Probleem juba väga pikka aega

#1
Tere

Alustan algusest.Tekst läheb suht pikaks aga väga suur aitäh kõigile, kes selle läbi loevad.
Lasteaias olin juba nö.must lammas.Tihti ei tahetud mind mängu võtta ja noriti pidevalt.Lasteaed sai läbi ja läksin kooli.Esimeses ja teises klassis oli kõik normaalne a siis hakkas pihta.Kolmandas klassis hakati mind mõnitama ja kuna olin väiksemana siuke suht vaikne ja arglik siis mõnitati mind hullult, sest ju teati et ma nagunii vastu ei hakka.Mul oli siis ainult üks sõbranna klassis, kes ka mulle selja pööras ja nende kiusajatega tegelikult õues käis väljaspool kooli.Sellest sain teada alles aastaid hiljem, et ta niimoodi mind pettis.Kiusamine, mõnitamine ja kõiksugu muu norimine jätkus kuni 7. klassini.Siis hakkasin ühtede klassiõdedega läbi käima ja tänaseks oleme me neli lahutamatud.Üks meist käib teises koolis, aga siiski kohtume tihti.Igatahes, kuni üheksandani oli kõik rahulik.Üheksandas saadi teada, et mulle üks klassivend meeldib ja sellest tõusis uus teema.Varsti see unustati ära aga siis oli veel üks jama mingi kirjaga mida sõbrannadega tunni aeg kribasime aja mis oli jäänud mata tv vahele ja need nn.klassiemandad meil olid selle sealt leidnud tv jagades.Kirja nad tagasi ei andnud ja enam kui pool kooli vaatas selle kirja läbi.Muidugi kõik naersid mu üle.Mis seal kirjas oli ei taha ma avalikustada, aga võin nii palju öelda, et kirjas oli ühest poisist jutt, keda mu koolikaaslased teadsid.Ka selle posile näidati seda kirja.Igatahes, see vajus ka unustusse ja üheksanda lõpus saime juba kõik normaalselt läbi.Minu parim sõbranna läks teise kooli ja tema oli samuti see, kes kogu aeg noriti.Nüüd käib ta jummala normaalses koolis.Koolikaaslsed on tal väga lahedad ja sõbralikud ja mingit mõnitamist seal koolis pole.Oleksin isegi sinna läinud, aga mul pole seal kuskil elada.Igatahes, nüüd olen ma klassis see must lammas, kes on loll ja väärakas.Ma olen väga rõõmsameelne inimene ja naeran palju.Kooliaasta alguses tekkisid aga mingid jutud, et ma teen kanepit.See teema nüüdseks unustatud.Ja loomulikult EI TEE MA KANEPIT.Nii et jah.Nüüd on mure korrapidajaks olemisega.Juba mitu korda niimoodi olnud, et teatakse küll, et mina olen korrapidaja ja mulle seda keegi ei ütle ja ss pärast hakatakse kaebama, et miks ma sööklas ei koristanud.Klassiemnd teatab tavaliselt päeva alaguse skohe kes on korrpidaja, sest tema peab selles asjas järge.Minule ei öelda midagi.Nagu sihilikult.Nüüd meil klass poole väiksem, sest pooled õpilased läksid ära, aga need kõige nõmedamad klassiisandad ja üks klassiemandadest jäid siia ja neil minuga kogu aeg asja.Ainult minuga, mu sõprade ja sõbrannadega mitte, aga mina olen alati süüdi.Üks meie neliku tüdruk on hakanud natuke halvemini õppima, sest keska talle ka suht raske ja hinded on nagu nad on.Põhikoolis oli ta nelja viieline.Ma ise õpin suht halvasti.Varem suutsin kolmed välja venitada.Pole antud pead matemaatika ega muu taolise jaoks ja mind huvitavad ka üldse teised asjad mida koolis õpitakse aga las see jääda.Nüüd süüdistatakse mind, et mu sõbranna halvasti õpib.Mu sõbranna neile korduvalt öelnud, et mina pole süüdi ja ma mina räägin sedasama aga kui see sõbranna mõne halvema hinde saab siis vaadatakse kohe minu poole.
Olen kiusajatele palju vastu hakkand aga see ei aita.Olen rääkinud ka õpetajatega, aga kuna me nii suured siis ei saa õpetajad enam midagi teha ja ega ma neilt erilist abi loodagi.Tänu selle kiusamisele aga on hakkand minu hinded veel rohkem kannatama ja tihti lasen poole koolipäeva pealt jalga, sest ei taha koolis olla.Olen sama rõõmsameelne nagu varem, aga viha tekib minus väga kergesti.Juba üheainsa sõnaga on võimalik mind endast välja viia.Olen ka muutunud endassetõmbunuks.Varem rääkisime sõbrannadega kõike üksteisele, aga nüüd ma olen vait ja kui nad küsivad siis vastan vaid, et mul kõik norm või räägin midagi pealiskaudselt.Iga koolipäeva lõpus on tuju alla nulli ja kuhugi teise kooli ei ole mul võimalik minna.Juba 5 kursusehinnet kahed ja ma ei jõuagi neid kunagi parandama, sest mul on koolis ebamugav ja paha olla.Tihti mõtlen ka igasuguseid põhjuseid välja, et koolist puududa.Mu sõbrannad näevad mis toimub, aga ei sõbrannad, sõbrad ega tuttvad oska mind enam aidata.Mu vanemad ei tea sellest mis koolis toimub midagi.Mõnitamine ka minu enesehinnangule väga laastavalt mõjunud.Mulle on öeldud ka, et olen kole ja inetu ja ilgelt rõve.Nüüd ei näe ma peeglisse vaadates enam seda rõõmast tüdrukut, kes teadis, et ta on ilus.Ma arvangi, et olen kole ja et olen kõiges süüdijaj et ma pole väärt midagi head.Ma ei oska ennast aidata, aga vanematele rääkida ei taha, sest neil pole kunagi koolis siukseid probleeme olnud kuna nemad olid enda klassis need nö. klassiemandad ja isandad.Koolis pole meil ka ühtegi koolipsüholoogi ega kedagi taolist.Samuti ei tea ma siiani miks just mind selleks märklauaks on võetud, keda pidevalt mõnitatakse.Oleks siis, et ainult klassikaaslsed, aga pool kooli.Vahest jummala lambist öeldakse möödaminnes midagi vastikut.
Mida tegema peaksin?Ma ei taha sinna kooli enam minna, aga kuhugi uude kooli ei taha ka minna kus mul ühtegi tuttavat pole.
Isegi, kui te mulle soovitusi ja nõuandeid ei oska anda siis SUUR AITÄH, et selle läbi lugesite, sest vähemalt sain ma oma probeemist kuskil rääkida.
Kõike head teile ja loodan, et te ei pea iial koolikiuamisega kokku puutuma.
Vasta

Mine “Psühholoogiline vägivald eakaaslaste poolt”