Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#1
Tere, ma nüüd ei tea, et kas see läheb õige teema alla, aga kui ei, siis admin võiks ümber liigutada.

Probleem algab mitme- mitme aasta eest. Kirjutan siis algusest, ehk on keegi siin foorumis, kes viskaks asjale värske pilgu peale ning oskaks ka asjalikku nõu anda.

Kasvasin range kasvatusega peres, iga pisemagi eksimuse ees said kõik õed-vennad rihma või vitsa, alaväärsus kompleks on siiamaani jäänud. Kiidusõnu ei jagatud. Koolis pidid olema kõik viied. See, mis toimus kodus, sellest rääkida ei tohtinud, sinikaid ja marrastusi tuli varjata, oli kordi, kus pidin isegi kooliarstile valetama, et olin kukkunud hobuse seljast. Pere lastekaitse-või sotsiaaltöötajaga kokku ei puutunud. Isa alkoholi lembuse ja vägivalla tõttu sai talle mõned korrad politsei kutsutud, aga siis ka midagi ei tehtud, kuna mu ema töötas välismaal ning kodus olid asjad käest ära-(hakkasime õega kodu ja kooli kartma, sinise silma pärast ei julgenud kooli minna, sealt algas ja pidev popi tõmbamine koolist) siis hakkas kooli sotsiaaltöötaja sekkuma, et miks on palju puudumisi jne, vanemad ütlesid, et see on puhtast laiskusest jne jne, kodusele olukorrale tähelepanu ei pööratud. Sealt leidsime õega, et kui ema on välismaal ning isaga kolmekesi kodus olla ei julgenud, siis läks õde sõbra poole ning mina enda tuttava juurde. Mõtlesime küll minna enda vanema venna juurde, et hakkaks sealt kooli käima, aga me ei julgenud seda teha, sest vanem vend kasutas nii mind kui ka minu õde seksuaalselt ära (on minust üle 6 aasta vanem) ning seda ligikaudu 5 aastat. Sellest kõigest tuli vaikida.
Aastaid kannatasin ma vägivaldse, psühholoogilise kui ka seksuaalse kannatamise all. Mõtlesin aastaid, et see on ok, aga kui kuulsin sõpradelt, et kui hästi neil on ning kodus on kõik hästi, vanemad toetasid neid jne, ühesõnaga sain ma aru siis, et meil on suur lõhe perekonnas, et see ei ole ok, kui vend sind ära kasutab, kodus said iga pisemagi vea pärast füüsiliselt karistada, sinu vanemaid absoluudselt ei huvita sinu tunded isegi nutmise pärast said karistada, vanemad ei tahtnud kuuldagi, et sul pea valutab või et palavik on nii kõrge, et ei suuda lihtsalt kooli minna, kui koolibussi ei tulnud, siis tuli ca 5,5km kooli kõndida ( seda talvel, kui lumi oli paks ning autoga läbimatu). Ühe sõnaga kõik oli halvasti.
Sel ajal leidsin endale ühe sõbranna, kellega kohtusin võistlustel (ta oli minust vanem), hakkasime suhtlema ning varsti oli usaldus meie vahel niivõrd suur, et sain talle rääkida, mis kodus toimub, ta sai ruttu aru, kui täbar minu olukord oli, nii mõnedki kehvemad päevad sain tema juures veeta, aga ööseks pidin ikka kodus olema. Ükskord, see oli suvel, kui olin tema juures ning aeg oli koju minna, siis hakkasin kella 20 ajal tema juurest liikuma, kuid kuna bussini oli vähe aega siis otsustasin teekonda lühendada ning läksin läbi surnuaia. Seal sattusin ma vägistamise ohvriks. Kella 5 ajal hommikul, kui ma toibusin juhtunust, siis pakkus üks võõras mees mulle abi, viis mind koju ning lubas mind aidata. Ja ma lubasin tal seda teha, kodused sellest teada ei saanud ning nii tunduski parem. Sellest rääkisin ma hiljem enda sõbrannale, kes hoiatas mind selle kuti eest, kuid ma uskusin, et ta on hea südamega, sest ta ikkagist aitas mind. Uskusin, et on olemas ka häid inimesi, kuid pidin selles aastaid hiljem pettuma. Inimene, keda ma usaldasin ning isegi imelikul kombel armastasin, muutus minu järgmiseks halvaks unenäoks. Ta hakkas minu üle kontrolli haarama, kasutas mind ära siis kui ise tahtis, oli aegu, kui pidin tema äri laiendama hakkama, seda siis sellega, et pidin hakkama otsima inimesi, kellele ta saaks narkotsi müüa ( tee seda vaikselt, ilma nimedata ning ära vahele jää), kasutas ära minu nõrka kohti, sest usaldasin teda ning rääkisin talle milline on minu perekond, tolle öö juhtunust ning veel süngeid, süngeid saladusi. Tema kontroll minu üle oli nii psühholoogiline ning ka füüsiline, abi ei osanud ma kusagilt otsida. Samas olin ma ka piisavalt tark, et hoida alles kõik inimeste nimed, kellele ja kus ta mida müüs. Ta hakkas mind enda tehingutes ära kasutama ning üsna pea viskas see kõik mul üle ning hakkasin ma teda eirama, politseisse minna ei julgenud, sest olin ju ise seotud. Sealt hakkas pihta tõeline õudusunenägu, pidevad jälitamised kooli ja kodu vahet, ähvardamised, et kui lähen politseisse, siis räägib mind sisse, et mina olen kõiges süüdi, olin siis vist juba 14 aastaseks saanud ning minu üle oleks saanud kohut mõista, olin sattunud täiesti sügavasse auku, kus ma enam välja ei saanud. Iga päevaga hakkas tõendeid tema vastu kuhjuma, kõik nimed, kohtumised, ähvarduskirjad minu vastu, pildid sinikatest, marrastustest ja haavadest, seda kõike oli juba piisavalt palju, et politseisse minna, aga ta sai sellest teada ning sõitis mulle autoga otsa ning võttis kõik tõendid ära. Sealt järgnes kuude kaupa vaikust, aga olukord ei rahunenud vaid läks hullemaks, millegi pärast ei jätnud ta mind rahule, põgenesin peale põhikooli lõpetamist Soome ema juurde, sinna ta järgi ei tulnud, käisin seal koolis, sain uusi sõpru ning hakkasin unustama enda minevikku. Kaks aastat hiljem otsustas ema tagasi Eestisse tulla ning pidin temaga tulema (olin selleks ajaks 17 aastane).Kõik oli alguses rahulik, sügisel otsustasin dokumendid kooli sisse viia, aga Eesti ja Soome haridussüsteem ei klappinud ning pidin uuesti alustama, see lõi kõik jälle segamini ning otsustasin alustada uuest koolist, uuest linnast. Alguses oli kõik suht ok, polnud mingeid probleeme ega midagi. Siis hakkas kõik see kammajaa uuesti pihta, tulid ähvardamised, tapmiskatsed, vägistamised jne jne, pöördusin ka politseisse, aga mingeid tõendeid mul tema vastu polnud. Nüüdseks on asi kontrollialt täielikult väljunud. Olen sattunud depressiooni nii enda eksi kui ka enda perekonna pärast, ma lihtsalt ei suuda enam kedagi usaldada, minu olukorrast teab minu sugulane, parim sõbranna ning raviarst. Sõbranna mees on mitmeid kordi pakkunud abi, et eksile koht kätte näidata, sest ametivõimudest kasu pole olnud, olen sinna juba tosinaid kordi pöördunud. Viimane vahejuhtum leidis aset üsna hiljuti. See oli eelmise kuu lõpus kui ta võttis minuga ühendust, et mul on võimalik enda auto tagasi saada, kui annan talle ühe teatud mälupulga, ( selle sain siis, kui lasin tuttaval tema läpaka sisu kopeerida),(eelmise aasta suvel, võltsis auto ostu-müügi lepingut ning vormistas auto enda nimele, politseisse minekust kasu polnud.), võtsin tagavara võtme kaasa ning läksin Tartu, sealt edasi oli vaja Räpinasse jõuda, vahepeal ta helistas mulle ning küsis kus ma olen ja millega, vastasin, et olen jala ning otsustasin teda oodata kokkulepitud bussipeatuses, kuhu ta lubas autoga tulla. Ootasin, aga teda ennast ei tulnud, tuli tema kaks tuttavat ning rahumeelne kohtumine lõppes minu jaoks EMO-s ning hiljem politsei majas, kus me uurijatega kuhugile ei jõudnud. Tol ööl tõi politsei mind vägisi koju, ütlesin korduvalt, et ei taha koju minna, et see teeb kõik hullemaks, aga mind ei võetud kuulda. Tartu patrull viis mind poolele teele, kuhu tuli vastu teine patrull, kes mind koju viis. Ema oli hüsteerias, kui nägi, et mind politseiga koju toodi. Sealt maalt on kõik veelgi hullemaks läinud, ema lasi maja ukse juurde veel ühe videovalve kaamera panna, et näha kes millal tuleb ja läheb, ma ei saa mitte kuhugile minna, istun oma toas ööd ja päevad läbi. Kõik on täiesti mõttetu, ma ei suuda ega jaksagi enam midagi teha. Ma ei julge enam väljagi minna. Ehk on kedagi kes mõistaks ning annaks mingitki ideed, et kuidas toime tulla.

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#2
Jah, aidata otseselt ma sind ei oska. Jällegist inimesi ei aidata, vaadatu ise. Taipavad siis alles olukorra tõsiduse, kui ohver surnud on.(Ei soovi sind hirmutada, aga see on tavaliselt karm tõde.) Rohkem ma sulle pakkuda ei oskagi, kui vaid ennast jutukaaslasena. Aga kaua on sul on aega 18.sünnipäevani või oled juba? On sul võimalus saada emalt või kellegilt raha ja Eestist lahkuda ning alustada uuesti?
History is a story told by the people who survive.

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#4
Ma olen 20, saan varsti, varsti 21. Vanemad mind ei toeta, kui ma Eestis uude kooli läksin, siis ema hakkas kooliga suhtlema, et mind sealt välja visataks, aga nii see ei läinud, sest selleks polnud põhjust kuna olin eeskujulik õpilane, aga samas oli piinlik minna kooli, kus direktor, õpetajad teadsid, et ema hoiab mind lühikese rihma otsas. Kooli poolt oli mõistlikum, et võtsin dokumendid välja, ema ähvardamine läks koledaks seal. Tööl käisin samuti, aga siis hakkas mu ema (ma ei tea kus ta välja nuhkis, et kus elasin), mul korteri omanikku maksu-ja tolliametiga ähvardama ning pidin korterist loobuma ning siis polnud mul enam võimalik tööl käia. Kõik väljus kontrolli alt, ema ja eksi käitumine läks aina hullemaks. Ma arvan, et ma ei suuda üksinda välismaale minna, hirm ema ja eksi ees on liiga suur.

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#10
Päris raske juhtum, aga mingeid lahendusi vast ikka on, kuna ise tundud hakkaja ja tubli. Minu arvates oleks küll vaja kuidagi sellest keskkonnast täiesti välja saada. Hea on, et oled täiskasvanu, selles osas on sul täielik vabadus teha, mis sa tahad, ja kõik teed lahti.

Kas sa oled mõelnud nime vahetamisele? Ma ei tea, mis põhjendused selleks olema peavad, aga ehk oleks see võimalik? Kui vahetaksid nime, seda vahetust kellelegi ei avaldaks ja siis näiteks uue linna valiksid (ma ei saanud küll aru, kust sa pärit oled ja kus sa koolis käisid, st kas näiteks Tallinn kui üsna suur linn sobiks uueks linnaks või on see jällegi kuidagi nende inimestega seotud, kellega minevikus probleeme oli?), oleks ehk võimalik puhtalt lehelt alustada. Kui õigesti aru saanud olen, on siin foorumis ka inimesi, kes on enda nime vahetanud, ehk oskaksid nad sellest protseduurist midagi rohkemat rääkida. Ma ei saanud ka hästi aru, et mitmenda klassini sa koolis jõudsid käia, aga saaksid kooli siis näiteks täiskasvanute gümnaasiumis lõpetada, mis võimaldaks kooli kõrvalt ka tööl käia.

Välismaale minek poleks ka üldse paha mõte, aga jällegi - soovitaksin nimevahetusega, saad end turvalisemalt tunda. Vahetatud nimega ei kujuta küll ette, kuidas sind võimalik üles leida oleks. Alustuseks võiksid kandideerida näiteks mõnda vabatahtlike programmi, näiteks EVS ehk Euroopa vabatahtlik teenistus, mida Reedetu siin varasemalt reklaaminud on, kuna ta ise ka selles programmis osalenud on. Kuna tegemist on vabatahtliku tööga (mingi taskuraha vist ikka saab), ei ole ka mingit suurt valimisprotsessi ja usun, et sul oleks lihtne sinna saada. Ja et keskkonnast välja ja lihtsalt siit minema saada, oleks see väga hea variant.

Igal juhul tundub mulle, et pead sealt kodust põgenema nii kiirelt kui võimalik.

Anna teada, kas mu jutt tekitas sulle mingeid mõtteid, ja kui ei, mõtlen edasi. Olen päris kindel, et sul on võimalik oma elu rööpasse saada, lihtsalt peab leidma selle sobiva tegutsemisviisi ja seepärast ongi hea, kui erinevad inimesed oma mõtteid pakuvad. Nii et väga hea, et siia foorumisse kirjutasid!

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#11
Ja, ma olen ise ka varasemalt mõelnud nime vahetamise peale, mõned lähedasemad sõbrannad on ka seda soovitanud ning olen ise mõelnud enda jaoks läbi selle positiivsed ja negatiivsed küljed. Samas pole ma leidnud infot selle kohta, et kuidas ning mis põhjustel on võimalik nime vahetada, lihtsalt migratsiooni ametisse ei oska samuti ka samuti pöörduda, sest seal on ainult ametnikud, kes väljastavad dokumente ning võtavad vastu dokumentide taotlusi, aga avaldusi mitte, vähemasti olen Tartus sellest niimoodi aru saanud, samas võib minu arusaam olla täiesti vale, aga küsida ka kusagilt ei oska.

Tartus jäigi ema poolt Täiskasvanute Gümnaasium pooleli kuigi tahaks väga edasi õppida.
Tegelikult olen ma mõelnud tööle kuhugi Tartu minna, olen paljudesse kohtadesse cv-id saatnud, aga praeguse seisuga ei ole kusagilt vastust tulnud, ilmselt on oluline roll ka sellel, et ei ole Tartus püsivat elukohta. Praegu majanduslikult on suhteliselt keeruline toime tulla, arvasin väga, et saan enda auto tagasi ning siis on lihtsam ka ise liikuma saada.

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#12
Ma panin kiirelt Google otsingusse "nime vahetamine" ja tuli kohe ette ka nimeseadus, kus on kirjas, et uus ees- ja perekonnanimi antakse isikule üks kord ja rohkem kui üks kord siis juba mõjuval põhjusel. Ehk siis praegu ei pea sul minu arusaamise järgi mingit mõjuvat põhjust olema, kuigi põhjendust ilmselt ikka küsitakse. Nimeseaduses on ka täpselt kirjas, et kuhu avalduse esitama peab. Üleüldse annavad need esimesed guugeldades tulnud vastused sulle kogu vajaliku info, nii et mul pole mingit mõtet hakata seda siia ümber kirjutama.

Kui Tartu täiskasvanute gümnasse minna ei saa, siis mine mujale. Tallinnas on mitu tükki, Raplas, Rakveres, Võrus, Kuressaares jm. Muidugi tööd pole neis kõigis linnades ehk nii lihtne leida, Tallinnas vast kõige lihtsam. Vähemalt miinimumpalgaga töö leiad kindlasti, aga eks niimoodi elamine ole raske küll, aga eks siis saab juba edasi otsida, kui mingi töö olemas.

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#13
Tere, olin nüüd siis pikka aega eemal, üritasin tulla toime miinimumpalgaga, kuid siiski pole võimalik selle raha eest elukohta Tallinnas saada ning täistöö kõrvalt ei oleks võimalik edasi õppima minna.

Ma olen täiesti s*itas seisus, kodus on kõik täiesti ära keeranud ning eksilt tuleb ka vaid ähvardus sms'e. Ma tunnen, et ma lihtsalt ei jaksagi enam edasi minna.

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#14
kas sa kõikide nende sõnumite ja kirjavahetustega politseisse ei saaks minna? ja siis rääkida kogu lugu selle kuti kohta ära algusest peale. ma saan aru jah et sa oled juba korduvalt seal käinud, aga samas ma tean ka seda, et tegelikult politseinikud tegelevad küll inimeste jamadega. ja kui sa oled varem juba mendis korduvalt käinud, on kõik su avaldused andmebaasis vms säilinud.

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#17
Politseis algul käisin, aga siis oligi selline tunne, et naerdakse minu üle. Hiljem oli politseiga kokkupuuted vaid siis, kui tegemist oli olukordadega, kus mul enam ei olnud jaksu, et ise asjaga toime tulla ning siis sekkusid juba võõrad inimesed, kes siis teavitasid politseid ja kiirabi. Eelmise korra kohta ei ole politseis mitte mingisugust uurimist jms, saan aru ka muidugi, et minu koostöö politseiga ei ole paljulubav, ma lihtsalt ei usalda enam, sellepärast, et politseist jõudis see info väljapoole, mis ei oleks tohtinud, see info, mis pani mind politsei suhtes kahtlema.

Tartu Naistevarjupaigaga olen ühenduses olnud ning olen ka käinud kohapeal, samas sai ka antud nende juristile politseist tulnud kirjad, mis teatavad, et menetlus on lõpetatud, olen sealt saanud kinnitust enda kahtlustele.
Aga jah, viibinud ma seal ei ole olnud, seal on vähesed magamiskohad ning ma ei suuda olla koos endast palju vanemate naiste ja koos nende lastega

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#20
Tere

Kuidas Sul vahepeal läinud on?

Lugu kindlasti on keeruline ning samas siit ülevaltpoolt on läbi käinud ka päris head soovitused. Mõtle kindlasti ka sellele variandile, et aastaks vahepeal kuskile välismaale vabatahtlikuna minna. Saaksid uue keskkonna, kus keegi Sind ei tea ning vanad mured jääksid kaugele eemale. Vähemalt selleks aastaks.

Mis Sul juhtus, et selle haava said? Ma niii loodan, et vastus on midagi sellist, et a.la. jooksid peaga vastu kappi...
Kahjuks katmise osas ei oska nõu anda - samas see siukeses kohas, et kui juuksed lahti, kas siis need ei varja ära?

Politsei osas mina pöörduksin nende veebikonstaablite poole, kui Sa seda juba teinud pole. Kirjutagi ja küsigi lihtsalt nõu, et mis võimalused on olemas, et Sa end turvalisemalt tunda saaks.
Ühe veebipolitseiniku kontakt: maarja.punak@politsei.ee

Kindlasti ikka leia see võimalus jagada oma muret ja rääkida oma tunnetest. Üksi jääda ei ole hea. Võid ka ikka meile siia kirjutada.
Loeme ikka ning üritame oma parimal moel toeks olla!
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#22
Tahaks öelda küll, et lõin pea vastu kapi või auto ukse vastu ära, aga nii siiski polnud. See siis n.ö minu 2 mai kink eksi poolt. Nüüd pea piirkonnas pisut paiste läinud ja näeb ülimalt kole välja. Juustega saab varjata küll, aga mulle eriti ei meeldi lahtiste juustega ringi käia, ebamugav, eriti veel kui tugev tuul ka on, aga eks peab need paar nadalat ära kannatama. Ei taa saa aru, et meie teed on juba ammu lahku läinud. Soetasin vahepeal endale ka auto, sest tema käest ma autot tagasi ei saa, omastas lihtsalt ära ja võltsis ostu-müügi lepingul minu andmeid. Selle auto vähemasti sain arvele võtta ema nimele ning loodetavasti ei teki sellest probleeme.
Kusjuures olen mõelnud minna vabatahtlikuks kuhugile, aga sain selle aasta suveks enda vanale töökohale tagasi ning juuni kuu keskpaigas on õega plaanis minna paariks nädalaks Euroopasse kolama. Saaks mõneks ajaks ka muredest eemale.

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#24
Mina töötan Tartu politseimajas ja kui ikkagi on vigastused näha, siis menetlus alustatakse igal juhul. Küsimus on lihtsalt selles, kui palju suudab politsei tuvastada sündmusesse puudutavaid asjaolusid ning leida tõendeid. Käi selle vigastusega arsti juures ära ja lase fikseerida vigastuse ulatus. Siis tule kuus pildi ja arstitõendiga politseimajja ja tee siiski avaldus. Kui ükskord menetlus ei lõppenud nii, nagu ootasid, siis see ei tähenda, et see alati nii on. Iga kord on uus juhtum, uued asjaolud, uus võimalus. Kui ei taha kohale tulla, kirjuta mulle maarja.punak@politsei.ee ja ma vaatan, mida saame selles suhtes ette võtta. Aitäh Bucerusele, et võimaluse mulle kirjutada juba ka eelnevalt välja tõid!

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#25
Võibolla olen ma ennast valesti väljendanud. Menetlused on alustatud, aga need on ka koheselt lõpetatud ning nagu ma olen aru saanud, siis pole teise isiku poole pöördudki.
Nii või teisiti olen ma enda probleemiga, mis on antud juhul eks, silmitsi seistes üksinda. Neljapäeval, 07.05, proovisin ma teda üle kavaldada, andes talle võimaluse veel puhtalt pääseda, ütlesin, et kui ta lõpetab selle jama kõik ära, siis lubasin saata talle failid, mis muidu lõpetaks enda reisi uurija käes. Niisiis sain lepitud ajas ja kohas temaga kokku, esimene asi oli muidugi see, et mina olen see halb inimene, kes teda politseiga ahistab ja mind on rünnanud ta vaid enesekaitseks,väidetavalt pole ta mind sõrmeotsagagi puutunud kui ma poleks teda provokatseerinud. Selgitasin talle, et mina pole teda kunagi provokatsieerinud, ma pole kunagi tüli otsinud. Tol õhtul me muidugi ühele lainepikkusele oma jutuga ei jõudnud vaid õhtu lõpetas tema löök mulle kuklapiirkonda. Jooksin autosse ning mind saatsid tema ähvardavad laused, et see nii ei jää ning ma kahetsen seda kõike veel. Veetsin enda öö koos kuklahaavaga Tartus, sest ei julgenud koju minna, kartsin tema ähvarduste realimiseerimist, tean, et need polnid vaid sõnad. Selle hirmu tõttu ei julgegi ma koju minna, ma ei julge üldse kuskil olla, praegu on plaanis üldse Tallinna minna, et seal kuskil redutada ning siis järgmisel nädalal vaatan edasi mis saab.

Re: Pikk lugu, aga ehk on kedagi, kes viitsib lugeda

#26
Kirjuta ülalmainitud veebipolitseinikule! Ma saan aru, et politseiga suhtlemine pole Sind sihile viinud, kuid anna ikka võimalus. Kirjuta talle.
Hullemaks ikka ei lähe.
Kui Sa ei taha nö formaalselt politseisse pöörduda ja avaldust teha, siis võtagi nii, et Sa küsid praegu sealt lihtsalt nõu.
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder
Vasta

Mine “Füüsiline vägivald teiste täiskasvanute poolt”