7 aastat tagasi...

#1
Kui olin umbes viiene, siis mu vend ahistas mind seksuaalselt...Ei, ma ei valeta.Ta oli siis 14 ja ta tahtis et ma lauale läheksin ja riided seljast võtaksin ja siis jalad laiali ajaksin.Seda ma ka tegin kuna ta oli tugev ja ta oleks vastu hakanud või midagi sellist.Ma olin siis nii noor ka viiene alles.Ja nii oli umbes 3 või 4 korda.Rohkem ta polnd nii teind ja see oli siis, kui olin viiene.Ma rääkisin kaheksaselt seda oma parimale sõbrale ka, aga me läksime koolis tülli ja ta rääkis sellest kogu klassile.Ma väitsin kõikidele, et see oli uni ja nad vist jäid uskuma. :oops: Praegu olen ma 12 ja saan vennaga väga väga hästi läbi ja seda nagu poleks olnudki, aga ma tahan selle lihtsalt ära unustada. :cry: Ma pole isegi küsind miks ta nii tegi tema käest kuna ma ei taha sellele mõelda ega veel vähem rääkida pealegi ta enam ei mäletakski seda.. :(
*Tuhat sõpra on vähe, üks vaenlane on liiga palju*;)

#2
Vahel puberteediealised poisid ei kontrolli end, kõige lollim iga. Näiteks kooliski vaatad, et kuuenda-seitsmenda-kaheksanda klassi poisid on täielikud tited, aga tüdrukutele juba tuleb mõistus pähe.
Ei teagi kuidas Sulle nõu anda. 14 aastane inimene ei tohiks oma õega kohe kindlasti mitte nii käituda, häbiväärne. :roll: Aga kui ta on end parandanud, siis ehk on kergem andestada. Igastahes tea, et Sina polnud selles mitte mingil moel süüdi! Ainuke kes peaks selle olukorra pärast pisaraid valama ja süüd tundma on Sinu vend, sest tema oli vanem ja tugevam.

Re: 7 aastat tagasi...

#3
SadGirl kirjutas: Kui olin umbes viiene, siis mu vend ahistas mind seksuaalselt..
……………………………….
Praegu olen ma 12 ja saan vennaga väga väga hästi läbi ja seda nagu poleks olnudki, aga ma tahan selle lihtsalt ära unustada. :cry:
…………………..
Ma pole isegi küsind miks ta nii tegi tema käest kuna ma ei taha sellele mõelda ega veel vähem rääkida pealegi ta enam ei mäletakski seda.. :(
See, mida Sa sõnumis kirjeldasid, on tõesti seksuaalne ahistamine. Muidugi siis kui sa olid viieaastane, Sa veel ei teadnud et seda nii nimetakse. Ja vaatamata sellele kõik tunded, mis selle juhtumiga kaasnesid (hirm, häbi, viha, piinlikus jne) ikkagi tekkisid, sest see oli vastu Sinu tahet ja see oli vägivald. Ja need on väga tugevad tunded, mis jäävad väga sügavasse hinge. Ja niisama lihtsalt neid tundeid ei ole võimalik unustada, ja sellest mitterääkimisega saab neid tunded ainult veel sügavamale ja kaugemale peitu panna, ja nad ükskõik jäävad, ei lahene iseenesest. Ja siis tekkib juba oht, et need peidetud tunded võivad hakata elama omaette elu ja samuti võivad ka ootamatu ilma meie soovita välja tulla.
Inimese psüühikal on niisugune omadus et mõistusega võib kõike aru saada (et see oli väga ammu, ja praegu kõik on juba möödas, et vend tegi rumalust, ja tegelikult midagi halba ei tahtnud jne), ja samas meie hinges (ja samuti ka meie kehas) see hirmus kogemus jääb alles. Ja selleks et vabaneda nendest rasketest ja kurnavatest mälestustest oleks väga kasulik pöörduda psühholoogi poole. Vestluse käigus te saate koos arutada seda juhtumid ja kõike, mis on sellega seotud, samuti Sa saad väljendada oma tundeid ja muuta oma suhtumist, mis on väga tähtis selleks et andestada nii ennast kui ka oma venda, ja juba kergema hingega edasi täisväärtusliku elu elada.

Kõike head soovides ja kindlasti pöördu oma murega psühholoogi poole!!! :wink:
Maggy(konsultant)
P.S. Töötan nüüd teises kohas.

#4
Maggy,see psüholoog ei aita väga:(
Kergemaks läheks et kellegile räägid,aga südamesse see jääb ja seda saa ei unustada:'(

Aga SadGirl...Mul on kahju Sinust,ja mina ootaksin õiget hetke ja küsiksin vennalt miks ta nii tegi,aga samas ma ei tea,võibolla ma ütlen seda praegu,aga tegelikult ei julgeks ise ka:(
Aitan,kui suudan:)

Re: 7 aastat tagasi...

#5
Maggyl on õigus. Asja teeb paremaks ja talutavamaks sellest rääkimine. Tean omast kogemusest. Ja kusjuures oma lähedastele oli väga piinlik sellest pikalt ja laialt rääkida ega teinudki seda. Peale psühholoogiga vestlemist tekkis aga vabanemise tunne. Päris üle sellest jah polegi võimalik saada, aga abi oli vähemalt niipalju, et sain neist painajatest oma peas lahti ja oma elus uue lehekülje pöörata. Asjaosalisega seda teemat küll puudutada ei julge. Üleüldse on mul oma pereliikmete eestänaseni piinlik. Kuidas sellest nüüd omakorda üle saada, on ka omaette ooper....

Re: 7 aastat tagasi...

#6
SadGirl kirjutas:Kui olin umbes viiene, siis mu vend ahistas mind seksuaalselt...Ei, ma ei valeta.Ta oli siis 14 ja ta tahtis et ma lauale läheksin ja riided seljast võtaksin ja siis jalad laiali ajaksin.Seda ma ka tegin kuna ta oli tugev ja ta oleks vastu hakanud või midagi sellist.Ma olin siis nii noor ka viiene alles.Ja nii oli umbes 3 või 4 korda.Rohkem ta polnd nii teind ja see oli siis, kui olin viiene.Ma rääkisin kaheksaselt seda oma parimale sõbrale ka, aga me läksime koolis tülli ja ta rääkis sellest kogu klassile.Ma väitsin kõikidele, et see oli uni ja nad vist jäid uskuma. :oops: Praegu olen ma 12 ja saan vennaga väga väga hästi läbi ja seda nagu poleks olnudki, aga ma tahan selle lihtsalt ära unustada. :cry: Ma pole isegi küsind miks ta nii tegi tema käest kuna ma ei taha sellele mõelda ega veel vähem rääkida pealegi ta enam ei mäletakski seda.. :(
Kui ma olin umbes sama vana, oli mul samamoodi. ainult et mu vend käskis mul pihku peksta :S se on nii rõve, kuigi saan vennaga nüüd hästi läbi. Ma ei mõtle sellepeale, kuid kui olen mõne poisiga koos ja läheb nagu selleni välja, siis tõmbun tagasi ja tuleb kõik meelde:S see on lihtsalt kohutav. ma ei teagi kunas suudan esimest korda poisiga voodisse minna. kuna siuke räige rõvedus tunne poisi peenise vastu takistab mind :(
Suletud

Mine “Seksuaalne vägivald vendade, õdede ja teiste sugulaste poolt”