti jälle ära rikkuda, nii et ma jälle õnnetu oleksin. Reeglina hakkab ta siis mu kallal norima, et see või teine asi pole nii nagu tema tahab ja enne ei jäta, kui olen jälle endast välja läinud - kui ühte pidi ei õnnestu, siis teistpidi ikka õnnestub. :? :x :cry:
Hanna (ajutiselt olen ära kirjutas:Su emal on tõesti raske. Kui inimene on õnnelik ta ei hakka oma last solvama. Kui tall on halb, siis ta on alati pahane ja kõik ärritab teda. Sama on sinu emaga. Sina ei ole tema halvas tujus süüdi, aga tema oma viha ja valu valab sinu peale välja. Ja sel hetkel ta ei tea mida ta tõesti sinuga teeb.
Noo jah... Ta ise ütleb ka, et tema ei tea, mida ta viha hoos suust välja ajab. :? Aga see on ikkagi nii ebaõiglane!!! :cry: Miks pean mina selle pärast kannatama??? Olen proovinud temaga sellest korduvalt rääkida ja talle selgeks teha, kuidas mind haavavad tema solvangud ja halvasti ütlemised... Aga tolku pole sellest midagi! :cry: Kui ta üldse suvatseb selle jutu lõpuni kuulata, siis tavaliselt hakkab ta ennast õigustama ja ütleb, et tema on lihtsalt sellina ja kõik. Teinekord isegi jääb mulje, et ta kavatseb räägitu üle järele mõelda ja midagi muuta, aga see on ekslik, sest kui temalt tunni aja päradst küsida, millest me rääkisime, siis on ta selle kõik juba unustanud ja jätkab ikka vana käitumismalli järgi! :evil:
Hanna (ajutiselt olen ära kirjutas:Proovi rääkida oma tunnetest emale kui on jõudu. Võid näiteks rääkida emale: "Kui sa räägid niisuguseid asju, karjud minu peale, see tugevalt solvab mind, ma tahan nutta". Kui sul on teised tunded peale solvumist (viha, kurjus, süütunne, kaastunne...), räägi nendest ka. Võib olla ta ei saa sinust aru alguses aga kui sa räägid oma tundeid välja see toob sulle kergendust.
Olen sellest talle vähemalt 100 korda rääkinud kõigi nende aastate jooksul! :? Tulemus on 0! :cry: Ta ei kavatsegi ennast muuta, vaid nõuab järjekindlalt, et mina ennast selliseks muudaksin, nagu tema tahab! :x Ok, ma saan aru, et teda on võimatu muuta, kui ta ise seda ei taha, ja oleksin valmis teda ka sellisena aktsepteerima, kui ka tema mind võtaks sellisena nagu ma olen ja kui ta suhtuks minusse veidigi austavamalt ja suurema lugupidamisega! Ka mina olen ju lõppude lõpuks inimene!!! :evil: Ja mul on õigus oma elule!!! :evil: Nagu mul on õigus teha ka vigu!!! :? Ta ei pea mind pidevalt kamandama ja mulle ette dikteerima, mida ma teha tohin ja mida mitte!!! :evil: Ja kui ta tahab, et ma teda aitaksin, siis öelgu seda viisakalt, rahulikult, mitte aga agressiivse häälega, nagu tahaks ta mulle kohe kõrri karata, kui ma ei torma tema käsku täitma. Ma ju aitan teda, kui mul on selleks aega! :) Aga selline agressiivne käskiv toon tekitab minus ainult trotsi ja vastumeelsust! :? Kui siis teengi seda, mida ta nõuab, siis ainult hirmust, et ei suuda suurema tüliga enam toime tulla, kuna mul puudub selleks lihtsalt jõud! :( Aga ta võiks siiski arvestada ka sellega, et mul on oma elu - olen noor inimene ja tahan midagi ka endale lubada (väljas käia, sõpradega suhelda, hobidega tegelda)! Ma ei saa kogu aeg tema seelikusabast kinni hoida!!! :evil: Niigi olen terve elu olnud kodus, sest tema pole mind eriti kusagile lasknud (pidudele selle pärast, et see pole turvaline, kui sinna üksi lähen; huviringidest olen ka ära jäänud, kuna ei tulnud eķma ajaga toime - kool+kodused tööd kurnasid mu liiga ära ja kui ei saanud nende "tähtsamate asjadega" hakkama, siis pidingi huviringidest loobuma... :( ) Ka sõpru pole mul selle pärast eriti olnud... :( Kui ma nüüd proovin kusagil käia ja arvuti vahendusel teistega suhelda, siis krimpsutab ta jälle nägu - miks ma ei tegele temaga? :( Ja samal ajal heidab mulle ette, et ma pole üldse nagu üks normaalne noor - nendel on kõigil juba oma poisid ja muud sõbrad; nemad käivad lõbutsemas ja tööl ja koolis - nemad jõuavad kõike,miks mina ei jõua? :twisted: Ja jälle läheb lahti vana kulunud jutt, et ma olen üks igavene hädapätakas, kes mitte millegagi hakkama ei saa ja mitte midagi ei jõua ja elus mitte midagi ei saavuta! :evil: :cry: Aga vot ma ei ole nii kiire ja võimekas kui teised ning mulle meeldib kõike korralikult teha, mitte ülejala visata!!! :evil: :) On see siis kuritegu, mida iga päev nina peale visata? :x See on niiiii ebaõiglane!!! :cry:
Hanna (ajutiselt olen ära kirjutas:Ära oota, et ta muudab kohe oma käitumist. Kui sul on väga raske, siis mõtle sellest, et ta on inimene oma nõrkustega, võid kujutada ette, et ta on väike laps, kellel midagi valutab, ta tunneb ennast halvasti aga ei oska seda seletada. Võib olla sulle siis on lihtsam mitte solvuda tema käitumise peale.
Ma ei ootagi, et ta ennast üleöö musteremaks muudaks! Enne hakkaks päike tagurpidi käima! :twisted: :lol: Aga ma ootan temalt pisutki austust minu vastu! Et ta arvestaks sellega, et ka mina olen inimene ja tahan oma elu elada ega saa pidevalt 24 tundi ööpäevas tema käsutuses olla!!! :( Ja ma lihtsalt olen aeglasem kui teised ega suuda taluda nii suurt koormust kui teised!!! Mina pole selles ju süüdi, et ma selline olen!!! :cry: Miks ta seda mulle siis kogu aeg nina peale viskab??? :cry:
Hannna (ajutiselt olen ära kirjutas:
Murest murtud kirjutas: Ükskord pean ka mina oma elu elama hakkama! Ma ei saa ju elulõpuni tema seelikusaba külge rippuma jääda! Kuigi see talle meeldiks!!! Talle ei meeldi see kui ma tahan kusagile peole minna, ütleb et üksi ei lähe kuhugi! Ja kui ma tahan kellelegi, kellega ma varem kusagil käinud pole vihje teha,et võiks koos kusagile minna, siis on ta ka sellele vastu.
Ta jätkab niimoodi käituma seni, kuni arvab, et sina oled väike laps. Täiskasvanu inimene arvestab teiste inimeste arvamusega, aga otsutsutab ise ja vastutab oma käitumise eest. Proovi, kui seletad emale, et sina oled juba piisavalt suur jne., arvestada ka tema arvamust. Proovi leppida kokku temaga: Näiteks, sina jalutad sõbradega, lähed peole... selle asemel teed niipalju kodused tööd, jõuad teha ka kõik koolitööd. Mida rohkem sa tunned ennast ja käitud, nagu täiskasvanu inimene, seda lihsam hakkab su emaga sinuga ära leppima, seda vähem ema otsustab sinu eest.
Aga ma ei ole ju enam laps!!! :evil: Olen noor täiskasvanud inimene ja tahan lõpuks ometi ELAMA HAKATA!!! Veerand elu olen mööda saatnud nii, et kui hakata mõtlema, mida meeldivat ja meeldejäävat mul sellest on meenutada, siis piisaks kahe käe sõrmedest ja varvastest! :( Ehk siis pea iga aasta kohta napilt üks meeldiv ja meelde jääv sündmus! :?

Ma olen proovinud talle selgeks teha, et ma pole enam tita, kelle järele peab pidevalt vaatama ja kes ei saa ise oma eluga hakkama... Selle peale ta tavaliselt vihastab ja üteb, et tema jaoks jään ma elu lõpuni lapseks! :x :?

Ja mis puudutab seda, et hakata temaga mingeid läbirääkimisi pidama, et vot ma teen nüüd selle eest veel mingeid erilisi kodutöid, et kuhugi peole või huviringi minna, siis see on võimatu! Ma niigi teen juba pea kõiki kodutöid, kui koolitöö selleks ikka ähegi aega jätab! Õhtuks olen tavaliselt alati nii väsinud, et kukun lihtsalt voodisse! :( Mingeid lisakohustusi ma küll enda peale enam võtta ei suuda - nendegagi tulen häda vaevu toime!!! :shock:
Hanna (ajutiselt olen ära kirjutas:Võib olla sa oled sinu ema jaoks konkurent, kuid ta ei teadvusta seda. Sina oled noor, sul on kõik ees ja see kutsub tal teadvustamata kadedust. Tal on halb ja oma toriniga ta teadvustamata palub abi. Kahjuks mitte ainult sinu ema niimoodi käitub. Sina ei ole selles süüdi.

Hmh! :? Aega-ajalt tõesti tundub, et tal on kohe kade meel, kui mul hästi läheb ja ma millegi üle rõõmustan, sest just siis hakkab ta eriti otsima võimalusi, millest kinna haarata ja mind endast jälle välja viia! :x Kuid mis abi ta siis palub??? :? :?: :?: :?:
Hanna (ajutiselt olen ära kirjutas:Kui kaotad kannatuse ja räägid jälkusi talle, ära siis süüdista ennast. See on normaalne, sina oled ju elav ja mitte veel täiesti täiskasvanu inimene.
Aga ma ei taha temaga sedasi käituda! Mul on enda pärast häbi, et temasse sedasi suhtun ja temaga nii halvasti läbi saan - ta on ju ikkagi minu ema, ta on mind kasvatand ja koolitand!!! :cry: :oops:
Hanna (ajutiselt olen ära kirjutas:Armastus ei oleta mingi kasu või teene. Su ema armastab sind ainult sellepärast, et sina oled olemas, kuigi ei oska seda näidata. Armasta teda niisugusena, nagu tema on, KUI SA SUUDAD, näita oma armastust, et ta teaks seda. See käitumine on tõesti täiskasvanu moodi!
Aga ma ei suuda talle siiralt välja näidata, et ma teda armastan! Ja siis ma parem ei tee üldse midagi, sest ebasiirad embused ja soojad sõnad paistavad läbi ja on sellele inimesele alandavad, kellele neid öeldakse või keda emmatakse. :( Ja ma ei taha teda sel viisil alandada! :)

Vahel tunnen tema vastu mingit segu haletsusest ja põlgusest ja valust... Teinekord mõtlen - on minus üldse veel elus seda armastust tema vastu??? Aga kui mõelda, mida tunneksin, kui temaga midagi juhtuks, siis... :shock: :cry: Siis selgub, et mingit armastust ma siiski tema vastu veel tunnen :) , kuigi ta teeb kõik, et seda minust lõpilikult välja juurida! :cry:

Ma tõesti ei tea, mida teha!!! :cry: Palun aidake mind!!! :cry: Kuidas ma saaksin muuta oma suhtumist temasse paremaks või parandada meie vahelisi suhteid!??? :cry: Ma tõesti ei jõua seda enam taluda!!! :cry: MA EI TAHA TEMAGA TÜLITSEDA!!! :!: :cry: :cry: :cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Mu jõud hakkab tõesti otsa lõppema!!! :cry:

#8
Oh teavas! Ma ei tea, kui kaua ma veel vastu pean! :cry: Suhted temaga muutuvad iga päevaga tervamaks ja ma tunnen, kuidas viimanegi eluenergia minust välja voolab! :shock: :cry:

Miks ta peab ometi selline olema??? :cry: Miks ta ei suuda mõista, et ma olen ka inimene kõigi oma tugevate ja nõrkade külgedega??? Et ma olen noor inimene, kes ka tahab oma elu elada ja oma sõpru omada!!! :cry:

Mis siis viimasel ajal juhtunud on?

Kõigepealt see, et ta eriti jultunult sekkub minu isiklikku ellu ja üritab mulle dikteerida, kellega ma tohin suhelda ja kellega mitte! :evil: :cry: Oma tahte peale surumiseks ei kohku ta tagasi ka ähvardustest selles osas, mis mulle tõesti korda läheb - minu sõprade aadressil! :shock: :evil: :cry: Mis õigusega ta tuleb mulle ütlema, kellega ma tohin suhelda ja kellega mitte!? :evil: Ma olen täiskasvanud inimene ja mul on ju ometi õigus suhelda nendega, kellega ma tahan! :? Ok. Ma saan aru, et ta üritab mind kaitsta, kuna tema arvates võib see sõprus mulle kahju tuua... Kuigi ma ise nii ei arva!!! :) Aga isegi sellisel juhul on mul ju ometi õigus teha vigu!!! Vigadest ju õpitaksegi!!! Miks ta siis proovib sedasi sekkuda minu ellu!? Pealegi ta teab, et see niikuinii midagi ei muuda - ma lihtsalt olen sunnitud talle edaspidi valetama, sest ma ei kavatse tema pärast loobuda oma ainsa sõbraga suhtlemisest!!! :cry: Ma tõesti ei saa temast aru! :? Miks tal on vaja olla nii põikpäine ja ülihoolitsev? :? Ja ehkki ma saan aru, et tema sekkumine on tingitud tõesti sellest ülihoolitsevast suhtumisest, siis ikkagi pole tal õigust tulla ähvardama minu sõpru!!! :evil: See ei pruugi talle meeldida, et ma inimestega, kelles tema näeb mulle ohtu (kuigi seda ohtu ei ole!!! :D ), aga see ei anna talle õigust sedasi ähvarduste abil mind sundida temaga suhtlemist lõpetama!!! :evil: :cry:

See oli nüüd uuem uudis meie suhete seisukohalt... See tuli on juba tükk aega tuha all hõõgunud, kuid nüüd plahvatas see täie hooga põlema... Ma olen täiesti shokis, kui ta oma ähvardustega lagedale tuli! :shock: :cry: Sellel sõbral kulus tükk aega, et mind maha rahustada... Ääre pealt oleksin seal nutma ja vihast laamendama hakanud! :oops: Aga siiski tunnen ma ennast sellest tugevalt häiritud olevat! Mis õigusega ta mu ellu ometi sedasi sekkub!? :evil: :cry: See on mulle väga alandav! :cry: Nagu poleks ma ise üldse suuteline oma elu eest vastutama! :cry: :x :cry:

Kuid ega vanade probleemide osaski midagi targemaks pole läinud! :cry: Ikka õiendab pidevalt mu kallal ja manipuleerib minuga... Nüüd leidis veelgi efektiivsema meetodi kuidas sundida mind ennast veelgi rohkem pingutama, et täita tema nõudmisi - nüüd siis rõhub ta pidevalt oma tervisele... Otsekui oleks ta aru saanud, mis on minu suurim hirm - kaotada mõni lähedane... Tundub, et need kaotused on talle hullemini mõjunud kui ta ise seda endale tunnistab... :( Igal juhul kasutab ta olukorda suurepäraselt ära, et minuga veelgi tõhusamalt manipuleerida... :x :cry: Ta ju teab, et ma ei andestaks enesele kunagi, kui temaga midagi juhtuks selle pärast, et ma ei hoolitsenud tema eest piisavalt hästi... Ja just nimelt sellele ta viitabki iga kord, kui on vaja sundida mind midagi tegema... "Küll sa veel ükskord kahetsed, kui mind ükskord ei ole enam! :twisted: " - see on tema viimase aja lemmik võte minuga manipuleerimiseks - ja see toimib! :cry:

Eile oli meil jälle tõsine tüli... Jällegi majapidamistööde osas - mina tegin nii nagu oskasin, aga tema polnud ikka rahul... Lasi mitu korda uuesti teha, aga ikka leidis midagi, mille kallal norida... :( No ok... Öelnud siis rahulikult, mismoodi ma peaksin tegema, et ta rahule jääks... Aga tema pisitis kohe kisama ja karjuma! Ma tundsin ennast selle pärast nii halvasti - tahtsin surra! :cry: :cry: :cry: Ja kui ta siis jälle oma lemmiklausega välja tuli, siis mõtlesin endamisi: "Sa saad minust üsna varsti lahti! Ühel päeval sa mu hauda viid! :twisted: Siis loed kõikest, mida mulle teinud oled ja siis ehk mõistad, kui ebaõiglane ja julm sa minuga oled olnud! :twisted: Aga siis on juba hilja kahetseda!!! :evil: " Ja tõesti... Ega eile väga palju puudu ei jäänudki... Mul lõi õhtul nii tugevad valud südamesse ja selga, et mõtlesin: "Nüüd viimaks pääsen siit ära..." Aga seekord siiski jäi elutahe veel peale - kui mõtlesin oma ainsale tõelisele sõbrale! :D Võtsin siis lõpuks validooli, aga seegi ei aidanud... :( Valud olid mitu tundi sees - ka siis kui magama läksin olid veel pisted sees... Arstid mul südamel mingit viga leidnud ei ole, aga see pole mul esimene kord, kus nii tugevad valud sisse on löönud... Ükskord oli asi ikka päris hull, aga sellest pole ma kellelegi rääkinud... 8) Eile mõtlesin küll, et vastaks emale samasuguse mõõdupuu järele ja ütleks talle: "Mis sa siis teeksid, kui mind ei oleks? Sellised valud pole mul esimest korda! Ja eelmine kord oleks asi väga kurvalt võinud lõppeda... Oleks ikka nalja saanud küll, kui sina tuled teisest toast ja leiad mu eest... :twisted: " Aga ma siiski säästsin teda sellest! :) Ei tahtnud tema tasemele langeda! 8)

Nagu näete - olukord muutub juba tõesti väljakannatamatuks ja ma tõesti ei tea enam mida teha! :cry: Ausalt öeldes hakkab minus juba kustuma lootus, et sellele probleemile üldse mingi lahendus leidub! :cry: Võibolla tuleks selle olukorraga lihtsalt leppida ja proovida ennast kuidagi vastavalt sellele kohandada, et kasvõi mingilgi moel ellu suudaksin jääda... Ellu... Mingi ähmase eesmärgi nimel ja lootusest helgemast tulevikust! :? :lol:

Tõesti - kui keegi suudab mind aidata, siis praegu vajan ma tõesti abi!!! :!: Sest minu mõistus on täielikult otsas ja jõud hakkab ka otsa lõppema... :cry:

Ette tänades ja vastuseid ootama jäädes
Väga õnnetu noor inimene! :cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Emadega pole kerge

#9
Jah, eks ta raske ole... :(
Tavaliselt kujutatakse ette, et probleemid vanematega kaovad koos täiskasvanuks saamisega (maagiline 18, mis tegelikult ei muuda midagi) iseenesest, aga kahjuks see pole nii. Ma Olen... ütleb õigesti, et vanemate jaoks jääme me alati lasteks, meeldib see meile või mitte. Minu vanaema ja ema tülitsesid veel siiski, kui mu vanaema 80 oli.
Muidugi on terve hulk vanemaid, kes võtavad oma lapsi juba lapsepõlves täisväärtuslike ja MÕTLEVATE inimestega, aga ka mul pole olnud juhust nii kasvada. Tunnen ka ise praegu, et tegelikult arvab mu ema ikkagi, et ma ei saa ise hakkama, ei suuda teha otsuseid, ei oska enda eest seista, elada iseseisvat elu jne. Ja teate mis, see mõjub, kuni hakkadki nii arvama. Mulle on mu ema väiksest peale sisestanud, et kõik on ohtlik, tuleb olla ettevaatlik, mitte riskida jne. Mul on sellest praegu vastik mõelda. See ei ole teinud minust tugevat ja kindlat, ratsionaalselt mõtlevat noort inimest, vaid haledalt ara, äreva ja hirmudes vaevleva tüdruku. Meenutan vahel õudusega aegu, kui mu ema mulle igale poole järele tuli, sada korda helistas, iga kord, kui ma välja läksin manitses ettevaatlikkusele jne, jne, jne. Võiksin nimekirja lõputult jätkata. Ma ju tean, et ta tahtis vaid parimat ja üritas mind võimalike "ohtude" eest kaitsta, aga sellega võttis ära võimaluse ise näha, ise kogeda, ise mõelda. Nüüd, 21aastasena, hakkan tegema selliseid samme ja asju, mida oleks pidanud tegema aastaid tagasi. Ja ikka tunnen kõige ees hirmu.
Tegelikult ma ei süüdistagi oma ema, mõnes mõttes ma ka mõistan teda, vähemalt üritan. Tal on probleemid ja mured nagu meil kõigil... aga minusse on jätnud algselt tema hirmud ja maailmavaade liiga suure jälje, millest on rasek lähti rebida.
Seega tahaks öelda seda, et kõik teie, kes te olete tulevad lapsevanemad, jätke oma lastele hingamisruumi ja mõelge nii, et teie laps on AJUDEGA VÄIKE INIMENE. Niikaua kuni te ei lase oma lastel ise mõelda ja teatud piirides iseseisvalt tegutseda, nad ei hakkagi seda tegema.
Pikk ja segane kiri järjekordselt :D
Kõikidele edu ja head läbisaamist oma vanematega, kes on ka inimesed oma heade ja halbade külgedega :?

Re: Emadega pole kerge

#10
annuđka kirjutas:Jah, eks ta raske ole... :(
Tavaliselt kujutatakse ette, et probleemid vanematega kaovad koos täiskasvanuks saamisega (maagiline 18, mis tegelikult ei muuda midagi) iseenesest, aga kahjuks see pole nii. Ma Olen... ütleb õigesti, et vanemate jaoks jääme me alati lasteks, meeldib see meile või mitte. Minu vanaema ja ema tülitsesid veel siiski, kui mu vanaema 80 oli.
Jah... Eks ta paraku tõesti nii on, et oma vanematele me jääme elu lõpuni lasteks! :? Seda nad miskipärast tunnistada ei taha, et me saame ühel päeval iseseisvaks ja PEAME oma elu alustama ja hakkama ise vastutama oma tegemiste ja mittetegemiste pärast! :x :?
annu¨ka kirjutas:Seega tahaks öelda seda, et kõik teie, kes te olete tulevad lapsevanemad, jätke oma lastele hingamisruumi ja mõelge nii, et teie laps on AJUDEGA VÄIKE INIMENE. Niikaua kuni te ei lase oma lastel ise mõelda ja teatud piirides iseseisvalt tegutseda, nad ei hakkagi seda tegema.
Selle soovituse võiksid panna sinna, kus on foorumil ette nähtud koht - laste nõuanded vanematele vms! :wink:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Mu jõud hakkab tõesti otsa lõppema!!! :cry:

#11
Tere, "Ma Olen"!!! :wink:
Sinu suhete kirjeldus meenutas mulle sõjategevuse kroonikat: kes keda, mitu võitu ja mitu kaotust. Ma usun, et Sinu suhted emaga on praegu väga teravad ja pingelised, ja vajavad palju Sinu jõudu ja energiat, aga kas tõesti on nii, et teie vahel on sõjaolukord? Ja seoses sellega tahaksin meelde tuletada, et igas suhtes on alati minimaalselt kaks osalejat ning igaüks võib neid rikkuda või parandada. Ja igaüks otsustab iseenda jaoks, mida ta tahab ja missuguse seisukoha ta võtab. Kas sa tõesti tahaksid oma emale tõestada, et Sinul on õigus? Tead, mitte alati ei ole tugev see, kes alla ei anna, tegelikult koosneb tõeline tugevus oma lähedaste armastusest, hoolivusest nende suhtes ja andestamisest. Ma tean, et sa armastad oma ema, ja tahad talle kõige paremat, aga praegu on Sul raske temaga seotud vastuolust üle saada. Temal on vist omad põhjused nii käituda (see on omaette lugu, miks ja milleks ta nii teeb) ole praegu Sina see targem ja tugevam inimene, kes teeb sammu rahu saavutamise suunas. Proovi teda mõista ja andestada, tema vajab praegu seda väga ja Sina samuti.
Kas te elate emaga kahekesi, või suhtled Sa ka isaga? Missugused on Sinu suhted temaga, ja ema-isa vahel?
Ma Olen... kirjutas:
Miks ta peab ometi selline olema??? :cry: Miks ta ei suuda mõista, et ma olen ka inimene, kõigi oma tugevate ja nõrkade külgedega??? Et ma olen noor inimene, kes ka tahab oma elu elada ja oma sõpru omada!!! :cry: :
Sinu ema ei pea niisugune olema, aga ta on niisugune, ja seda oleks hea õppida vastu võtma, sest inimesed meie ümber ei ole alati niisugused, nagu meie tahaksime neid näha. Nad teevad teistmoodi, käituvad teisiti ja üldse on kõiges teistsugused. Ja kui me tahame olla nendega koos, siis tuleb nende erinevusi arvesse võtta. Sinul on omad nõrgad ja tugevad küljed ning samuti on nad Sinu emal olemas. Kõik me oleme inimesed oma vajadustega. Sina tahad sõpru omada, et rahuldada oma vajadust eakaaslastega suhelda; Sinu ema tingimata ka midagi tahab, ja tal on ka omad vajadused, näiteks Sinu eest hoolitseda. Ja suhtlemise kunst ongi selles, et kooskõlastada need vajadused, et kõik oleksid rahul. Mõtle selle üle, mida Sina tahad ja mida tahab ema ja kus teie soovid lähevad lahku, siis on lihtsam otsida teed, kuidas nad võiksid kokku langeda.

Ma Olen... kirjutas: ta eriti jultunult sekkub minu isiklikku ellu ja üritab mulle dikteerida, kellega ma tohin suhelda ja kellega mitte!
Siin on vist tegu piiridega, ja nende paikapanemisega. Kas Sa tead, kus lõpeb Sinu isiklik elu ja algab teise inimese elu? Millest koosneb ainult Sinu elu? Mille suhtes võid Sa ise otsustada ja mille eest oma elus vastutad ainult Sina? Kas Sa tead neid vastuseid ja kas teised ümbritsevad inimesed on sellest ka teadlikud või on nendel teine arvamus? Need ongi piirid, mis pannakse paika, ja kõik teavad nendest ning võtavad neid arvesse ja selles peab kokku leppima. See on vastastikune protsess. See on loogiline, et kui Sa tahad, et teised austaksid Sinu isiklikku elu, siis tuleb austada ja anda selleks õigus ka teistele: Kas Sa oled delikaatne ema isikliku elu suhtes, et nõuda seda enda suhtes?
Ma Olen... kirjutas: nüüd siis rõhub ta pidevalt oma tervisele... Otsekui oleks ta aru saanud, mis on minu suurim hirm - kaotada mõni lähedane..
... "Küll sa veel ükskord kahetsed, kui mind ükskord ei ole enam! :twisted: " - see on tema viimase aja lemmik võte minuga manipuleerimiseks - ja see toimib! :cry:

Igal juhul kasutab ta olukorda suurepäraselt ära, et minuga veelgi tõhusamalt manipuleerida... :x :cry:
Kui Sina mõistad, et see on tema manipuleerimisviis, siis on Sul eelis, et Sa tead tema kavatsusi, ja tead, et niimoodi püüab ta Sind sundida oma mängu mängima. Ning Sina võid valida, kas võtta see mäng vastu, või mitte. Kui Sa ei taha, siis Sa ei luba endaga manipuleerida, selleks on palju võtteid. Kõige paljastavam on manipuleerija jaoks see, kui talle antakse teada, et ollakse teadlikud sellest, mis toimub - siis ei ole enam mängimisvõimalust, ei ole teist arusaamist... Sa võid järgmine kord rahulikult talle ütelda näiteks: "Mulle tundub, et oma tervisele rõhumisega püüad sa tekitada minus süütunnet, et ma ei hooli sinust. Me mõlemad teame, et see ei ole nii, ma püüan hoolitseda sinu eest nii palju kui suudan. Sa ju tead kui valulik on minu jaoks see teema, ja see pole sinu poolt aus mind sellega ähvardada ja haavata". Püüa rääkida seda niimoodi, et ta ei solvuks, vaid saaks aru, et Sa mõistad teda, et tema käitumisel on ka omad põhjused olemas (võib-olla talle ei jätku Sinu tähelepanu ja niimoodi püüab ta seda saavutada)

Edu Sulle!!! :wink:
Maggy(konsultant)
P.S. Töötan nüüd teises kohas.

Sõda ei olegi kaugel... :( [Vastus Maggyle]

#12
Tere!
Maggy kirjutas:Sinu suhete kirjeldus meenutas mulle sõjategevuse kroonikat: kes keda, mitu võitu ja mitu kaotust. Ma usun, et Sinu suhted emaga on praegu väga teravad ja pingelised, ja vajavad palju Sinu jõudu ja energiat, aga kas tõesti on nii, et teie vahel on sõjaolukord?
Ega siin palju puudu ei ole! Meil käib nagu pidev Külm Sõda! :? Mina siiski proovin veel kuidagi rahumeelselt ja diplomaatiliselt asju ajada, aga see muutub iga päevaga aina raskemaks ja raskemaks! :cry: Ta manipuleerib minuga kõige julmematel viisidel rõhudes minu tunnetele! :cry:

Meil oli eile jälle üks tõsine tüli... :cry: Ja siis ta sõimas mind enese mõrtsukaks - viidates oma kehvale tervisele ja sellele, et ta ei tohi ärrituda... Ma proovisin temaga rahulikult räägida, aga sellest ei tulnud midagi välja! :cry: Ta üldse ei kuulanud mida ma rääkisin! :x :cry: Ainult karjus kogu aeg minu peale! :cry: Asi lõppes sellega, et ta tuli mulle kätega kallale! :cry: Ta tiris mind juukseid pidi enesele järele (see oli väga valus muide!!! :cry: ) ja lõi mulle vastu kätt kui proovisin ennast kaitsta... :cry: Ja siis kui ma vaistlikult proovisin kaitsta oma pead (seda armastab ta kõige sagedamini rünnata), siis panin ma hirmu pärast korraks silmad kinni... Seda kasutas ta ära ja lõi mind rusikaga kõhtu! :shock: :cry: Õnneks siiski mitte väga tugevasti ja valusasti! :) (Ilmselt tuli talle viimasel hetkel siiski mõistus pähe tagasi ja ta pidurdas löögi hoogu ja sellega ka tugevust! :) )Aga ta üldse viimasel ajal ei kontrolli enam õieti oma käitumist! :x :cry: Ta on muutumas agressiivseks ja on hakanud kasutama ka füüsilist vägivalda! :cry: Mul on hirm! :cry: Kardan, et varsti ei suuda ta ennast enam üldse kontrollida... Kujutate ette - ta võttis viimane kord kepi ja hakkas sellega mu nina ees vehkima! :shock: Mõtlesin, et ta kavatseb mulle sellega vastu pead lüüa! :shock: :cry: Haarasin sellest ruttu kinni, kuni nägin, et tema pilk uuesti selgemaks muutus, millest tegin julge järelduse, et ta taas on suuteline oma tegude eest vastutama! :? Aga pole sugugi välistatud, et ta ka järgmine kord midagi taolist ei tee! :shock: :cry: Ta tõepoolest enam ei kontrolli ennast! :shock: :cry: Ta hakkab nutma täiesti tühiste asjade pärast ja on närviline ja agressiivne! :cry: Viimane kord, kui ma üritasin teda rahustama minna, siis ta sülitas mulle näkku! :x :cry: :shock: :cry: See oli nii alandav ja vastik! :cry: :x :cry:
Maggy kirjutas: Ja seoses sellega tahaksin meelde tuletada, et igas suhtes on alati minimaalselt kaks osalejat ning igaüks võib neid rikkuda või parandada. Ja igaüks otsustab iseenda jaoks, mida ta tahab ja missuguse seisukoha ta võtab.
Jah - igal suhtel on KAKS OSAPOOLT!!! Kuid sellest ei ole kasu, kui ainult üks pool pingutab selleks, et suhted oleksid normaalsed! :( See teeb sama välja nagu proovida sõbruneda suvalise lõviga kusagilt savannist! Eks minge prooviga savannis läheneda mõnele lõvile ja öelda, et sa tahad temaga sõber olla - ta sööb su ära! :lol: Ja ka inimsuhetes ei ole mingit kasu kui ainult üks ennast nõrkemiseni pingutab, aga teine suhete parandamiseks mitte midagi ei tee vaid vastupidi teeb kõik selleks, et need veelgi halveneksid!!! :cry: Kas ma peaksin siis rahu nimel laskma enesega julmalt manipuleerida ja loobuma täielikult oma vabadusest ja elust? Kui sind päevast päeva rünnatakse, siis on kaks varjanti - sa kas mängid kangelast ja proovid iga hinna eest säilitada kodurahu või kaitsed ennast. Mina eelistaksin midagi kahe vahepealset - ehk mitte lasta ennast ka päris maha suruda, kuid samal ajal oleks hea kui saaks säilitada ka mingigi kodurahu, et see oleks siiski koht, kus me mõlemad võime kuidagi moodi koos eksisteerida.... 8)
Maggy kirjutas:Kas sa tõesti tahaksid oma emale tõestada, et Sinul on õigus?
Ma ei taha talle midagi tõestada... :? Ma lihtsalt soovin, et ta võtaks mindki kui vaba inimest, mitte kui enda orja! :cry: Et ta võtaks mind sellisena, nagu ma olen ja aktsepteeriks seda! Et ta aktsepteeriks ka seda, et ma ei saa olla 24 tundi ööpäevas tema käsutuses, nii nagu tema seda sooviks! :?
Maggy kirjutas:Tead, mitte alati ei ole tugev see, kes alla ei anna, tegelikult koosneb tõeline tugevus oma lähedaste armastusest, hoolivusest nende suhtes ja andestamisest. Ma tean, et sa armastad oma ema, ja tahad talle kõige paremat, aga praegu on Sul raske temaga seotud vastuolust üle saada.
On väga raske hoida elus seda väikest armastuse jäänust, mida tema vastu veel tunnen! :cry: Ma tõesti proovin teda mõista ja talle ka andetada, aga see nõuab minult suurt eneseületamist. :cry:

[qoute="Maggy"]Temal on vist omad põhjused nii käituda (see on omaette lugu, miks ja milleks ta nii teeb) ole praegu Sina see targem ja tugevam inimene, kes teeb sammu rahu saavutamise suunas. Proovi teda mõista ja andestada, tema vajab praegu seda väga ja Sina samuti.[/quote]

Oeh! :( Ma tõesti üritan! :( Ma ju ei taha temasse sedasi halvasti suhtuda... Ja ometi on nii, et iga kord kui ma proovin temaga pisut sõbralikum olla (selleks aga pean ma pisutki paotama seda imeväikest kambtikest oma südames, kus pesitseb minu armastus tema vastu), saan ma vastutasuks ainult uue pettumuse, uue valu... Minus endaski hakkab tasapisi võimust võtma viha ja agressiivsus :shock: :cry: , mida ma siiski kogu jõudu kokku võttes proovin endast välja juurida või alla suruda! :) MA EI TAHA MUUTUDA TEMA SARNASEKS!!! :shock: :cry: :cry: :cry:
Maggy kirjutas:Kas te elate emaga kahekesi, või suhtled Sa ka isaga? Missugused on Sinu suhted temaga, ja ema-isa vahel?
Me elame emaga kahekesi... Isa kolis meie juurest juba siis ära kui ma laps olin! :( Nad ei saanud emaga üldse läbi ja kogu aeg ainult kaklesid! :cry: Nii et kui ta ära kolis, siis oli elu selles mõttes isegi parem, et ei pidanud taluma neid tema tülisid emaga! :?
Me suhlteme isaga ka praegu... Kuid me pole kunagi olnud lähedased!!!! :( Ta on mulle nagu võõras inimene pea-aegu... :cry: Nii et temast mulle erilist abi ei ole! :?
Ema-isa omavahelised suhted praegu on üsna jahedad... Nad küll proovivad enam-vähem viisakalt teineteisega suhelda, aga ema üldiselt ei taha teda eriti näha... :?
Maggy kirjutas:
Ma Olen... kirjutas:Miks ta peab ometi selline olema??? :cry: Miks ta ei suuda mõista, et ma olen ka inimene, kõigi oma tugevate ja nõrkade külgedega??? Et ma olen noor inimene, kes ka tahab oma elu elada ja oma sõpru omada!!! :cry: :
Sinu ema ei pea niisugune olema, aga ta on niisugune, ja seda oleks hea õppida vastu võtma, sest inimesed meie ümber ei ole alati niisugused, nagu meie tahaksime neid näha. Nad teevad teistmoodi, käituvad teisiti ja üldse on kõiges teistsugused. Ja kui me tahame olla nendega koos, siis tuleb nende erinevusi arvesse võtta. Sinul on omad nõrgad ja tugevad küljed ning samuti on nad Sinu emal olemas. Kõik me oleme inimesed oma vajadustega. Sina tahad sõpru omada, et rahuldada oma vajadust eakaaslastega suhelda; Sinu ema tingimata ka midagi tahab, ja tal on ka omad vajadused, näiteks Sinu eest hoolitseda. Ja suhtlemise kunst ongi selles, et kooskõlastada need vajadused, et kõik oleksid rahul.
Ma proovingi teda võtta sellisena nagu ta on, kuid ka tema võiks mind võtta sellisena nagu ma olen! Aga tema isegi ei ürita mind mõista või minust aru saada ja võtta mind sellisena, nagu ma olen! :cry: Tema tahab, et ma muutuksin selliseks, nagu tema tahab - orja hingega tuimaks robotiks, kes teda 24 tundi ööpäevas teeniks! :evil: :cry: Aga ka mina olen ju lõppude lõpuks inimene!!! Ja ma tahan, et mind ka sellena koheldaks!!! :!: Kas seda on siis tõesti liiga palju oodatud!??? :cry: Kas on liiga palju nõutud, kui ma palun vaid seda, et mind inimlikult koheldaks ja mulle ka pisut hingamisruumi jäetaks? :cry: Ma ei ole jah nii võimekas, nagu tema tahaks, aga see ei ole ju ka lõpuks minu süü!!! :cry: Miks ta näeb minus ainult vigu!? :cry:
Maggy kirjutas:Mõtle selle üle, mida Sina tahad ja mida tahab ema ja kus teie soovid lähevad lahku, siis on lihtsam otsida teed, kuidas nad võiksid kokku langeda.
Mina tahan, et mind koheldaks inimlikult! Et ta arvestaks sellega, et ma ei ole nii võimekas nagu tema seda ehk sooviks - mina ei suuda korraga teha kooli töid ja koduseid töid ning siis veel sõpradega suhelda! :cry: Ja ta võiks siiski ka aru saada, et mul on õigus omada sõpru ja aeg-ajalt oma meelt lahutada!!! :!: Ning mul on õigus valida enesele ise sõpru - oma maitse järele! :D

Tema tahab aga,et ma kogu aeg tema käsutuses oleksin ja igasugu koduseid töid teeksin - samal ajal kui tema ise mitte midagi ei tee! :x Ja kui ma julgen talle vahest ütleda, et selle väikese asja võiksid ka ise ära teha, siis on kohe kisa lahti: "Mina olen juba vana ja ei pea enam midagi tegema! Milleks ma su siis sünnitasin? Selleks, et ma ise vanas eas enam midagi tegema ei peaks! :twisted: " Orjaks enesele sünnitas ta mu! :evil: :cry: :cry: :cry:
Ja mina ei tohi talle sõnakestki vastu öelda - siis on kohe riid majas! :? Aga ka minul on ju õigus oma arvamusele ja õigus seda ka väljendada!!! :!: :cry:
Maggy kirjutas:
Ma Olen... kirjutas:ta eriti jultunult sekkub minu isiklikku ellu ja üritab mulle dikteerida, kellega ma tohin suhelda ja kellega mitte!
Siin on vist tegu piiridega, ja nende paikapanemisega.
Jah.... :? Kuid katsu sa neid piire paika panna, kui iga kord kui suu lahti teed pannakse sind kohe paika... Mingitest oma õiguste taga ajamisest ei saa siin juttugi olla! Mina võin piirid paika panna, aga kui tema neid ei aktsepteeri, siis pole nendest mingit kasu! :cry: Ta aktsepteerib neid seni, kuni see talle endale kasulik on! :x
Maggy kirjutas: Kas Sa tead, kus lõpeb Sinu isiklik elu ja algab teise inimese elu? Millest koosneb ainult Sinu elu? Mille suhtes võid Sa ise otsustada ja mille eest oma elus vastutad ainult Sina?
Minu isiklik elu lõpeb sealt, kus see puutub kokku teiste eluga ja hakkab nende elu otseselt mõjutama... Ehk ma leon oma isiklikuks eluks seda, kellega ma suhtlen - see ei puuduta otseselt minu ema! Seega pole tal ka õigust dikteerida mulle, kellega ma suhtlen ja kellega mitte - seni, kuni see ei mõjuta kuidagi otseselt tema elu! :x
Mina ei sekku tema isiklikku ellu ega dikteeri talle, kellega ta võib suhelda ja kellega mitte, seni kuni see ei hakka otseselt mõjutama minu elu - ehk seni kuni see ei hakka segama minu elu! (Nt, kui tal tekib elukaaslane, kellega ta pidevalt kakleb, siis puudutab see juba ka minu elu, kuna mina pean seda kõike taluma... Siin on mul õigus ka sõna sekka öelda! :!: Kuid praegu ei puuduta mitte ükski minu suhe otseselt tema elu, mistõttu pole tal ka õigust mulle dikteerida, kellega ma võin suhelda ja kellega mitte! :evil: Ammugi pole tal siis õigust minu sõpru ähvardama tulla! :evil: Selleks ei oleks tal nii või teisiti mingit õigust!!! :!: :evil:

Ainult minu elu koosneb:
1. Sellest, kellega ma suhtlen! Nagu juba ütlesin,siin ei ole kellegil õigust mulle midagi dikteerida! Seni kuni see ei hakka otseselt mõjutama dikteerija elu, on see rangelt minu ja mu suhtluspartnerite vaheline asi!!! :!:
2. See, kuidas ma sisustan oma vaba aega!!! Mul on õigus sisustada oma vaba aega nii, nagu see mulle meeldib!!! (Seni, kuni ma ei tee midagi seadusevastast :wink: )Ja mul on õigus omada päevas vähemalt paar tundi vaba aega!!! :!: Ta ei saa minult nõuda, et ma iga vaba sekundi ainult talle pühendaksin!!! :evil: Ka mul on oma hobid, millega ma tahan tegeleda ja iga inimene vajab aega, et pühenduda ainult ise-endale!!! :roll: Vastasel juhul see inimene lihtsalt nõrkeb varsti! :(

Ainult mina vastutan oma tehtud vigade eest!!! :!: Kui ma teen vea ja saan haiget, siis vastutan ma ise selle eest!!! Kui ma ei oska ette näha, et üks või teine suhe mulle kannatusi toob, siis olen ise selles süüdi ja pean ise selle eest ka vastutama! :roll: Lõppude lõpuks tegin ma seda kõike siiski täie mõistusega ning vabatahtlikult!!! :) Proovides mind kaitsta ja vältida minu haiget saamist keelates mulle teatud suhteid võtab ema mult võimaluse vastutada oma elu eest ja langetada ise oma valikuid! :cry:
Maggy kirjutas: Kas Sa tead neid vastuseid ja kas teised ümbritsevad inimesed on sellest ka teadlikud või on nendel teine arvamus?
Olen paar korda proovinud emale selgeks teha, kust läheb piir, aga tema ei taha sellest midagi teada! :x :( Tema arvab, et mina ei suuda ise langetada neid otsuseid ja tema "kohus" on minu eest otsustada! :x Ta ütleb, et tema jaoks jään ma alati lapseks... Tegelikult ega ta polegi korralikult põhjendanud, miks ta on vastu minu suhtlemisele teatud inimestega... :? Selle, et ta soovib mind võimaliku haiget saamise eest kaitsta mõtlesin ma ka ise välja, proovides mõista tema sellise käitumise motiive! :?
Maggy kirjutas:Need ongi piirid, mis pannakse paika, ja kõik teavad nendest ning võtavad neid arvesse ja selles peab kokku leppima. See on vastastikune protsess.
Aga kui tema ei taha neid piire aktsepteerida??? :?: :cry: :x
Maggy kirjutas:See on loogiline, et kui Sa tahad, et teised austaksid Sinu isiklikku elu, siis tuleb austada ja anda selleks õigus ka teistele: Kas Sa oled delikaatne ema isikliku elu suhtes, et nõuda seda enda suhtes?
Mina ei sekku tema isiklikku ellu, seni kuni see ei hakka otseselt segama minu elu!
Mõned aastad tagasi tal oli elukaaslane, kellega ta pidevalt tülitses... See oli minu jaoks väga raske periood... :cry: Elasin pideva hirmu all! :shock: :cry: Siis ma küll jah palusin ema, et ta ka minuga arvestaks ja lõpetaks selle suhte või siis vähemalt suhtleks temaga väljaspool kodu - et mina ei peaks seda taluma! Ma ütlesin emale, et minupoolest käi või pea peal ja lase ennast vaeseomaks peksta, kuid ära tee seda minu silma all!!! :cry: Leian, et siin oli mul õigus sekkuda tema isiklikku ellu, kuna see juba otseselt segas minu normaalset elu!!! :? :cry: Aga ma ka siiski ei ähvardanud teda ja ma ei öelnud talle, et ta temaga üldse suhted lõpetaks - see olnuks siiski tema enda valik - ma lihtsalt palusin, et mina ei peaks seda taluma... Ma isegi kaalusin, et kolin minema, et siis tehku mis tahavad ja löögu üksteist või maha, aga sellega ta ka nõus ei olnud! :cry:
Kuid seda olukorda ei saa võrrelda sellega, kuidas ta praegu minuga käitub ja mulle dikteerib, kellega ma võin suhelda ja kellega mitte!!! Ta läheb tõesti üle igasuguste piiride!!! :evil: :cry:
Maggy kirjutas:Kui Sina mõistad, et see on tema manipuleerimisviis, siis on Sul eelis, et Sa tead tema kavatsusi, ja tead, et niimoodi püüab ta Sind sundida oma mängu mängima. Ning Sina võid valida, kas võtta see mäng vastu, või mitte.
Jaaah! :? Kuid mis ma teha saan, et mul nii hea süda on!? :x Ma tean, et see muudab hõlpsaks minu ära kasutamise ja mitte ainult tema poolt! :? :( Ja ometi ei suuda ma abistamisest keelduda, kui mind nii haledalt palutakse... Ja pealegi... Ma ju armastan oma ema ja hoolin temast!!! :) Ning ma ei andestaks enesele kunagi, kui temaga minu pärast midagi juhtuks! :shock: :cry: :cry: :cry:
Maggy kirjutas: Kui Sa ei taha, siis Sa ei luba endaga manipuleerida, selleks on palju võtteid.
Too mõni näide! :?
Maggy kirjutas: Kõige paljastavam on manipuleerija jaoks see, kui talle antakse teada, et ollakse teadlikud sellest, mis toimub - siis ei ole enam mängimisvõimalust, ei ole teist arusaamist... Sa võid järgmine kord rahulikult talle ütelda näiteks: "Mulle tundub, et oma tervisele rõhumisega püüad sa tekitada minus süütunnet, et ma ei hooli sinust. Me mõlemad teame, et see ei ole nii, ma püüan hoolitseda sinu eest nii palju kui suudan. Sa ju tead kui valulik on minu jaoks see teema, ja see pole sinu poolt aus mind sellega ähvardada ja haavata".
Jaah! :lol: Teadagi, millega see lõpeb! :twisted: Hunniku krokodillipisarate ja karjumisega (heal juhul - halvemal juhul tuleb ta selle jutu peale mulle kätega kallale! :shock: :cry: )
Maggy kirjutas:Püüa rääkida seda niimoodi, et ta ei solvuks, vaid saaks aru, et Sa mõistad teda, et tema käitumisel on ka omad põhjused olemas (võib-olla talle ei jätku Sinu tähelepanu ja niimoodi püüab ta seda saavutada)
Hmh! No ma olen proovinud seda teha, aga ta üldse ei kuula mind! :cry: Ma olen proovinud talle ka selgitada, miks ma ei suuda praegu talle suuremat tähelepanu pöörata - eriti just, mis puudutab seda, et ma üldse ei näita välja oma tundeid... Aga ta kas ei saa sellest aru või ei taha aru saada! :cry: Ma ei tea, mis moodi ma veel peaksin seda talle selgitama??? :?: :cry:

Lõpetan nüüd oma kurtmise ja jään ootama igasugust vastukaja! Sest ma tõesti vajan abi, aga ei teagi enam, kelle poole pöörduda! :cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Eluisu võtab ära! :cry:

#13
Tere!

Ma ei tea, kas see kiri sobib nüüd selle teema jätkuks või tuleks seda hoopis teises foorumis uue teemana alustada... :roll:

Asi sellest, et... Minu suhted emaga muutuvad päev-päevalt aina hullemaks ja hullemaks ja hullemaks!!! :cry: Ma ei suuda seda enam taluda!!! :cry: Ma ei või kodus enam suudki lahti teha - kohe hakkab ta minu peale karjuma ja süüditab mind õiendamises või vastu haukumises... :cry: Kui ma tegelikult rahulikult vastan tema korraldustele või avaldan oma arvamust, kuidas oleks parem... :cry: Ma ei tunne ennast enam INIMESENA!!! :cry: See on ebaõiglane!!! Ma ei ole seda ära teeninud!!! :cry: :cry: :cry: Ja siis veel kõik need tema ähvardused... :x :cry: Iga päev elan ma hirmus, sest ei tea, mida homne päev mulle tuua võib...

Ma olen nii väsinud!!! :cry: See ei ole ELU!!! SEE ON PÕRGU!!! :cry: :cry: :cry: Ma ei suuda isegi nutta enam... Mu jõud on otsas!!! :cry: Istun siin ja mõtlen, miks ma seda kõike talun????? Miks ma ei anna alla, vaid jätkuvalt talun neid piinu?????? Ma olen elus üksnes tänu oma armastusele, millest ma 10 küünega kinni üritan hoida! :) Aga seegi ei suuda teha rohkemat kui vaid sundida mind hingama ja eksisteerima... Niivõrd ära on see kõik mind kurnanud! :cry: :cry: :cry:

Vahel mõtlen, et kõigile oleks parem, kui mind üldse ei olekski siin... :( Ema ei peaks siis pidevalt kellegi peale karjuma ja kogu tema kallis rahake jääks talle!!! Naabritel oleks kergem - ei peaks enam meie kisa kuulama... :roll:

Ma arutlen oma elu üle... Proovin välja mõelda ÜHT AINUSTKI inimest, kes tõesti vajaks MIND - MIND KUI INIMEST!!! Ja ma ei suuda ainsatki sellist
isikut välja mõelda!!! :cry: :cry: :cry: Mitte keegi ei vaja mind tegelikult!!! :cry: :cry: :cry: Kui mind ei oleks saaksid kõik ikkagi sama hästi oma eluga hakkama - kõik, kellest hoolin ja keda armastan! Ning mõned (nt ema) saaksid võibolla veelgi paremini hakkama kui siiani... Mõned võibolla tunneksid mõningast ebamugavust, kuna peavad otsima uue "lollikese", keda ära kasutada - nt minu grupi kaaslased! Aga need, kellest ma tõeliselt hoolin ja kelle pärast ma veel olen nõus kannatama, ei vaja mind tegelikult!!! Nad saavad suurepäraselt ilmaMa olen täiesti üksi!!! :cry: :cry: :cry: Mul pole mitte kedagi!!! :cry: Mind ei ole mitte kellelegi vaja!!! :cry:

Oh taevas!!! Kui kaua ma pean veel piinlema??? Kui kauaks mulle jätkub veel jõudu!!!??? :cry: :cry: :cry: Ma olen niiiiiiiii väsinud!!!!!!! Ma peaksin
tegelikult praegu õppima, aga ei suuda... Ma ei suuda siiagi kirjutada, et osagi sellest valust välja lasta... :cry: :cry: :cry: Silme ees on udune... Kõik jõuks minuni otsekui kusagilt kaugelt... Ma otsekui ei olekski enam oma hingega siin, selles maailmas, vaid kusagil mujal... Üksnes mu keha on veel siin... Aga ma ei taha veel lõplikult alla anda!!! ma ei tea isegi, mida ma ootan... Ma ootan vist mingit imet! :) Midagi, mis muudaks mu elu nii, et seal oleks pisutki õnne REAALSEST MAAILMAST, mitte minu illusioonidest, kuhu ma ennast ika peita tavatsen, kuna reaalsus minu jaoks liialt valus on! :cry: :cry: :cry:

See kiri kukkus nüüd küll väga sünge ja masendav välja... :? Aga just sellises meeleolus ma olengi viimastel päevadel olnud!!! :cry: Ma tahaksin ainult magada!!! Magada ja ärgata alles siis, kui kõik on möödas ja mu elus leidub pisutki õnne REAALSE MAAILMA PÄRAST!!! :)

Palun aidake mind!!! :cry: Mu jõud on tõesti otsa lõppemas!!! :cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

#14
Kallis Ma Olen...

Meie ju vajame sind! Me kõik siin. Sinust on palju kasu ja sa oled aktiivne kasutaja... JA lisaks sellele oled sa ka kindlasti väga tore inimene. Mina sinu asemel ei kannataks sellist kohtlemist. Kas sul pole tõesti mõnd sugulast kes oleks nõus su mõneks ajaks oma kattuse alla võtma? Sest selline elu nagu sina elad küll hea ei ole. Mõtle järele, vast leidub siiski keegi, kelle majas on vaba nurgake sinu jaoks ja õhkond palju parem...
Ühel päeval astusin kaks sammu et minna kolmandasse olekusse.
I am insane....

Aitäh!!! :D

#15
Katkine Nukk kirjutas:Meie ju vajame sind! Me kõik siin. Sinust on palju kasu ja sa oled aktiivne kasutaja... JA lisaks sellele oled sa ka kindlasti väga tore inimene.
Aitäh, teile, toetuse eest!!! :D See tähendab mulle väga palju!!! :D Mul on hea meel, kui ma teid tõesti kuidagi siin aidata saan! :D
Katkine Nukk kirjutas:Mina sinu asemel ei kannataks sellist kohtlemist. Kas sul pole tõesti mõnd sugulast kes oleks nõus su mõneks ajaks oma kattuse alla võtma? Sest selline elu nagu sina elad küll hea ei ole. Mõtle järele, vast leidub siiski keegi, kelle majas on vaba nurgake sinu jaoks ja õhkond palju parem...
Jah, aga ma ei näe väljapääsu!!! :cry: Isegi kui ma leiaksin mõne tuttava leiaksin, kes oleks nõus mind enda juurde võtma... Siis millest ma elan??? Mul pole ju tööd ega midagi! :cry: Paljast õhust ja armastusest ju ei ela - vaja on ka toitu, riideid ja muud hädatarvilikku!!! :? Kes võõras hakkab mind üleval pidama??? :?: Ma olen tupikus - seni kuni ma pole kooli lõpetanud pole mul mingit võimaust ennast sellest välja rabeleda, sest kooli kõrvalt ma tööl käia ei suuda! :cry:

Kuid jah... Eks ma ikka püüan võidelda... :) Ma ei tohi alla anda!!! Lihtsalt EI TOHI!!! :!: Võibolla kunagi juhtub ime ja ma suudan olla õnnelik... 8) Tegelikult... :roll: Mõnikord, kui mõtlen inimestele keda tõeliselt armastan, siis tunnengi rõõmu sellest, et elan! :P Aga emal on lihtsalt eriline anne mu elutahe nulli viia! :cry: Ükskord rehkendasin siin omaette, et millal ta mu esimest korda sellisesse seisundisse viis, kus soovisin surra... :? See oli umbes 10 aastat tagasi (kui uskuda tolle-aegseid päeviku moodi asjandusi... :lol: )! :( Nii et ma olen tõesti kannatlik olnud!!! :D Aga nüüd tunnen, et olen sellest kõigest lihtsalt väsinud! :cry: Ma olen proovinud teda mõista ja talle isegi andestanud (kui esimene suurem valu möödub... :? )!Ma tahaksin temasse suhtuda armastusega, aga iga kord kui proovin temasse paremini suhtuda rikub ta jälle kõik ära ja tulemuseks on veelgi suurem valu ning pahameel oma naiivsuse pärast (kuna sekundiks uskusin, et temaga on võimalik normaalselt asju ajada :twisted: )! :cry:

Ma ei tea, mida teha!!! Ma tõesti ei tea!!! :cry: Tundub, et vähemalt praegu ei ole sellest olukorrast mingit mõistlikku väljapääsu! :cry: On mõningad võimalused, aga ükski neist ei ole tegelikult probleemi lahendus!!!
:arrow: Üks võimalus on täielikult talle alluda ja olla vait ning mitte avaldada oma arvamust, kui seda just otse ei küsita... Täielikult loobuda oma isiksusest - sellest KES MA OLEN! :cry: Olla ja elada kui tahteta robot, sest vaid nii on võimalik selle inimesega rahumeelselt koos elada! :twisted: :cry: Aga ma olen ju INIMENE!!! Ma olen mõtlev olend, kellel on ka oma arvamus ja õigus seda väljendada!!! Ma olen täiskasvanud inimene ja mul on õigus ise oma elu üle otsustada - kellega ma suhtlen, kuidas oma vaba aega sisustan jne!!! :cry:
Viimane tüli saigi alguse sellest, et ÜHE KORRA POOLAASTAS tahtsin minna ühele üritusele... Noorteüritusele!!! Temal olid aga juba plaanid tehtud, et võtame koos midagi ette... :? Ma pakkusin välja kompromissi, et ok, kuna see üritus toimub õhtul, siis päeval jõuame teha seda, mis tal plaanis oli, õhtu on aga minu päralt... Aga ei, kus va võis siis sellega nõustuda!!! :twisted: Ta õiendas terve hommiku, nii et mul läks igasugune tuju ära!!! :evil: :cry: Lõpuks oligi nii, et ma ei läinud sinna, sest mul polnud enam mingit tahtmist midagi ette võtta! :cry: Et aga emast kuidagi rahu saada tegin näo, nagu õpiksin hoolega... Eks ma muidugi proovisin ka õppida, kuna mul oli järgmine päev suur töö... Aga ega sellest midagi eriti välja ei tulnud... :cry: ma lihtsalt ei suutnud keskenduda, kuni ta üleval passis! :evil: :cry: Niisiis õppisin lõpptulemusena öösel, kui kõik olid magama läinud ja läksin kooli 1,5 tunni magamisega... :cry: Kui ma oleksin sinna üritusele läinud , siis oleks mul ka ilmselt tulnud õhtu hiljani õppida, aga ma oleksin siis suutnud seda palju efektiivsemalt teha - praegu ma lihtsalt raiskasin seda aega, mis ma oleksin võinud kulutada enda "laadimiseks" ja uue energia kogumiseks (LÕÕGASTUMISEKS)!!! :cry:
:arrow: Teine võimalus on, et ma täielikult eiran teda ja tema korraldusi ja hakkan julmalt vastu kõigele, mis ta mulle ütleb!!! Tegelt selles ta mind praegu süüdistabki, kuigi ma tegelt kõike teen, mis ta käsib! :evil: :cry: Jah, mõnikord ma nurisen ja avaldan oma arvamust selle kohta, aga ma siiski täidan tema korraldusi!!! Ja mina pole ju ka selles süüdi, et mulle lihtsalt on loodud väga kõrge ja terav hääl, nii et kui ma normaalselt räägin (eriti, kui vestluses hasarti lähen), siis võib see karjumisena tunduda! :? See ei tähenda ju veel, et ma oma arvamust avaldades talle "vastu haugun" nagu tema mind süüdistab!!! "Vastu hauguksin" ma siis, kui apsoluutselt keelduksin täitmast kõiki tema korraldusi ja seejuures jämedalt käituksin!!! :x :?
:arrow: Muutuda tema sarnaseks ehk hakata omale hingamisruumi saamiseks temaga samal viisil manipuleerima... :cry: Aga ma ei taha seda!!! :cry: See on mulle üdini vastik!!! :evil: :cry: Ma vihkan igasugust manipuleerimist ja inimeste ära kasutamist!!! :evil: :cry: Kuigi tuleb tunnistada, et kui väga ma ka ei püüaks, ikka leidub ka minu käitumises midagi, mille kohta võib ütelda, et ma kasutan teisi inimesi ära... :oops: (Kasvõi seegi, et ma siin teistele nii agaralt vastan ja neid aidata proovin... :? Teisi veendes proovin veenda iseennast, et kunagi ei tohi lootust kaotada... :) Ning... Mis seal salata... Proovin siit hankida positiivset tagasisidet, mis otseselt upitaks üles mu eneseusku ja annaks uut jõudu... :oops: Nii et kui ma proovin teid siin aidata, siis ma tegelikult hoopis kasutan teid ära... :oops: :x :? ) Ja kui aus olla, siis... Eks ma vist olengi sunnitud temaga mingil määral manipuleerima, et ta mind päris tänavale ei viskaks ja teinekord lausa valetama, et varastada endale tunnikenegi selleks, et lubada enesele midagi, mis annab mulle uut elujõudu! :? Nii et olgugi raske seda tunnistada, aga ma polegi nii hea, kui ma tahaksin olla... :( :oops: Aga see kõik tekitab minus nii vastiku tunde!!! :x :cry: Ma ei taha olla selline!!! :cry: Ja ometi on vist paratamatu, et me kõik oleme mingil määral sellised, mistõttu peaksin ehk enese vastu ka pisut leebem olema - seda enam, et teistele taolise "mõistliku ja mõõduka" ärakasutamise veel kuidagi andestada suudan... :? Enda vastu kipun ma paraku aga alati mitu korda karmim olema kui teiste vastu! :lol: :?

Olgu! Lõpetan seekord oma nutulaulu... :? Katsun kuidagi elus püsida ja mitte lasta kustuda lootusel, et ühel päeval kõik muutub! 8) Ma tänan veelkord kõiki selle toetuse eest!!! :D Sellest on mulle suur abi!!! :D
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

#16
:evil: emad tapavad oma lapsed ära....see on piinarikas ...mida kuradimat nad endast arvavad...krt kui saax nad tundma panna seda mida nad meid tundma panevad wb see muudax neid ...llissalt emad arvavad et teised rikuvad su elu ära aga nemad ise on esimesed kes rikkuvad ja selles syydi on..... :evil: MA VIHKAN OMA EMA MA TAPAN TA VARSTI ÄRA :twisted: ta ei tea mis mulle hea on....mina ei ole tema tema ple mina seega ta ei tia mis vajadused mul on.... :cry: ***** tema arvab...et ma vajax mingeid tundeid mingit armastust..krt ....ta ei mõista mind et ma vihkan neid......ta ei mõista mind kunagi ega hakka ka mõistama...ja ...lissalt ..ausalt ..elu isu võttab ära...tõsiselt...mina kyll ei arva et ma suurest peast tänulik olen et ..ta minuga niimodi käitus......seda ma kyll ei arva sest ma olen põhimõteliselt oma 4 seina vahel surnud....ja kui tahan suhelda siis .arvab et tegi valesti et lasil...krt mida kja tema teab.....ausalt ... ....w lasen lissalt tema pihta.et ta elab aga mõistax kui väga ma vihkan ja kui palju valu ja viha ta tekkitanud on...
Üksindus

Vägivald ei ole lahendus! [vastus kakkybabenasa'le]

#17
Mõistan suurepäraselt sinu tundeid... Endalgi on mõnikord tunne olnud, et läheks või kallale... :evil: :oops: Aga ometi... Vägivald ei ole lahendus - see sünnitab vaid uut vägivalda ja suuremaid kannatusi!!! :cry:

Kuid jah... Võibolla, kui nad mõistaksid kui väga nad meile haiget teevad, siis nad võibolla muudaksid ennast... Kuigi ma kaldun arvama, et nad tegelikult käituvad meiega nii, nagu nende vanemad nendega käitusid... Nad lihtsalt ei tunnista seda, et see neile omal ajal täpselt samasuguseid piinu põhjustas, kuna ellu jäämiseks võtsid nad oma vanemate põhimõtted eneselegi aru andmata lihtsalt üle! :( Ning peavad neid nüüd täiesti õigeks... Võibolla aitaks see, kui nad ise oma enese valu suudaksid meenutada, aga see on neisse liiga sügavale maetud! :? Nad ei mäleta enam seda protesti ja valu, mida nad oma lapsepõlves samasuguse kohtlemise pärast tundsid! :( Ja mida vanemaks nad saavad, seda rohkem muutuvad nad oma vanemate sarnaseks... :shock: :cry: Minu vanaisa oli ka selline, et kodus pidid kõik tema tahtmist täitma ja nööri mööda käima - muidu oli tüli majas... :?

Ainus, mida meie teha saame on katsuda kuidagi moodi ellu jääda ning oma lastega sama viga mitte korrata... Kuigi mul on väike kartus, et kas minagi ei hakka ellu jäämiseks tema põhimõtteid üle võtma! :shock: :cry: :oops: Selle pärast ma ei julge mõeldagi mingist emaks saamisest... Maailmas on niigi palju õnnetuid hingi - pole vaja neid juurde sünnitada... Mina igatahes enne küll last ei soeta, kui olen 99,9% kindel, et suudan tema eest hoolitseda nii, et ta ei peaks tundma sama valu, mis mina... Seetõttu ma küll proovin oma hingerahu taastamiseks emale andestada 8) (väga raske ettevõtmine :? ), aga ma ei unusta kunagi seda valu!!! :cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

kus sa oled, "Ma olen" ???

#18
su viimasest postitusest on päris tükk aega möödunud. Sattusin siia foorumisse juhuslikutl ja jäin päris shokeeritult teema arengut lugema :shock: ja süda jäi kripeldama, :? et kuidas sul praegu suhted emaga on? Kas on mingit positiivset muutust märgata?
Su lugu tuletas mulle päris valusalt meelde mu enda puberteeti (polnudki nii ammu :) ja oma ragelemist emaga. head retsepti mul anda ei ole, lugesin kuid ja päevi keskkooli lõpuni ja pärast seda kolisin välja kah! :D Nüüd on meievahelised suhted aasta-aastalt paremaks muutunud, kahjuks olen ma nagu Sinagi, üsna oma õiguste eest võitleja ja samas võtan ema solvanguid ikkagi südamesse, nii et võimeline talle andestama olen siis kui taga otseselt kokku ei pea puutuma. :( Mida kaugemal ma kodust olen, seda südamlikumad on meie suhted...
et rahaliselt iseseisvaks saada, katsu mõni tööots otsida, ehk leiad midagi juba kooli kõrvalt :?: mina sõitsin peale keskkooli lõppu kohe siit minema.
Senikaua aga pea vastu :!: :!: :!: ära piina end selle emotsionaalse terroriga, kannata oma vabaduse piiramine ära niikaua kui veel suudad ja rahaliselt emast sõltud, aga ära unusta seda, et ühel päeval oled sa vaba ja usu mind, kui ta siis aru saab, et sa oled piisavalt suur ja arukas oma elu ise elama, siis normaliseeruvad ka teie suhted. :)
Katsu niikaua tuge leida sõpradest (sõbrast) ja nagu ma aru saanud olen, on siinne foorum ka väga toetav. Kui vajad veel tuge võid ka mulle kirjutada, õudsalt kahju oli lugeda, kuidas sa niimoodi piinled, oled vist emotsionaalselt paras vrakk :shock: , tahaks kuidagigi aidata (meil oli kustutatud adminni poolt. Mugavamaks suhtlemiseks, registreeru.)

Re: kus sa oled, "Ma olen" ???

#19
Tere! :D
Külaline kirjutas:su viimasest postitusest on päris tükk aega möödunud. Sattusin siia foorumisse juhuslikutl ja jäin päris shokeeritult teema arengut lugema :shock: ja süda jäi kripeldama, :? et kuidas sul praegu suhted emaga on? Kas on mingit positiivset muutust märgata?
Esmalt suur tänu selle eest, et keegi ka tõesti hoolib ja huvi tunneb ning muretseb!!! :D Seda teadet oli väga lohutav lugeda!!! :D

Ma pole jah tõesti päris pikalt siia foorumile kirjutanud... Asi lihtsalt selles, et mul on viimasel ajal kohutavalt kiire olnud... Ja selle konkreetse teema alla pole ma kirjutanud sellepärast et mul pole lihtsalt mingeid uudiseid... Meie suhted emaga pole karva võrdki muutunud - vähemalt positiises suunas mitte... :( Pigem läheb olukord järjest hullemaks... :cry:

Nüüd on kahel nädalavahetusel järjest olnud meil tõsine tüli ning mõlemad lõppesid käsikähmlusega... :shock: :x :cry: Eelmine nädalavahetus tülitsesime kassi pärast ja nüüd see nädala vahetus selle pärast, et tuba polnud nii korras kui tema tahtis... :evil: :cry: Oh, kui väsinud ma kõigest sellest olen!!! :cry:

Ma tunnen kuidas minus hakkab üha enam ja enam võimust võtma viha tema vastu... :cry: :evil: :cry: Ma ei tohiks niimoodi tunda - ta on ju ikkagi mu ema ja ta on mind kasvatanud!!! Peaksin teda vähemalt austama, kui ma armastada ei suuda pärast sellist kohtlemist... Aga mina tunnen vaid sügavat põlgust tema vastu... :cry: :oops: :cry: Ma üritan seda viha alla suruda, aga see on järjest raskem ning üha sagedamini tuleb seda teha enese hävituse hinnaga - ma suunan kogu viha energia enese vastu, mille järel tunnen nagu lööks mind keegi seest poolt täiest jõust rusikaga kõhtu... :shock: :cry: Varem võis sellist "luksust" enesele veel kuidagi lubada, sest nii suurt agressiivsust, kus oli oht kaotada enesevalistus määrani, mil ma ei vastuta enam oma tegude eest, esines suhteliselt harva... Kuid nüüd olen ma pidevalt agressiivselt meelestatud ja pisimgi asi võib mu täiesti endast välja viia... :shock: :cry: Kohati ma juba kardan iseennast ja seda viha, mis minu sees võimust tahab võtta...
Ma olen vihane ema peale, et ta mind sedasi kohtleb ja pidevas hirmus hoiab... Mul on kõrini tema ähvardustest ja sellest, et ta mind kui orja kohtleb üksnes seetõttu, et olen temast majanduslikult sõltuv... :evil: :cry: Ja on ebaõiglane, et ta valab minu peale välja oma viha isa vastu! :evil: :cry: Kuigi selles osas saan ma temast isegi mõnes mõttes aru... :? Olen isegi hakanud isale etteheiteid tegema oma sisemuses, kuigi varem ei tundnud ma tema suhtes apsoluutselt mingeid emotsioone... Nüüd aga tunnen, et ka isa suhtes käärib miskit minu sees - võimalik et just seetõttu, et ema minu peale oma viha tema vastu välja valab... :?
külaline kirjutas:Su lugu tuletas mulle päris valusalt meelde mu enda puberteeti (polnudki nii ammu :) ja oma ragelemist emaga. head retsepti mul anda ei ole, lugesin kuid ja päevi keskkooli lõpuni ja pärast seda kolisin välja kah! :D Nüüd on meievahelised suhted aasta-aastalt paremaks muutunud...

Ma pole sugugi kindel, et sellest minu ema puhul abi oleks... Küll tema juba leiaks võimaluse jätkata minu piinamist... :twisted: :cry: :cry: :cry: Läheb vaja imet ja kuhjaga õnne, et vabaneda tema lämmatavast haardest... Ta ju isegi on ütlenud, et kui ma kunagi oma poisi leian, siis kui tema enesele kedagi ei leia selleks ajaks, siis tuleb ta minu juurde elama, sest tema kardab üksi olla... :shock: Tema ideaal on vist see, et mitu põlvkonda elavad ühe katuse all, nagu 100 aastat tagasi... :shock: :? Sellisel juhul jään ma vist küll vanatüdrukuks - ükski normaalne inimene ei pea tema kõrval kauem vastu kui maksimaalselt pool päeva! :shock: :( Praegu on, et kursavennad ei julge mulle küllagi tulla, sest on aru saanud kui karm ta on... :(
külaline kirjutas:kahjuks olen ma nagu Sinagi, üsna oma õiguste eest võitleja ja samas võtan ema solvanguid ikkagi südamesse, nii et võimeline talle andestama olen siis kui taga otseselt kokku ei pea puutuma. :( Mida kaugemal ma kodust olen, seda südamlikumad on meie suhted...
Tjah... :? Ka mina olen proovinud talle andestada... :) Teinekord lihtsalt selleks, et selle viha all mitte murduda - lihtsalt ei jaksa enam nii palju vihata... Siis mõtled et andestad (kui on jälle mingi hetk enam-vähem normaalsed suhted) ja jätkad nö puhtalt lehelt... Aga üsna varsti on mõõt jälle täis... Sest tema ei muutu kunagi!!! :cry: Ta ei tahagi muutuda!!! :evil: :cry: Mõnikord on tunne, et ta isegi on siiras kui proovib mulle läheneda... Aga minu sees on siis alati mingi hoiatav tuluke ja suured alarmid hüüavad: "Ära usu teda!!!! Ära usu ainsatki tema sõna!!! See kõik on võlts!!!! Varsti on ta jälle endine ja sina saad taas haiget!!!" :cry: Aga mina ikkagi usun - tahan uskuda... Ja saangi jälle haiget... :cry: Ja iga korraga on valu eelmise võrra järjest tugevam ning sellele lisandub veel valu pettumuse pärast... :cry: :evil: :cry:
Mõnikord olen sunnitud ise teesklema ja "armastavat tütart" mängima... Siis tunnen ma enda vastu sügavat jälestust... :x :cry: Üle kõige maailmas vihkan ma teeseldud tundeid ja soojust!!! :evil: :cry: See on JÄLK!!! :evil: :cry: Ja ometi olen ma ise sunnitud aeg-ajalt seda tegema - lihtsalt selleks, et ta maha rahustada ja mitte lasta tülil paisuda sinna maale kus ta mulle kätega kallale tuleb... :cry: Kuigi mõnikord, kui proovin minna teda rahustama ja headusega olukorda lahendada, mõjub see nagu õli tulle valamine... Küllalt on olnud olukordi, kus, mõistes et olen tõesti ka ise pisut liiale läinud, lähen vabandust paluma ja proovin headusega ära leppida, tõukab ta mu jõhkralt eemale ja kui uuesti üritan ja küsin milles asi, siis tuleb mulle sootuks kätega kallale... :cry: Seal samas aga ütleb, et ma ei käitu nagu armastav tütar... :? Mida kuradit ta minust siis tahab!!!??? :evil: :cry: (Vabandan selle vandumise pärast! :oops: )

Mis puudutab seda, et mida kaugemal oled seda paremaks muutuvad suhted, siis üldjuhul see jah paistab toimivat... Kuid tundub, et meie puhul kahjuks mitte... :cry: Sest isegi kui ta ära on, siis ta helistab mulle pidevalt ja õhtuti jutustab ligi tunni telefoniga - kuigi midagi tarka tal rääkida ei ole... :? Ja need kaks viimast tüli, millest üleval pool kirjutasin, toimusid just siis, kui ta oli pikemat aega eemal viibinud... See nädalavahetus oli nii, et ta oli ligi nädala ära olnud ja tuli siis paariks päevaks koju... Aga enne kui uuesti ära läks ta kohe pidi järjekordse tüli välja kutsuma!!! :evil: :cry:
külaline kirjutas:et rahaliselt iseseisvaks saada, katsu mõni tööots otsida, ehk leiad midagi juba kooli kõrvalt :?: mina sõitsin peale keskkooli lõppu kohe siit minema.
Jah... olen selle varjandi peale isegi mõelnud... Aga... Siin on üks AGA (või õigemini kaks AGA) -
1. Ma tulen juba praegu hädavaevu kooli koormusega toime... Lisakoormus tapaks mu!!! :cry: Kuigi tunnistan, et kui emaga jälle tülitsen, siis mõtlen küll, et kurat otsin endale mingi suvalise töö - tapan ennast selle koormusega siis tapan, kaotada pole mul midagi... Midagi peale selle näruse piinasid täis elu, millest kellegil kahju ei ole! :twisted: (Noil hetketel ma kahjuks kipun unustama, et leidub siiski ka inimesi, kes minustki piiiisutki hoolivad... :D :( Kuigi... Vahel mõtlen, et kas neilegi mind üldse vaja on - nad saavad ka ilma minuta suurepäraselt hakkama... :? Sellistel hetketel tulevad pähe mõtted, et kellele mind üldse vaja on - MIND kui inimest!!!??? :cry: )
2. Teiseks ei laseks ema seda mul teha... :? Tema ütleb, et kooli kõrvalt tööle ei lähe ja kõik või maksku ma ise ka oma õppemaks... :evil: Seda ma aga tööl käies teha ei suudaks... :cry: Tema lemmik väljend on, et "kes maksab, see tellib ka muusika" - ehk siis mina pean tegema kõike täpselt nii, nagu tema ütleb või läheb madinaks... :evil: :cry: :cry: :cry: Ta ükskord ähvardas mind isegi eksamile mitte lubada, kuna midagi ei olnud jälle tehtud nii nagu tema tahtis... Pidin siis esmalt tegema ära selle, mis tema nõudis, ja siis öösel salaja õppima ning oma silmi pool pimedas kapis rikkuma... :evil: :cry: Vot selline on minu ema!!! :cry:
külaline kirjutas:Senikaua aga pea vastu :!: :!: :!: ära piina end selle emotsionaalse terroriga, kannata oma vabaduse piiramine ära niikaua kui veel suudad ja rahaliselt emast sõltud, aga ära unusta seda, et ühel päeval oled sa vaba ja usu mind, kui ta siis aru saab, et sa oled piisavalt suur ja arukas oma elu ise elama, siis normaliseeruvad ka teie suhted. :)
Oeh, eks ma üritan... :) Erilist valikut mul ju pole, sest alla anda ma lihtsalt ei saa...
külaline kirjutas:Katsu niikaua tuge leida sõpradest (sõbrast) ja nagu ma aru saanud olen, on siinne foorum ka väga toetav. Kui vajad veel tuge võid ka mulle kirjutada, õudsalt kahju oli lugeda, kuidas sa niimoodi piinled, oled vist emotsionaalselt paras vrakk :shock: , tahaks kuidagigi aidata
Jah... :) Seda ma teha üritangi... :D Kuigi ega mul selliseid lähedasi sõpru eriti ei ole... :( Jah on siginenud mõned, kellele aeg-ajalt lihtsalt ennast tühjaks räägin... :) (Mõni aeg tagasi polnud mul neidki! :? ) Aga mõnikord tahaks lihtsalt... kasvõi ennast kellegi õla najal tühjaks nutta... :roll: või siis lihtsalt kellegi õla najale toetuda, silmad sulgeda ja kasvõi hetkekski unustada kõik mured ja kogu selle valu... 8) Lasta oma kurnatud südamel puhata!!! :P Sest tõsi ta on, et mõnikord tunnen ennast täiesti tühjaks pigistatuna ja katki tehtuna... :cry:

Kuid olgu... Lõpetan selleks korraks... :lol: Kiri tuligi jälle nii pikk... :? Aga mõnikord on hea ennast lihtsalt tühjaks rääkida... :lol: Kuid ma tahan tänada kõiki, kes on mulle siin toeks olnud!!! :D Aitäh teile!!! :D Teist on mulle suur abi olnud!!! :D
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

#21
Saan Teist ideaalselt aru. Olen 23 ja minu suhted emaga polnud just hiilgavad. On temagi mind mitu korda ära saatnud, olen küll ja küll enesetapu katseid teinud kuid alati nagu mingi hääl kõrvus kumises et "ära tee" vihkasin oma ema. esimene mõte oli et kui olen piisavalt vana tõmban esimesel võimalusel jeed. nii tegingi. elan pealinnas,ilusas kodus,hea abikaasa ja imearmas tütar.
ma ei saa siiamaani temaga hästi läbi. esimesed kuud peae sünnitust nimetas ta mind õueluse hunnikuks. nüüd on olukord parem(elan temast ka 200km kaugusel)
oma kogemustest võin öelda et ema jääb emaks. tagant järele mõeldes on tema kurjusest abi olnud. on olnud juhtumeid kus sattusin pahale teele(ise ei taibanud seda),olin isegi narkosõltlane ja kaalusin 45kg ja 168cm pikk. läbi tülide ja peksude lõpetasin selle seltskonnaga suhtlemise.
tavaliselt on emad kogenenumad meeste alal ja näevad ohtusid mida üks või teine tuua võib. seleta emale miks see noormees on hea,mis on tema positiivsed jooned. kui olen amunud siis näita seda et oled kõige õnnelikum-ta näeb et see inimene teeb sind õnnelikuks.

ütle emale et mida sa temas vihkad,mis sulle ei meeldi,miks ta valab viha sinu peale-et see teeb sind tigedaks.

vii talle raamat"kuidas olla hea lapsevanem"-ütle et palun lugegu ta raamat ära. ja loe see ise ennem läbi-üle talle ka seda.
räägi talle oma vihast. ütle et tahad saavutada kompromissi.

kui ema mind õeluse hinnikuks nimetas rääkisin talle kõik südamelt ja küsisin et kas ta tohib nii teha,kas see on ilus,kas talle meeldiks nui sina oled tema ja tema sina. sellest sai pingeline jutt ja palju pisaraid valatud kuid aitas. ta LÕPUKS tunnistas oma süüd ja kirjutas SMS et tema mind ju selliseks kasvtas,milline ma praegu olen.

aga eks need pidevad kaklused on teinud mind ka tugevamaks.löön elus kõvasti läbi. olin juba 20a juhataja-mis oli uskumatu minu tutvusringonnale. töötan samas firmas edasi.
kui võrrelda inimest kellel kõik ette taha tehtud,kõike lubatud-nad jäävad oma elus rohkem jänni.

töötada on kergem kui õppida. võtke seda kui elu etappi. kui hakkad tööl käima tulevad teised mured ja piinad.


loodan et saite jutu mõttest aru.
soovin Teile jaksu ja raudseid närve.

Vastus!

#23
Vanemad käituvad vstavalt oma eeskujudele,tavalselt on laste(ka sinu ema oma)tema enda vanemad,st et ta athab valada oma viha kellegi peale v2lja,kuna ta ise ei ole saanud oma vanematele minevikus vastu hakata.Igaljuhul selgita oma emale,ta on kindlasti m6elnud sellele,et kas ta tahaks et sinust saaks samasugune ema sinu lastele,nagu on tema sinule.Ma arvan et kui tal on v2hegi aru peas,siis ta m6istab sind.proovi teda ak m6ista,tehke mingid reeglid,et kes korsitab yks p2ev,kes teine p2ev,sest am ei usu et ykski inimene oleks oma loomult paha!ja ta ei taha sulle kohe kindlasti mitte halba,ta k2itub alateadlikult,nagu on k2itutu temaga minevikus,midagi ei ole sinna taha.!

#24
Esmalt vabandan, et tükk aega ei vastanud - pole aega saanud. :(
noor ema kirjutas:Saan Teist ideaalselt aru. Olen 23 ja minu suhted emaga polnud just hiilgavad. On temagi mind mitu korda ära saatnud, olen küll ja küll enesetapu katseid teinud kuid alati nagu mingi hääl kõrvus kumises et "ära tee" vihkasin oma ema. esimene mõte oli et kui olen piisavalt vana tõmban esimesel võimalusel jeed. nii tegingi. elan pealinnas,ilusas kodus,hea abikaasa ja imearmas tütar.
Mul on hea meel, et pääsesid! :) Tundub, et vähemalt sina leidsid endale KODU! Mina tunnen ennast aga täiesti koduta. :cry: Ma olen oma kodus nagu tühi koht! :cry: Mul ei tohi olla oma arvamust ja pean kõike tegema nii, nagu ema käsib. :?
noor ema kirjutas:ma ei saa siiamaani temaga hästi läbi. esimesed kuud peae sünnitust nimetas ta mind õueluse hunnikuks. nüüd on olukord parem(elan temast ka 200km kaugusel)
Aga sul on vähemalt oma elu? Ema ei käi sulle iga päev pinda. Mina kardan, et minu jaoks ei oleks vist abielluminegi väljapääs, sest ema ei jätaks mind ikkagi rahule. Ta on korduvalt öelnud, et ma pean tema eest hoolitsema tema elupäevade lõpuni ka siis kui ma mehele lähen. Ning et tema ei taha üksi elada ja kui tema ei saa üksi hakkama siis olen ma kohustatud tema ka enda juurde võtma. :x Ta keeraks mu peresuhted juba eos nässu! Keegi ei taluks tema vingumist ja tänitamist, et see ei ole õieti ja see on valesti. :evil:
noor ema kirjutas:tavaliselt on emad kogenenumad meeste alal ja näevad ohtusid mida üks või teine tuua võib.
Jah, kõik võib olla. Saan isegi aru, et ta on mures ja näeb tonti seal, kus seda pole. Ja ma olen isegi tänulik, et ta juhib mu tähelepanu võimalikele ohtudele. Ma tean nendega arvestada. Kuid mul on ju siiski ka õigus elada oma elu nii, nagu mina seda oskan ja õigus teha ka vigu. Ma tean, milliseid riske ma võtan!
noor ema kirjutas:seleta emale miks see noormees on hea,mis on tema positiivsed jooned.
Mida rohkem tema positiivsetest joontest räägin, seda rohkem ta sõdima hakkab. Ütleb, et mehed oskavad väga hästi oma tegelikku loomust peita jne. See on võimalik, kuid mu sisetunne ütleb, et Teda võib usaldada! :D
noor ema kirjutas:kui olen amunud siis näita seda et oled kõige õnnelikum-ta näeb et see inimene teeb sind õnnelikuks.
Õnnelik... Ma ei tohi temale kunagi näidata, et olen õnnelik. Ükskõik mille pärast ma siis ka õnnelik olen. Sest siis leiab ta alati põhjuse, mille pärast mu kallal norima hakata, ega jäta seni kuni on suutnud mu täiesti endast välja viia ja endise õnne asemel on südames vaid valu ja soov SURRA!!! :cry: Ta nagu ei taluks seda, et ma olen õnnelik. Ja samas ei talu ta ka seda kui olen õnnetu. Pean tema eest varjama nii oma õnne kui õnnetust! Kui vahest olen tõsine, siis kukub ta kohe õiendama, et mis ma jälle mossitan. Ning kui siis juhtumisi räägingi, et vot mul on selle või teise asja pärast tuju ära, siis ta lihtsalt naerab mu murede üle! :cry: Ma pean kõike sügavale enda sisse peitma - nii rõõme kui ka muresid. Ja see on kohutavalt raske! :cry:
noor ema kirjutas:ütle emale et mida sa temas vihkad,mis sulle ei meeldi,miks ta valab viha sinu peale-et see teeb sind tigedaks.
Järele proovitud! Tulemuseks on see, et ta tuleb mulle lihtsalt kätega kallale! :cry: :x :cry: Või teine varjant, et korjab ära kõik minu asjad, mis ta on mulle ostnud ja saadab mu minema (kusjuures ära võin minna kasvõi alasti kui tahan või viimastes kaltsudes). :evil: :cry:
noor ema kirjutas:vii talle raamat"kuidas olla hea lapsevanem"-ütle et palun lugegu ta raamat ära. ja loe see ise ennem läbi-üle talle ka seda.
räägi talle oma vihast. ütle et tahad saavutada kompromissi.
Kahtlen sügavalt, kas ükski raamat suudaks teda mõjutada. :? Tema on veendunud, et lapsed sünnitatakse selleks, et endal vanaduspõlves lihtsam oleks ning ise midagi enam tegema ei peaks. Et lapsed ei tohi oma vanematele poolt sõnagi vastu öelda ega oma arvamust avaldada, kui seda just ei küsita. Et vanemal on õigus oma last kohelda kuidas heaks arvab, kuna TEMA mind katab ja koolitab. :x
noor ema kirjutas:kui ema mind õeluse hinnikuks nimetas rääkisin talle kõik südamelt ja küsisin et kas ta tohib nii teha,kas see on ilus,kas talle meeldiks nui sina oled tema ja tema sina. sellest sai pingeline jutt ja palju pisaraid valatud kuid aitas. ta LÕPUKS tunnistas oma süüd ja kirjutas SMS et tema mind ju selliseks kasvtas,milline ma praegu olen.
Ka seda olen proovinud. Tema vastus kõlas nõnda: " Jah, mina olingi selline oma vanematele - ei öelnud sõnagi vastu - mina olin tänulik! Ja ma olin sellega rahul! (Tema isa kohtles teda samamoodi nagu tema mind praegu.) Tema ei tunnista vist küll kunagi oma süüd või seda et on mind kuidagi väärkohelnud! :?
noor ema kirjutas:aga eks need pidevad kaklused on teinud mind ka tugevamaks.löön elus kõvasti läbi. olin juba 20a juhataja-mis oli uskumatu minu tutvusringonnale. töötan samas firmas edasi.
kui võrrelda inimest kellel kõik ette taha tehtud,kõike lubatud-nad jäävad oma elus rohkem jänni.
Kuidas see sul küll õnnestus??? :o Ka mina olen siin tõsiselt mõelnud tööle minekule, kuid isegi siin tuleb ema jälle mängu - ütleb, et ma ei lähe tööle kooli kõrvalt ja jutul lõpp või maksku ma ise ka oma kooliraha kinni. :(
noor ema kirjutas:töötada on kergem kui õppida. võtke seda kui elu etappi. kui hakkad tööl käima tulevad teised mured ja piinad.
Jah... :) Seda nägin ma praktika ajal. Olgugi, et töö oli pingeline oli see meeldiv periood minu elus. Tulin koju ja ei pidanud enam millegi pärast muretsema. Õnneks oli ka ema sel ajal eemal nii et ei pidanud kohe koduste toimetuste kallale asuma vaid sain esmalt pisut puhata ja taastuda. :)
noor ema kirjutas:loodan et saite jutu mõttest aru.
soovin Teile jaksu ja raudseid närve.
Jah... Aitäh toetuse eest! :) Katsun kuidagi vastu pidada! :?
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

#25
vasakukäeline kirjutas:Kusjuures mul oli emaga sama lugu.Üritan nüüd ennast tagasi hoida ja mitte midagi enda kaitseks öelda ,sest olen tõsiselt väsinud nendest tülidest:S

Ole tugev !
Tagasi hoida... Lihtne öelda... :?
Eile oli meil emaga jälle tõsine tüli. :cry: Ma lihtsalt ei suuda taluda tema solvanguid ja alandusi! :cry: Seda kuidas ta ilma mingi põhjuseta mind järsku sõimama kukub. :cry: :evil: :cry: See teeb mulle lihtsalt haiget! :cry: Ja kui üritan ennast siis kuidagi kaitsta, siis ongi jälle riid majas. :cry: Kuid ma ei saa ju ka sedasi, et olen oma enese kodus täielik NULL!!! :cry:

Eile võtsin vastu otsuse: siiani pakkusin ma talle siiski armastust (ta läks mulle korda - tema arvamused läksid mulle korda ja tema solvangud tegid mulle haiget), kuid tema ainult sülitas selle peale ja trampis selle peal! :evil: :cry: :evil: Nüüd on sellel lõpp!!! :evil: Ta kirjeldas mulle, millisena ta mind tahab näha ja see, mida ta kirjeldas, on täielik hoolimattus ja tundetus! Olgu siis nii! Ma õppisin tema eest varjama oma rõõme ja muresid, õppisin talle silma vaadates valetama, et varjata oma käike kui selleks oli vajadus. Suudan ka seda! Ta tahab näha mind hoolimatu ja tundetuna (sest vaid nii on võimalik, et ma ei reageeri mitte ühelegi solvangule ega provokatsioonile) - olgu siis nii! :twisted: Ma muutun tema suhtes täiesti tundetuks - ei mingit hoolimist tema arvamusest, viha, valu - mitte midagi ei tunne ma enam tema suhtes! Ja kui vaja siis õpin ka teesklema hoolimist. Ning selleks, et mitte lõplikult kaotada ISEENNAST jagan nüüdsest oma positiivseid tundeid üksnes väljapoole kodu! :roll: Väljaspool kodu mind vähemalt hinnatakse mingilgi määral - MA OLEN KEEGI!!! :)
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Vastus!

#26
Aleghandra kirjutas:Vanemad käituvad vstavalt oma eeskujudele,tavalselt on laste(ka sinu ema oma)tema enda vanemad,st et ta athab valada oma viha kellegi peale v2lja,kuna ta ise ei ole saanud oma vanematele minevikus vastu hakata.
See on tõsi! Tema isa oli samuti väga karm. Ta on mitu korda ütelnud, et tema isa oleks ta sellise käitumise eest (enese õigustamise ja enda eest seismise eest) sellise keretäie andnud, et ta poleks nädal aega istuda saanud. :?
Alenghandra kirjutas:Igaljuhul selgita oma emale,ta on kindlasti m6elnud sellele,et kas ta tahaks et sinust saaks samasugune ema sinu lastele,nagu on tema sinule.
Ma arvan et kui tal on v2hegi aru peas,siis ta m6istab sind.
Tema arvates ongi see ainuvõimalik kasvatusviis. :( Tema moto on: "Vanematele, õpetajatele ja ülemustele vastu ei hakata". See tähendab, et kui sa olen neist positsiooni poolest madalamal, siis ära mõtlegi neile oma arvamust hakata avaldama kui see läheb vastuollu nende arvamusega. Neil on õigus sind kohelda nagu viimast kaltsu ja sinul pole õigust suudki lahti teha ega ennast kaitsta. :x
Alenghandra kirjutas:proovi teda ak m6ista,tehke mingid reeglid,et kes korsitab yks p2ev,kes teine p2ev,sest am ei usu et ykski inimene oleks oma loomult paha!ja ta ei taha sulle kohe kindlasti mitte halba,ta k2itub alateadlikult,nagu on k2itutu temaga minevikus,midagi ei ole sinna taha.!


Ka mina tahan seda uskuda, et ükski inimene pole oma loomult paha. Kuid ma lihtsalt ei saa temast aru. :cry: Ma ei saa aru - ta otsekui naudiks mulle haiget tegemist! :cry: Miks? :cry: Mida ma talle küll sellist teinud olen? :cry:

Ta heidab mulle pidevalt ette, et minu pärast on ta terve oma elu ohverdanud ning et ta kahetseb, et mu tegelikult sünnitas. :cry: Ta ütleb, et tema on oma tegemised siin elus ära teinud ja nüüd on minu kord tema eest hoolitseda, mis tema mõistes tähendab seda, et ma täielikult hülgan oma elu ja pühendun üksnes temale. Umbes, et kui tema viipab siis pean mina hülgama kõik (tulevikus ka oma mehe ja perekonna) ning tormama teda poputama. Just selline on tema arusaam korralikust ja tänulikust lapsest! :evil: Ta on kõige suurem egoist keda ma iial näinud olen! :evil: :cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

#27
ma tahtsin öelda, et sa tõesti ei ole ainuke, kellel selline ema on, sest ma lugesin justkui enda elu sellest jutust. aga vahel on ju õnnelikke hetki ka temaga? ta armastab mind tegelikult ja ma tean et sinu ema sind ka. sa pead mõistma et sul emal on raske olnud ning ta käib tööl ja kindlasti on ta teatud hetkel samuti kõigest tüdinenud. minu ema on mind isegi joodikulapseks sõimanud. et ma sarnanen oma isale, kunagi saan kindlasti joodikuks. aga see on lihtsalt see, et ta kardab, et see minust saabki. või kui ta ütleb sulle, et sa ei saa millegagi hakkama, siis see näitab just seda, et temale on kunagi nii öeldud. ühesõnaga - pea vastu ja ta on ju ikkagi su ema!

#28
naq :shock: :shock: :shock: :shock: ...
silmad kohe väsinud ja syda kurb.. lugesin kõik postitused läbi.. nendes oli kurbust ja viha.. oeh, kallis Ma olen.. sa ei kujutaette kui kahju mul Sinust on.. endalgi tekkis pisar silma ning meel muutus kurvaks.. kuigi ta on Su ema, kes on Sind kasvatanud ja ilmale toonud, peaksid Sa rohkem mõtlema oma heaolule.. mis Sulle parem on.. ja see et Su ema Sinu peal fyysilist vägivalda kasutab on lausa häbematu. Sa teed ju kõik mida ta tahab ja vajab.. Sa oled ju kõigest noor inimene, mitte mingi superman kes jõuab kõike alati teha.. Anna andeks et nii ytlen aga Su ema pole ikka mingi sugune ema.. emad ei tee nii.. ma ei nõustu yltse eelmise postitusega.. jah, ta on Su ema, aga kui ta nii käitub siis teda on lihtcalt võimatu emaks pidada.. ma ytlen, ta ennem ei peatu kui ta on su surnuks piinanud.. Saan aru et jah, ka tal on raske, kuid ta valab seda Sinu peal välja ning teeb Sinu elu raskemaks.. kohe selline viha tekib niisuguste inimeste peale.. kellegil pole õigust teist inimest halvasti kohelda.. aga samas ei soovita ma ka vastu astumist talle.. kuid nt mu sõbral oli sama asi.. oma isaga.. isa peksis ja sõimas teda aastast aastasse ja ema niisama vaatas pealt kuidas ta poeg peksa sai.. kuid nyyd isa enam teda peksta ega sõimata ei julge.. kuna poiss kasvas suuremaks ja tugevamaks.. ning võttis julguse kokku ning astus vastu oma isale.. nyyd ei suhtle nad oma vahel enam yltse.. kuid jah, poiss pääses lõpuks ometi värgivallast..
Tead.. Sa peaksid vaatama mingi teise elukoha endale lähimal ajal, kui midagi ei muutu.. kasvõi ajutise.. sest sellist käitumist välja kannatada on lausa kole..ja igaks juhuks võtta enesekaitse trenni.. kuna ta ju tungis sulle kallale.. fyysiline värgivald on lausa jube.. ja eriti veel siis kui see tuleb Su enda vanema poolt..
Sa oleksid ammu pidanud taipama et meil ja Su tuttavatel on sind vaja.. oled ainulaadne siin maailmas.. ning palun ära enam luba endale haiget teha.. :)
loodan et sul saab kõik korda.. :wink:
päikest ja positiivsust sulle Ma olen.. :wink:
Surin Su silmade jääkülmast pilgust,

ja armastasin ometigi.

Pole ammu seda teemat vaadanud... Olukord läheb aga aina hul

#29
utoopia kirjutas:aga vahel on ju õnnelikke hetki ka temaga?
Õnnelikke hetki... Kui aus olla siis ma ei mäletagi enam, millal mul temaga seoses mõni õnnelik hetk oli. :cry: :oops: Eks neid ilmselt on olnud, kuid need pidid küll olema kusagil kaugel minevikus. :( Praegu isegi kui meie vahel on "rahu" - st me ei kraakle pidevalt - on mul tunne, et ma ei taha temaga isegi ühes ruumis viibida, ei taha teda näha, tema häält kuulda... :cry: Ka siis kui ta mind mõnikord embab on mul tunne nagu tahaks põgeneda... Tema embused ei paku mulle midagi - need tunduvad võltsid ja pigem muudavad mind ettevaatlikuks, sest kogemused ütlevad, et siis on tal midagi jälle plaanis - ta tahab minust jälle midagi. :(
utoopia kirjutas:ta armastab mind tegelikult ja ma tean et sinu ema sind ka.
Jah... Ilmselt ta armastab... Kuid tema armastus on sõna otseses mõttes lämmatav! Oma suures armastuses püüab ta mind pidevalt kontrollida ja kõige eest kaitsta lubamata mul endal midagi otsustada kellega ma suhtlen ja kellega mitte, kuhu lähen või mida teen jne. Tunnen ennast kodus nagu vang. :cry: Isegi vangidel tundub rohkem vabadust olevat.
utoopia kirjutas:sa pead mõistma et sul emal on raske olnud ning ta käib tööl ja kindlasti on ta teatud hetkel samuti kõigest tüdinenud.
Usun, et tal on samuti mõnikord raske... Üksinda last kasvatada pole muidugi kerge, kuid miks ta peab selle kõik minu peale välja valama? See on ebaõiglane!!!

Mis puudutab tööl käimist, siis tööl ta ei käi! Ta on pensionär. Ta istub päevad läbi kodus, ärkab siis kui tahab ja teeb üldse mida tahab. :? Mina aga pidin käima koolis ja õppima ning selle kõrvalt suutma ära teha kõik kodused tööd - poes käia, koeraga jalutada, koristada, süüa teha, nõusid pesta (vähemalt üks kord päevas, kui ta mõnikord hommikused kaks taldrikut ise pesi, kuid lõunased ja õhtused nõud olid ja on raudselt minu pesta). Tema tõuseb keset päeva samal ajal kui minul oli vaja juba hommikul kooli minna. Ja siis veel õiendas ka, et minu toas liikumine segavat tema und! :x Isegi lõputöö kirjutamise ajal ei võtnud ta mu koormust suurt vähemaks. Alles viimasel nädalal, kus ma tõesti pidevalt oma tööd kirjutasin võttis ta osa töid endale - nõude pesemise ja koristamise (koristas siis lihtsalt harvemini ja ainult enda tuba), kuid poes käimine ja koeraga jalutamine jäid ikka minu kukile. Süüa tegi ta ka selle aja jooksul vaid korra - ülejäänud korrad tegin ise midagi, mis kiiresti ja ilma minu järelvalveta valmis... Nii et raskustest rääkides tundub asi küll üsna ebaõiglane.
utoopia kirjutas:minu ema on mind isegi joodikulapseks sõimanud. et ma sarnanen oma isale, kunagi saan kindlasti joodikuks. aga see on lihtsalt see, et ta kardab, et see minust saabki. või kui ta ütleb sulle, et sa ei saa millegagi hakkama, siis see näitab just seda, et temale on kunagi nii öeldud.
Jah, selle peale olen isegi mõelnud, et ta kardab, et ma muutun oma isa sarnaseks, kes elus just kõige edukam pole olnud... Samuti usun, et ta kardab, et ma kordan tema vigu (eriti just suhete vallas), mistõttu ta ka pidevalt üritab kontrollida kellega ma suhtlen ja kellega mitte... Kuid siin juures läheb ta üle igasuguste piiride! :evil:

See on hullem kui vangla!!! Ta peaks ju ometi mõistma, et ta ei saa mind elu lõpuni kõigi ohtude eest kaitsta ning ta võiks mind ometi natukesegi usaldada - ma olen ometi täisealine ja suudan ise otsustada ja vastutada oma tegude eest. Ja kui ma teen kellegagi suheldes mõne vea, siis ma olen suuteline ise selle eest vastutama. Ema peab mind ilmselt aga lootusetuks naiivitariks ja täiesti vastutusvõimetuks. Ja minu selgitusi ei vaevu ta üldse ära kuulama. :(

Mis puudutab seda, et tema käitumine on seotud sellega, kuidas temaga käitutud on, siis see vastab tõele. Tema jutust on välja tulnud, et tema isa käitus temaga sama moodi või isegi hullemini ja ta on selle käitumise malli täielikult omaks võtnud. :? Tema arvates on laps laps kuni tema elu lõpuni ja lapsel pole mingit sõnaõigust, kui vanem otsutstab, et asi on nii. Aga see pole ju ometi nii! Ma ei saa aru, kuidas ta ise seda ei mõista - kas tema ise siis ei kannatanud sellise kohtlemise all. On ta tõesti kõik nii omaks võtnud, et usubki tõsimeeli, et just nii tulebki lapsi kasvatada - hirmuga. Tundub küll sedasi. :?
utoopia kirjutas:ühesõnaga - pea vastu ja ta on ju ikkagi su ema!
Njah... Eks ma üritan ikka kuidagi vastu pidada, kuid see on järjest raskem... Viimase skandaali järel ma vihastasin tema peale näiteks nii kõvasti, et jäin samal õhtul haigeks. :evil: Siia maale olen natuke haiglane. :cry: Aga juba reedel pean olema täielikult jalul oma elu ühel suuremal päeval - oma kooli lõpetamisel.
Olgugi, et üritan olla tema suhtes mõistev ja andestada talle nii palju kui suudan, tunnen, et minugi kannatus hakkab lõplikult otsa saama. :cry:
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

#30
TheQueenOfDarkness kirjutas:kuigi ta on Su ema, kes on Sind kasvatanud ja ilmale toonud, peaksid Sa rohkem mõtlema oma heaolule.. mis Sulle parem on..
Mõtlema rohkem ise-endale... Jah, seda on kerge ütelda... Mõistusega võttes saan ma täiesti aru, et antud olukorras peaksin ma eelkõige mõtlema just ise-endale! Samas aga hing kuidagi tõrgub seda tegemast... Olen pidevalt üritanud leida mingit rahumeelset lahendust olukorrale, kuid tundub, et seda lihtsalt ei eksisteeri!
Minu häda on see, et ma olen pea-aegu terve elu mõtelnud eelkõige teistele ja ennast ning enda vajadused kuidagi tahaplaanile jätnud selle kõrval. Teistega arvestamine on muidugi igati kiiduväärt omadus, kuid mina kipun sellega vist kohati liialdama. Mul on väga raske astuda mingeid konkreetseid ja radikaalseid samme selles suunas, et hakata enda eest jõuliselt seisma... Ma ei taha kõigest hoolimata oma emale halba ja ma ei taha temale probleeme tekitada näiteks sellega, kui palun olukorra lahendamiseks abi mõnelt institutsioonilt (politseilt või sotsiaaltöötajatelt). See on minu jaoks väga raske dilemma... Ühest küljest ma saan aru ja tunnen, et niimoodi enam kaua jätkuda ei saa - tema võimutsemine ja kontroll on väljunud igasugustest mõistuslikest piiridest! :shock: :cry: Samas aga tunnen ma häbi sellest rääkides - mul on häbi, et mul on selline ema. Samuti vasardab mu peas valehäbist ajendatud tõrge abi palumise ees ka seetõttu, et muretsen, mis mulje ma endast sel viisil jätan - ei ole just ilus sedasi oma vanemate vastu astuda...
TheQueenOfDarkness kirjutas:ja see et Su ema Sinu peal fyysilist vägivalda kasutab on lausa häbematu. Sa teed ju kõik mida ta tahab ja vajab.. Sa oled ju kõigest noor inimene, mitte mingi superman kes jõuab kõike alati teha..
Jah.. Õnneks esineb seda füüsilist vägivalda siiski veel suht vähe, aga ikkagi... See on temast väga inetu ja ebaõiglane! Mitte keegi ei tohiks kasutada teise inimese kallal ei füüsilist ega ka vaimset vägivalda! Liiatigi siis oma ema!!! Ema peaks oma last igas olukorras toetama ja aitama, mitte mõtlema välja pidevalt uusi asju, millega teda kurnata või mille abil teda rohkem enda kontrolli alla saada. Ta kasutab mind ära nagu orja! Eilegi tuli koju ja kukkus kohe õiendama, et miks kõik need tööd, mis ta oli käskinud mul teha, pole veel tehtud... Kui püüdsin midagi selgitada, siis hakkas karjuma ja ütles, et mis kasu mul sinust on... Tema on veendunud, et lapsi kasvatatakse ainult selleks, et need oma vanemaid täiskasvanuna orjaksid nii nagu vanemad neid lapsena orjavad.

Kuid isegi rohkem kui tema kamandamine, alandamised ja füüsiline vägivald ärritab mind see, et ta täielikult tahab kontrollida minu isiklikku elu - kellega ma suhtlen, kus käin, kellega kohtun, millega tegelen jne. :evil: Seda kõike muidugi ilusal ja õilsal ettekäändel, et kuna ma ise nii naiivne olen, et maailma ohte näha ei oska, siis tema peab mind nende eest kaitsma! :twisted: Ta ei taha aru saada, et ma olen täiskasvanud inimene, kes on suuteline vastutama ise oma tegude eest! Ja kui ma teen mõne vea (hoolimata oma loomupärasest kohati isegi ülepaisutatud ettevaatlikkusest, millest ema tegelikult samuti vägagi hästi teadlik on), siis järelikult ma just sellist õppetükki vajasingi oma elus, et edaspidi targem olla. Siiani pole elu õppetükid tänu minu enda ettevaatlikkusele nii rängad olnud, kui nad oleksid võinud olla... Olen küll jah saanud kõrvetada ja sattunud keerulistesse olukordadesse, mille lahendamine on nõundnud pingutusi, kuid olen suutnud need kõik ilusasti lahendada.

Mind ajab lihtsalt marru see, millisel viisil ema üritab mind kontrollida! Ta üritab sekkuda minu isiklikku ellu ning dikteerida, kellega ma tohin suhelda ja kellega mitte... Ta on isegi ähvardanud minu sõpru, et toob neile mingid jamad kaela, kui nad minuga suhtlemist jätkavad. Selline sekkumine ajab mu aga lihtsalt marru!!! :evil:
TheQueenOfDarkness kirjutas:Anna andeks et nii ytlen aga Su ema pole ikka mingi sugune ema.. emad ei tee nii.. ma ei nõustu yltse eelmise postitusega.. jah, ta on Su ema, aga kui ta nii käitub siis teda on lihtcalt võimatu emaks pidada.. ma ytlen, ta ennem ei peatu kui ta on su surnuks piinanud..
Sul pole põhjust vabandada... Häbi tunnistada, aga sarnased mõtted liiguvad ka minu enda peas... :oops: Üks ema nii ei käituks oma lapsega!!!
Kui ma noorem olin, siis mõtlesin isegi välja lugusid, et tema ei olegi tegelikult minu ema, vaid et ta on mu mingitel kahtlastel asjaoludel lapsendanud ning seda vaid eesmärgiga endale truu ja sõnakuulelik ori kasvatada... Neid lugusid mõteldes mulle isegi tundus, nagu ma mäletaksin oma pärisema kusagilt kaugelt, kaugelt minevikust... Tema oli alati hea, ta laulis mulle õhtuti unelaulu ja mängis minuga ning õpetas mind... Kujutasin endale ette täielikku vastandit oma emale ja mõtlesin siis, et minu ema on ilmselt surnud ja seetõttu olen ma sattunud just sellise naise kasvatada... Kummalised fantaasiad võivad lastel ikka olla! :lol: :roll:
TheQueenOfDarkness kirjutas:Saan aru et jah, ka tal on raske, kuid ta valab seda Sinu peal välja ning teeb Sinu elu raskemaks.. kohe selline viha tekib niisuguste inimeste peale.. kellegil pole õigust teist inimest halvasti kohelda..
Ka mina saan aru, et tal on samuti raske... Ei ole kerge kasvatada ja koolitada üksinda oma last... Kuid on ebaõiglane valada oma kibestumus ja viha välja minu peale!!! Aga just seda ta teeb! Ja asi läheb eriti teravaks, kui isa ta millegagi välja vihastab - selle viha valab ta siis ilmtingimata minu peale välja... Üldse on nii, et kui ta kellegi peale vihastab, siis ikka olen mina see, kes kannatab ja kogu selle viha enda kaela saab. :evil: :cry: See on nii ebaõiglane!!! Olen proovinud talle seda ütelda, kuid see teeb asja loomulikult ainult hullemaks, sest ta suudab alati põhjendada, miks ikkagi just mina olen süüdi, et ta praegu vihane on...
TheQueenOfDarkness kirjutas:Tead.. Sa peaksid vaatama mingi teise elukoha endale lähimal ajal, kui midagi ei muutu.. kasvõi ajutise.. sest sellist käitumist välja kannatada on lausa kole..ja igaks juhuks võtta enesekaitse trenni.. kuna ta ju tungis sulle kallale.. fyysiline värgivald on lausa jube.. ja eriti veel siis kui see tuleb Su enda vanema poolt..
Jah... Selle peale olen ma ka ise eriti viimasel ajal väga palju mõtelnud, et kuidas omaette kolida... Siiani polnud mul selleks võimalust, sest ma ei käinud tööl... Nüüd on mul aga natukesegi lootust selles osas midagi ette võtta, sest kool on nüüd läbi ja ma saan hakata endale tööd otsima ja ennast ise majandada. :D Loodan, et kui mu majanduslik sõltuvus emast väheneb, siis muutub ka minu olukord pisut paremaks - tal ei ole siis enam võimalik mind ähvardada ja mulle majanduslikku survet avaldada, et ma tema tahtmist mööda teeksin kõike... Aga see kõik nõuab loomulikult väga põhjalikku ettevalmistust ja hoolikat läbimõtlemist - ma ei saa endale antud olukorras lubada ainsatki viga!!! Samas pean ka proovima ennast kuidagi kindlustada selle vastu, et ta mulle ülemäära suuri koormisi peale ei paneks minu vabaduse eest... Nii et enne kui vabaks saan tuleb veel palju mõttetööd teha.
TheQueenOfDarkness kirjutas:Sa oleksid ammu pidanud taipama et meil ja Su tuttavatel on sind vaja.. oled ainulaadne siin maailmas.. ning palun ära enam luba endale haiget teha.. :)
loodan et sul saab kõik korda.. :wink:
päikest ja positiivsust sulle Ma olen.. :wink:
Aitäh teile kõigile selle toetuse eest!!! See tähendab mulle väga palju ja annab mulle jõudu edasi võidelda! :)
Üritan edaspidi rutem vastata...
Kõike head teilegi siin foorumil ja päikselist suve!
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Probleemid emaga

#36
StuckOnMe kirjutas:Eks ürita see välja kannatada,mul on sama asi.
Kui inimene kannatab ja kannatab ja kannatab..ja nii 18 aastat,enne kui läheb kuhugile ülikooli või tööle,siis mis sa arvad,et sellest inimesest sees järgi jääb..Noh mõnikord saab tõesti alla neelata asja,aga kui neid liiga palju koguneb,siis võib asi ikka päris hulluks minna..

Re: Probleemid emaga

#38
poetaksin ka siia paar sõna..
minu ema näiteks tegi politseisse (minupoolt) teadmata põhjustel kaebuse. :!:
ta on mind juba pikemat aega terroriseerinud oma jutuga, et olen narkomaan ja l*** ja
ma pean minema närviarstile...
aga ta ei vaata üldse ennast.
peale selle karjus ta mulle näkku et vihkab mind ja et ma sünnitaksin väärakaid lapsi, selliseid nagu ma ise.
või et ma ei saaks üldse neid.
väga tihti on meil sõnasõjad, mis vahel lõppevad ka sellega et ta tuleb mulle kallale.
:twisted:
mina soovitasin meil minna koos pereteraapiale, psühholoogi juurde, aga tema saatis mu kuupeale selle eest.
ma ei tea mida ette võtta, praeguseks ei ole mul enam võimalik kodus elada, sest ma lihtsalt ei suuda.
ta ärritab mind meelega, ja ka suur enamus mu sõpradest ja tuttavatest on sellest aru saanud , et mul ei ole võimalik enam kodus olla ...
mida teha ???

Re: Terekest!!!

#39
mussy kirjutas:Mina soovitaksin sinul ja su emal lugeda sellist raamatut nagu " Vägivallatu suhtlemine " Marshall B. Rosenberg. Ph. D
See raamat õpetab kuidas vältida konflikte nii tööl kodus kui sõbradega suhtlemisel.
Ühesõnaga Elu Keel.
Tänan soovituse eest! Sain endale lõpuks selle raamatu ja loen seda parajasti. :)
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Probleemid emaga

#44
Tere kõigile!

Näen, et minu teema pakub endiselt huvi...
Jah, palju aega on tõesti möödunud, kuid suhted emaga pole paraku muutunud. :( Pigem on asjad hullemaks muutunud, sest ema on veelgi närvilisem ja lausa norib tühjast süli. :( Tema enesevalitsemine ja enesekontroll on samuti pigem kahanenud. Alles mõned päevad tagasi sain talt korraliku kõrvakiilu. Eks ma olin ise ka seekord süüdi, sest olin enne närvi läinud ja kaotasin samuti enesevalitsuse ning võibolla ületasin teatud piiri...

Mõnikord on mul raske temaga ühes ruumiski viibida ilma, et ma juba tunneksin, kuidas mul vererõhk tõuseb ja ärritus kasvab. :( Aga olude sunnil olen ma praegu pikaks ajaks kätest-jalgadest seotud ja pean seda kõike lihtsalt taluma. Olen juba matnud lootuse, et midagi võiks mingi ime läbi muutuda. :(

Hetkel valmistab mulle aga meelehärmi hoopis see, et ta püüab mind justkui (kas teadlikult või alateadlikult) kõigist isoleerida. Niipea, kui mõne inimesega parema kontakti saavutan, leiab tema kohe midagi, mille pärast see inimene talle ei meeldi. Ja siis juba hakkabki kaikaid kodaratesse loopima ning takistama vaba suhtlemist selle inimesega. Ma pean varjama oma sõpru või siis peavad nad kuidagi ema poolehoiu suutma võita, et mina saaksin nendega vabalt suhelda. :( Eks muidugi, mida isoleeritum ma olen, seda suurem võim on temal minu üle - see on ka selge. Ta kardab vist, et keegi võib mu nii kaugele saada, et ma enam temale ei allu. Ma saan ju ise ka aru, et ta manipuleerib minuga osavalt, aga ma ei näe väljapääsu. Tundub, et olen määratud tema konksu otsa seniks, kuni ta olemas on. :?

Aga noh, eks ma katsun ikka kuidagi hakkama saada. Ehk kunagi hakkab ka minu elus päike paistma. :)
Tänan kõiki, kellele mu postitused korda on läinud! :) Ja soovin teile rahulikku advendiaega! :)
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Probleemid emaga

#45
Prochepy kirjutas:Teemaalgataja kirjutas siia viimati 2009. aastal, punx.
vanim aktiivne teema? kuigi jah, kahe-aastase pausi järel vist väga aktiivseks nimetada ei saa


E: Ma Olen..., sa peaksid praeguseks olema juba 28-29-aastane.. kas sa selle aja jooksul pole natuke rohkem iseseisvunud või emast sõltumatuks muutunud?

Re: Probleemid emaga

#46
vertigo kirjutas:
Prochepy kirjutas:Teemaalgataja kirjutas siia viimati 2009. aastal, punx.
vanim aktiivne teema? kuigi jah, kahe-aastase pausi järel vist väga aktiivseks nimetada ei saa


E: Ma Olen..., sa peaksid praeguseks olema juba 28-29-aastane.. kas sa selle aja jooksul pole natuke rohkem iseseisvunud või emast sõltumatuks muutunud?
8.aastat vastupidanud teema teemaalgataja poolt ja see vist kõige pikemate postitutega lisaks kah veel. aga see selleks.

mul käis ka peas mõte läbi, et kas sa juba kodust välja ei peaks olema kolinud (vanus ju peks nagu piisav olema ja kui võimalik kasvõi kuidagi oleks, siis koliks ikka sellise ema juurest ära ju)?

Re: Probleemid emaga

#47
vertigo kirjutas:
Prochepy kirjutas:Teemaalgataja kirjutas siia viimati 2009. aastal, punx.
vanim aktiivne teema? kuigi jah, kahe-aastase pausi järel vist väga aktiivseks nimetada ei saa


E: Ma Olen..., sa peaksid praeguseks olema juba 28-29-aastane.. kas sa selle aja jooksul pole natuke rohkem iseseisvunud või emast sõltumatuks muutunud?
Njah, lootsin isegi, et selleks ajaks suudan iseseisvuda, aga tänu masule olen nüüd veel rohkem kätest-jalgadest seotud kui kunagi varem. Olen mitu aastat ilma tööta olnud ja kõrini võlgades. :( Ja ta tunnetab suurepäraselt oma võimu! :( Ning tal pole väiksematki kavatsust oma haaret lõdvendada - on ju äärmiselt mugav elada nii, et kõik sinu eest ära tehakse! :?
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)

Re: Probleemid emaga

#49
Tere, Ma Olen!

Kas sul on midagi muutunud ka? Võlad kaelast ära? Mis emaga toimub?
Ma olen kindel, et sa elad üksinda, aga kas su ema terroriseerib sind ikka, või on suhted paremaks läinud?
Ma loodan, et keegi leia põhjust hakata virisema, et ma vana teema üles kaevandasin aga tore oleks ikka teada saada kuidas sul läinud on :).

Re: Probleemid emaga

#50
Külaline kirjutas:Tere, Ma Olen!

Kas sul on midagi muutunud ka? Võlad kaelast ära? Mis emaga toimub?
Ma olen kindel, et sa elad üksinda, aga kas su ema terroriseerib sind ikka, või on suhted paremaks läinud?
Ma loodan, et keegi leia põhjust hakata virisema, et ma vana teema üles kaevandasin aga tore oleks ikka teada saada kuidas sul läinud on :).
Tere kõigile! :)

Paistab, et teema on jätkuvalt populaarne. :) Mul on meeldiv näha, et pärast nii paljusid aastaid mind endiselt siin meeles peetakse ja minu käekäik veel korda läheb. :)

Jah, sellest on palju aega möödas kui siia teemasse viimati postitasin... Mõndagi on muutunud selle ajaga, aga siiski mitte nii palju kui sooviksin... :? :oops: Ma küll liigun väikeste sammudega õiges suunas - tunnen nii esimest korda oma elus - aga sellest august välja ronimine võtab soovitust kauem aega. :?

Ma elan endiselt emaga koos... :oops: :oops: :oops: Ma ei tea miks, aga kõigest hoolimata on mul kohutavalt raske end temast lahti rebida... Eks endale tõtt tunnistades kardan ma lõhkuda teatud mugavustsooni - nagu kõik vägivalla all kannatajad, nii kardan ka mina seda, mis võib veel siis saada kui ma ühel hetkel oma selja sirgeks löön ja ukse enda selja taga kinni löön... :shock: Mul peab olema tagala või kindel seljatagune, kuhu vajadusel varjuda... Pean olema kindel, et mis relvi ema käiku ka ei lase, ma suudan sellega toime tulla... Ja oma ema tundes võib sealt kõike oodata. Pean olema valmis halvimaks stsenaariumiks.

Paraku aga nagu kõik vägivallatsejad on ka tema suutnud mind suurepäraselt kõigist teistest isoleerida... :( Mõistsin alles hiljuti väga valusalt, et olen tegelikult siin maailmas täiesti üksi - mul pole ühtegi sellist inimest, kellelt vajadusel tuge otsida! :cry: Pean kõigega oma elus üksinda toime tulema. :cry:

Minu elus on olnud vaid viis inimest, kes mulle kunagi lähedale on pääsenud ja keda olen usaldanud - kolm neist on Surm minult võtnud, kahega on elutee meid lihtsalt lahku viinud... :(

Seetõttu olen ma radikaalsete sammude tegemisel ka ettevaatlik... Teisest küljest... Olgu ta milline tahes - ta on ikkagi mu ema... No ja enda vastu nüüd päris ausaks jäädes... Eks ta paku teatud mõttes seltsi - meil on ühised huvid erinevate ürituste osas ning mul on ausalt öeldes väga vastumeelne mõelda, et peaksin neil üksi käima hakkama... :? Paradoksaalne eks ole - mind isoleerides (sest ta on minusse alati sisendanud usaldamatust inimeste suhtes, on takistanud minu vaba suhtlemist teistega jne.) on ta muutnud mind endast sõltuvaks, kuigi ma ihkan väga vabadust...

Kuid see on hetke olukorra mustem pool... Tumedam külg tuleb ikka esimesena meelde paraku...

Aga nagu kirja alguses ütlesin on toimunud ka muutusi ning esimest korda tunnen, et liigun oma elus lõpuks ometi õigel teel... :)

Olen muutunud oluliselt enesekindlamaks, olen õppinud oma tahtmist saavutama, olen õppinud ennast paremini kontrollima - ei lase ennast enam nii palju provotseerida. Selle tulemusena on meie suhted emaga piiisut paranenud. Aitab kindlasti ka see, et enamuse päevast veedan töö juures - lahkun enamasti siis, kui tema veel magab, tulen aga nii, et siis löhen kohe koeraga välja, jalutan temaga umbes tunnikese ja siis on käes juba "seebikate" aeg, nii et ega meil ei jäägi palju aega suhtlemiseks ja seega ka nägelemiseks...

Kui aga ütlemiseks läheb, siis raevukalt. Kui mina olen õppinud ennast aja jooksul kontrollima ja oma keelt hammaste taga hoidma rohkem ja oma emotsioone (nii häid kui halbu) varjama tema eest, siis tema enese kontroll on paraku kahanenud - tülide ajal vaata, kuidas tema käe ulatusest kaugemale saad, sest ta võib sind esimese kätte juhtuva asjaga üritada lüüa või lihtsalt sakutada... :(

Mis puudutab võlgasid, siis jah, nendest olen ma õnneks lahti saanud... Ametlikest võlgadest...Võlgu emale pean ilmselt terve oma elu tasuma... :( Ta tuletab mulle igal võimalusel meelde, kui palju ma talle võlgu olen - et tema on mind koolitanud ja tema pidas mind üleval kõik see aeg kui ma ülikoolis käisin ja hiljem pikalt tööd otsisin... Et tema oleks võinud me 18 saades seaduse järgi tänavale visata sisuliselt, et vaata ise kuidas oma eluga hakkama saad... Ei väsi meelde tuletamast minu seaduslikku kohustust nüüd teda üleval pidada... Praegu olengi seisus, kus mina pean oma palgast teda üleval pidama, tema oma pensionit kulutab aga nii kuidas ise soovib.... Olen kindel, et kui ma eraldi koliksin peaksin hakkama maksma ka kahe korteri üüri ja keeldumise korral nõuaks ta selle mult kohtu kaudu välja... Tema saaks sellega hakkama küll!!! Paraku pole mu sissetulek nii suur,et sellise hinnaga endale vabadust osta... :( Nii ei jäägi muud üle kui olukorraga leppida, kuni leian mingi väljapääsu... :(

Õnneks jah tülisid on pisut vähemaks jäänud, kuna viibin palju kodust eemal... Kuna olen muutunud enesekindlamaks ja tänu tööle ka õppinud ennast paremini kontrollima, siis ei õnnestu tal mind ka nii palju enam provotseerida... Ka olen aastatega õppinud kasutama kavalust, et saada oma tahtmist... Nt kui tahan kellegagi kohtuda, kelle puhul tean juba ette, et sellele tuleb vastuseis, siis kavaluse abil on mul paaril korral siiski õnnestunud selline kohtumine organiseerida isegi ilma suurema kisata - virisemist muidugi oli, aga lõppkokkuvõttes sain, mida tahtsin. :D

Aga jah, üldiselt talun teda kui võõrast inimest enda kõrval. Ma ei räägi talle millestki olulisest, mis toimub minu hinges... Mul on odavam hoida teda enda juures kui proovida praegu eraldi kolida... Lähedasi suhteid ei teki meie vahele vist enam kunagi. :( Ma elan nagu koos võõra inimesega, aga mitte oma emaga... :(

Aga positiivne on see,et esimest korda tunnen, et minu elu on võtnud õige suuna ning loodn, et peagi õnnestub ka see probleem lahendada...

Nii ma siis elan ja toimetan... Tasa ja targu... Tänan veel kord kõiki, kes mind vahel ikka meenutavad! Lapsemure on mulle endiselt südamelähedane koht, kuigi ma siia viimasel ajal harva satun... Seda meeldivam on aga tõdeda, et mind jätkuvalt meeles peetakse ja minu käekäik kellelegi korda veel läheb. :D Aitäh!!! :D

Olge kõik tublid! Rohkem rõõmu ja vähem muresid! :)
Meie elu sõltub meie valikutest...
Ole see, KES SA OLED
ja vali, KES SA OLLA TAHAD
ning siis vali OLLA SEE, KES SA TAHAD!!! :D
Niisiis - kes sa täna oled? ;)
Vasta

Mine “Psühholoogiline vägivald vanemate poolt”