suur mure

#1
Kuna ma ei leidnud päris vastavat teemat, siis otsustasin et kirjutan siia. Loodan, et tea ei pahanda. Olgu aga nüüd asja juurde. Asi on nimelt selles, et ühel minu sõbral diagnoositi hiljuti skisofreenia (f20). Ja nüüd ongi nii, et ma ei tea enam, mida teha. Ma kardan tema pärast, sest ta on muidu hea sõber ja kui see haigus süveneb ning tal katus ikka täiega sõitma hakkab ei ole ta enam see inimene kes varem ja see hirmutab mind. Ma isegi kardan selle peale mõelda, milliseks ta võib muutuda. Aidake, mida teha, kuidas hirmust üle saada?

Re: suur mure

#4
Parem ongi, kui sa suhtlust ei lõpeta, kallite inimeste kaotamine sellisel perioodil on üpriski raske. Proovi leppida sellega, ilmselgelt esialgu veidi hirmutav, kuid ehk suudad harjuda, ainult ära jäta teda üksinda. Ja muidugi ette karta pole mõtet, see tekitab vaid asjatut stressi. Võib-olla ei kujunegi see nii hulluks, kui sa arvad, niiet proovi elada päev korraga. Edu!

Re: suur mure

#9
Saan. Ära närvitse. Ma vastasin su küsimusele. Minu arvates ei peagi midagi tegema. Skisofreenia, ka paranoiline, on tänapäeval suhteliselt hästi ravitav ja korraliku toetuse korral võib skisofreenik täitsa täisväärtuslikku elu elada. Jätka samas vaimus nagu praegu. Kui juhtub, et läheb äärmuslikuks, no siis pole jällegi midagi teha. Piirad kontakti lihtsalt.

Re: suur mure

#11
Ära üle muretse. Ela üks päev korraga või vajadusel kaks päeva(vahel võib lükata tänaseid toimetusi homse varna). Kartmiseks suurt põhjust pole, kuna tegu on kontrollitava haigusega(ja nagu eelnevalt mainitud, ravitava). Huvitav on siinkohal see, et need skisofreenikud mu tutvusringkonnas, kes on sattunud haiglaravile, ongi seal eelkõige mõne tähtsama suhte katkemise tõttu, nii et hoia hea meelega kontakti edasi ja jälle ära muretse üleliia.

Tore on vahel ka sellist hoolivust sõbrast ja lojaalsust sõbrale näha.
1 sõna võib muuta kogu teksti tähenduse.

Re: suur mure

#13
Külaline kirjutas:Põen ka seda haigust ja soovitan sul ta tegelikult pikalt saata. Ükskõik, mis vormis, on skisofreenik ikkagi suureks koormaks lähedastele. Eutanaasiat tahaks.
Kas sind on siis kõik pikalt saatnud? Kurb kuulda.

Re: suur mure

#14
Skisofreenikul ei pruugi ka üldse nö katus sõitma hakata. Eks need parakad ja kummalised mõtted on ikka, veider käitumine jne aga no ta on ikka see kes ta on. Pealegi pea iga vaimse seisundiga on siiski perioodid. Kõik ei ole alati püsivalt halb, mingil ajaperioodil on halvem, vb vajatakse haiglaravi jne, siis aga jälle kõik enam-vähem okei. Ma arvan tõesti, et midagi sul karta pole. Aga ravimeid peaks ta ikkagi võtma. Võid seda jälgida omalt poolt, et ta ravi pooleli ei jätaks ja kui seisund hullemaks läheb siis olenevalt vajadusest helista kasvõi ise tema arstile või suuna valvetuppa. Skisod, keda olen kohanud, on olnud kõik väga targad, huvitavad ja toredad inimesed. Üks poiss kunagi haiglas nt saabudes oli "täiesti segi", midagi ei rääkinud, käis päevad läbi ühte ringi, seljas pidžaama. Aga no selle pärast ta haiglasse tuligi, et niisugune periood oli lihtsalt. Mõne aja pärast ta nii enam ei teinud, kandis oma igapäevaseid riideid ja rääkis juttu. Ja oli täiesti normaalne inimene. Nii et jah. Rahu.
Diagnoosimine võtab ju ka aega ja see haigus oli tal ka enne diagnoosimist sel juhul (vähemalt mingi aeg). St ta on ikka edasi sama inimene, kes enne diagnoosi saamist.
muru

Have you ever walked into what seemed
to be somebody else's dream?


http://reaalnehipiman.blogspot.com

Re: suur mure

#15
muffin14 kirjutas:
Külaline kirjutas:Põen ka seda haigust ja soovitan sul ta tegelikult pikalt saata. Ükskõik, mis vormis, on skisofreenik ikkagi suureks koormaks lähedastele. Eutanaasiat tahaks.
Kas sind on siis kõik pikalt saatnud? Kurb kuulda.
Enam-vähem. Mul on suva.
Vasta

Mine “Hirmud”