Re: Veidrad hirmud

#154
Ma kardan sõda ja maailmalõppu vm. Et siia peaks kunagi sõda tulema v mingid pahad, kes tahavad paha.

Ma kardan teemat, mis teeb mulle siiani haiget. See on mul koguaeg mõttes, et see nüüd juhuslikult jututeemaks ei tuleks, sest ma olen nii nõrk ja tekitab raskusi ilusti kenasti elada.

Ma kardan oma lähedasi kaotada.

Re: Veidrad hirmud

#168
Oiii, mul on vääga palju hirme. Ma kardan võõraid koeri, kasse,(jahh, kasse) herilasi ja mesilasi. Koerte hirm on mul mitmest traumast põhjustatud või noh, ma ei taha nende läheduses olla ja mul tekivad paanika hood, kui mõni koer mulle liiga lähedale tuleb ja ma hakkan juba siis kartma, kui ma kuulen kusagil mõnda koera haukumas. Masse ma lihtsalt ei usalda, mini arust ūritavad NAD igahetk sind hammustada ja ära süüa :-D. True story, ma mõtlengi seda ja mesilasi ma lihtsalt väldin aga herilased on mini arust täielikud jubedused! Nii kui ma mōnda herilast näen, panen kohe jooksu

Re: Veidrad hirmud

#169
Ma kardan putukaid, vihmausse( pm igasuguseid maolisi), vaikset jazzmuusikat, seda kui mul öösel varbad teki alt väljas on :( näen kogu aeg, et keegi hammustab need ära :D, kõrgust (elan 2.korrusel aga ikkagi), vaime ja öösel põranda kriuksumist. Tekitab külmavärinaid. Kardan ka külalisi, kes viibivad minuga samas toas, eriti kui magavad täispuhutud madratsil, see krigistamine ajab judinad peale. Ja SUURIM HIRM, duzi all käies kardan, et lämbun ära. Pesen alati sooja/kuuma veega ja vannituba on alati auru täis, raske hingata :D Vot sellised hirmud siis... On kellelgi veel sarnaseid kogemusi? :)

Re: Veidrad hirmud

#179
Ma täitsa foobilin inimene. :) Ilmselt on imelikud hirmud, aga ise midagi naljakat ma küll neis ei näe, ilmselt ma olen piisavalt palju neid asju ise kartnud - peitust mängida (kardan, et kui olen peidus, siis ehmun, kui mind leitakse v kahtlane tunne on, kui ei tea, kaua mind juba jälgitud on), ma kardan peeglisse vaadata, kardan, et näen kedagi enda selja taga (isegi, kui tegu on mu enda ema v kassiga), ma kardan võtta kampsunit üle pea, sest kardan, et selle ajaga, kui kampsun on silmade ees, on midagi muutunud ja kui kampsuni ära võtan, ss näen kedagi v midagi. Ühesõnaga ma kardan, et keegi näeb või vaatab mind ja ma ise ei näe teda. Olen päris paranoiline ka, vahel isegi kahtlaselt paranoiline, kui olen kirjutanud kirja kellegile võõrale (treenerile, facebookis midagi müüvale inimesele, kellegi vanemale), siis kirjutan seda kirja umbes veerand tundi, et kõik oleks kirjas ja õige. Ma ei suuda lihtsalt saata ära kirja, kus on mõned sõnad natuke vales järjekorras v kus mul on võimalus endast halb mulje jätta. Ja no siis kardan, et see inimene näeb, kui kaua ma kirjutan ja arvab, et ma ei suuda kirjutadagi ja hakkab must halvasti arvama. Vihkan seda, sest olen hakanud aru saama, et kujutan endale seda ette. Kõik teised kirjutavad nii, kuidas tuleb ja lihtsalt edastavad sõnumi, aga mina pean hakkama õigeid sõnu ja väljendeid mõtlema. Viimane hirm, mis pole enam isegi natuke naljakas on see, et ma ei suuda enda unistust täide viia, kutsekooli lõpetada ja enda unistuste tööd teha, sest ei saa enda eluga enam hakkama. Olen paranoiline, iga pilk tähendab kohe minu vihkamist ja näen alati vaeva, et ma inimestele ei nähvaks, kui keegi minuga juttu alustab. Nojah. Kergem on küll nüüd.
Vasta

Mine “Hirmud”