Läbipeksmine rannas & Politsei "abi"

#1
Siia tuleb pikk jutt, kuidas minu lõpetamise päev..lõppes.
.:Nimed on muudetud:.

Laupäev...

Pmst, peale tunnistuse ja lillede saamist sain ma Onu ja tema naise käest kingiks kaks Cinamoni kinkekaarti + Vanaisa andis natuke taskuraha. Kuna Sõbranna (paneme tema nimeks..Kerttu), kellega Ma lõpetamisele koos läksin, pidi kokku saama oma vana Sõbrannaga (paneme tema nimeks..Kristiina), mõtlesin, et oleks hea mõte pärast kolmekesi kinno minna. Läksime talle vastu, siis Taskusse ja ostsime piletid ära. Läksime tagasi Minu juurde, kus tuli Mul "hiilgav" mõte. Võiks öösel, peale kino, ujuma minna. Kerttu võttis oma ujumisasjad ka kaasa, Kristiina otsustas niisama kaldal passida niikaua. Läksime siis kinno...

Peale kino liikusime ranna poole. See asub kesklinnast väljas, mööda Emajõge liikudes kahest kaarsillast edasi minnes. Peale umbes pooletunnist jalutamist jõudsime kohale, vahetasime riided ja jooksime Kerttuga vette. (Vesi oli mõnusalt soe, 13*C ja Õhk oli 16*C..)

Tulime veest välja ja Kerttu vahetas esimesena riided. Selle ajaga suutsin Ma leida, et Mul pole vahetuspesu, mis tähendab, et Ma pean nendesamade läbimärgade lühikeste pükstega koju kõndima. No olgu...

Hakkasime asju kokku pakkima, kui meist sõitis mööda üks purjus vene tüüp rattal. Kristiina ütles midagi vaikselt, mille peale ma vastasin vaikselt "Purjus peaga ei tohiks sõita.." ja raputasin pead. Uskumatul kombel see...ma ei tea tema nime, aga ütleme et Vladim, kuulis seda ja arvas, et Me naerame tema üle. Ta sõitis ratta pikali ja hakkas meie suunas kõndima..

Tuli vastu ja hakkas tõukima, küsides, kas see on naljakas. Ma suutsin vaevu vastata, et Ei, see ei olnud naljakas. "Aga mis te naersite siis ?", "Me ei naernudki !". See vist viis ta üle vindi, sest ta hakkas lööma. Esimesed paar korda nõrgemalt, nagu testides mind. Oleks ta olnud mingi vana joodik, ei olekski nii hull olnud, aga see härg oli nii...20-25 ja korralikult ikka lihases. Järgimised löögid olid juba tugevad ja ma kõndisin ettevaatlikult tagurpidi temast eemale. Ta lõi viimast korda tugevasti ja siis hakkas liikuma...Kristiina ja Kerttu poole. Kuigi mul endal juba õlad ja nägu valutasid...ma lihtsalt ei saanud eemale hoida. Jalgu lohistades liikusin tagasi asjade ja tüdrukute juurde. Kõige hullem oli aga see, et Kerttu mobiil laadis minu juures ja Kristiina ei võtnud oma asju kaasa ning nad ei teadnud, kus minu mobiil on. Ma üritasin oma teksade poole liikuda...

Sain telefoni kätte. Jõudsin valida 110 ja ütlesin... "Teatan kallaletungist, purjus täiskasvanu...Jah, ta on ikka veel siin...Rannas. Ma ei tea...Supilinnast natuke edasi. Mööda Oa tänavat ja siis tänava lõpust keerata alla Emajõe suunas." Ma hakkasin seda kirjeldama, kui Vladim märkas, et ma räägin telefoniga. See aga viis ta marru. Ta tuli jooksuga ja haaras kinni, üritades mind pikali paisata. Õnneks püsisin jalul, aga ta lihtsalt heitis mu eemale. Kui ma üritasin eemale, vee poole kõndida, tuli ta uue spurdiga ning lõi vastu paremat kõrva. Valu lõi tugevalt ning ma tundsin, kuidas tasakaal kaob. Teine hoop tabas otse pähe ning ma kukkusin pikali. Aga ei, see polnud piisav...

Esimene löök jalaga läks mööda, suutsin kõrvale rulluda. Aga teine löök tabas jalgu, kolmas tabas kätt, neljas kõhtu ja viies roideid. Ma suutsin vaevaga püsti tõusta ja üritasin midagi telefonisse karjuda, aga sain veel ühe löögi (jalaga..) selga ja ma sõna otseses mõttes lendasin vette, käed ees. Olin põlvili vees ning keerasin end ringi, Vladimi sõbrad jõudsid talle järgi, kõik samajoogised ning ta eemaldus. Esimese asjana vaatasin telefoni...must ekraan. Kasutu. Jõudsin liivale ning lihtsalt kukkusin maha, põlved läksid nõrgaks. Śokk lõi sisse...alajahtumine...väsimus...valu...

Ma ei tea palju läks aega mööda, aga ühel hetkel tundsin, kuidas Kerttu hoiab mul ümbert kinni ja nutab ning Kristiina hoiab mu teist kätt. Siis Kristiina sosistas "Politsei tuleb...kus nad küll enne tulid..", samalajal kui Kerttu imestas, et kuidas nad nii kiiresti siia jõudsid. Politseiauto sõitis parklasse, mis oli meist umbes 30 sammu kaugusel...keeras ringi ja sõitis minema. Ta nägi mind, maas, nutmas..ta nägi minu kõrval olevaid sõbrannasi, aga ta ei teinud midagi...

Läks veel natuke aega mööda, kuni üks sõbrannadest küsis, kas saan kõndida. Ma tõusin püsti ning üritasin kõndida, kasutades neid toeks. Varsti jõudsime pargiteele, mis oli täis teravaid kiva. Nii Kerttu kui Kristiina palusid, et ma paneks kingad jalga, aga ma ei saanud. Kivide peal kõndimine oli küll valus, aga sealt sain midagi, ilma milleta oleks ma kokku kukkunud. Adrenaliin. Ja nii, kõndides täielikus udus, jõudsime tagasi minujuurde. Ema oli maale jäänud ja kedagi teist ei olegi, niiet olime kolmekesi üksi. Ma katsusin oma pead ning tundsin, et mingi soe..märg..ollus on seal. Eestoas näitasin sõrmega pea peale ning võtsin Kerttu käe ning viisin selle haava juurde. Ta karjatas ja võttis oma telefoni, tahtis kiirabi kutsuda. Ning siin tuleb see imelik koht... ma krabasin tema käest mobiili, lülitasin selle välja ja panin oma rinnataskusse. Kristiina tahtis mu vasakust käest kinni võtta, aga valu, mis sisse lõi, oli nii suur, et ma hüppasin püsti ja läksin kööki. Samalajal, kui ma nendetehtud teed jõin, hoidsin jääkuubikupakki vastu oma sõrme...vasaku käe nimetissõrm tulitas valust. Ka praegu, kaks päeva hiljem, ei saa ma seda täielikult kõverdada. Siis läksin ma oma tuppa, jättes Kristiina ja Kerttu omavahel arutama. Ma võtsin raamaturiiuli pealt noa kätte ning lihtsalt istusin voodil, pea põlvede vahel ning üks käsi hoidmas nuga ning teine lihtsalt..rippumas. Järsku kuulsin Kristiina karjatust ning ta võttis mu käest noa. Ta ütles midagi, mis jääb mind tõenäoliselt elu lõpuni kummitama...ning vajus voodi peale. Kerttu, kes oli karjatuse peale minu tuppa tulnud, lihtsalt seisis ja hakkas jälle nutma. Mõne aja pärast ronis ta minu kõrvale voodisse ning võttis õrnalt mu vasakust käest kinni. Ma näitasin laelambi suunas ja Kerttu mõistis mind kohe ja ütles Kristiinale, et ta laelambi kinni paneks. Nad sosistasid midagi omavahel ning Kristiina läks eestuppa (kus oli teine voodi) ning Kerttu lihtsalt..oli toeks. Võimalikult hoolitsevalt. Ajapikku vajusin allapoole kuni pea oli padjal...ning ma vajusin magama.

Silmi lahti tehes oli Kerttu minu vastas, peaaegu peadpidi koos ning vaatas minu üle. Nähes, et ma tegin silmad lahti ja kõik on enamvähem korras, ta ohkas ja naeratas...ning nii, üksteisele silma vaadates ja lihtsalt olles läks aeg edasi...

---

Miks ma nutsin ? Enda pärast ? Muidugi, oli valus ja ma ei eita seda, ei, ei ürita macho't mängida. Aga pigem oli asi selles, et ma olin võimetu. Mängu tuleb palju "Oleks" asju, aga mõelge nüüd. Oleks mind meelekohta löödud, ma oleks teadvusetu, võibolla isegi surnuks löödud...kes oleks Vladimi takistanud ? Ta oleks saanud teha minu sõbrannadega, midaiganes ta oleks soovinud. Oleks ma esimese asjana vette jooksnud, oleks ta järgi tulnud ja vee alla tirinud..Oleks, Oleks, Oleks.

Mõte sellest, et Mina ei oleks suutnud Tema ja Tüdrukute vahel seista..see on see, mis sööb mind seest.

Ja nüüd ma istun kodus. Kerttu pidi eile koju sõitma, ta oli isegi kaks päeva siin olnud...ning ma ei saa lihtsalt. Ma ei suuda üksi olla. Täiesti hullumeelsuse märgid ilmnevad.

Paistab, et ütlus on tõene. Üks sündmus võib inimest muuta. Ja mul on tunne, et Ma ei ole enam kunagi see, kes ma olin enne Laupäeva ööd...
Samas on ka neid inimesi, kes on elurõõmsad ja avatud, kuid ühel päeval äkki üht nende seast enam polegi ja keegi ei saagi teada, miks too inimene enesetapu sooritas.
R.- <3

Re: Läbipeksmine rannas & Politsei "abi"

#3
vertigo kirjutas:Väga tore et see sündmus sind valgustas, aga mul tekkis pigem küsimus, et miks sa ei lasknud kiirabi kutsuda? Ja mida sa selle noaga üritasid? Mis ütlus sind kummitama jäi? Aga no politsei tase ei üllata, või äkki nad ei näinud teid lihtsalt.
Valgustas ? Eieiei, pigem hirmutas ja jättis pikaks ajaks jälje.
Ma ei tea. Mingi sisemine blokk. Ma ei tea, ei tea, ei teaa...
Süüdistan śokki, üritasin ennast kaitsta ? Ma ei andnud enam aru, mis ma tegin. Tegelikult, eile ei mäletanud ma suht mittemidagi sellest...aga ma lihtsalt kaevasin selle uuesti ülesse ja kirjutasin kõik välja.
Ma ei saa seda öelda, sest see on (Nimi muudetud) Kristiina isikliku elu kohta.

...30 sammu. Ehk siis u. 30 meetrit. Meil olid seljas heledad riided, väljas oli veel õhtukuma ja maasturil olid täistuled, kui ta parklast randa valgust näitas.
Samas on ka neid inimesi, kes on elurõõmsad ja avatud, kuid ühel päeval äkki üht nende seast enam polegi ja keegi ei saagi teada, miks too inimene enesetapu sooritas.
R.- <3

Re: Läbipeksmine rannas & Politsei "abi"

#5
vertigo kirjutas:Facebookis sa kirjutasid, et sa ütlesid tollele tüübile otse näkku, et ta ei sõidaks purjus peaga. Kuidas siis oli? Järgmine kord tead, et ei tasu hakata purjus inimese eest hoolitsema, kelle karkass on sinu omast võimsam.
Vaikselt - Tuli minujuurde, küsis kas oli naljakas - Ütlesin talle näkku - Sain näkku.

Ma ei hoolitsenud Otseselt..aga nagu näha, ei tasu ka kaugelt midagi soovitada.
Samas on ka neid inimesi, kes on elurõõmsad ja avatud, kuid ühel päeval äkki üht nende seast enam polegi ja keegi ei saagi teada, miks too inimene enesetapu sooritas.
R.- <3

Re: Läbipeksmine rannas & Politsei "abi"

#6
Tegelikult soovitaksin Sulle kahte asja 1)Traumapunkt ja vigastused kirja... 2) Politseijaoskond ja avaldus.
Veel võib olla võimalik teha kindlaks isikuid, kes selles piirkonnas liikusid. Kui see isik saaks karistada oleks see kerge näide, et taolised peksmised omavad tagajärgi ka peksjale.

Miks politsei ei näinud, ei oska kommenteerida. Võimalik, et nähti teises kohas liikumist ja jälgiti hetkeks seda ja nii jäitegi patrullil kahe silma vahele. Soovitus oleks tegelikult selline, et kui nähakse politseipatrulli sündmuskohale saabumas, siis (kui vähegi võimalik) liikuda tema poole, vehkida kätega - karjuda, midaiganes teha, et tähelepanu tõmmata.
«Climbing skyscrapers with bare hands seemed impossible to me,but I have realized that The Impossible remains until you make it possible» - Alain Robert
Vasta

Mine “Füüsiline vägivald teiste täiskasvanute poolt”