Häbenen söömist

#1
Tere, probleem selline, et ma häbenen süüa. Näiteks kui ma pere ees söön, siis mul peas pidevalt vasardab, et "jestas, sa sööd ju nii palju, paksuke", pidevalt on tunne, et inimesed vaatavad, kui ma söön jne. Siiani olen üritanud hirmudest üle olla ja kodus pigem salaja süüa, kuid see hakkab vaikselt elu segama. Mis ma tegema peaks? Mainin ka seda, et kunagi näljutasin ka. Kahjuks psühholoogi poole pöörduda pole võimalik.

Re: Häbenen söömist

#2
Kui tohib küsida, siis miks pole võimalik psühholoogi poole pöörduda? Kui mujale ei saa, siis koolis peaks ju ikka olemas olema? Eks see kõik ole tõenäoliselt ikka seoses nendesamade varasemate toitumisprobleemidega. Neist ongi üksi üsna raske üle saada, spetsialisti tugi kuluks siin igal juhul ära.

Kas sa toitumishäirete teemal mõnda raamatut oled lugenud? Ehk saaksid natuke tuge just raamatukogust. Konkreetselt soovitada ei oska, olen ise lugenud vaid raamatut, mis räägib pere toest toitumishäirega pereliikme puhul.

Re: Häbenen söömist

#4
Tere mure selline ma ei julge enam kodus süüa võta kuna täna kui ma ütlesin emmele et ma olen alakaalus siis ta ütles et tule söö siis ütles emme elukaaslane et nii näljane olen et alles sõime see oli 4 tundi tagasi aga emme ütles et ma võin süüa krõbinaid kui ma tahan ja nii see oligi ma kardan nüüd süüa võtta kui emme küsis kas mul kõht täis siis ütlesin jah aga tegelikult on tühi kardsin öelda palun aidake kuidas ma enam ei kardaks süüa võtta olen 10 aastane tüdruk.

Re: Häbenen söömist

#6
Tere

Hea, et muret jagasid!

Mainid, et süües Sul endal peas nagu mingi hääl ütleb, et sööd nii palju. Kas mõtled pigem söögikordi või söögikoguseid - ehk siis kas Sulle tundub pigem, et sööd tihti või et sööd palju?
Salaja söömine kah ei ole okei. Kui tahad, võime koos arutada, milline oleks üks norm päevamenüü.

Ma arvan, et ma ütleks sellele elukaaslasele rahulikult ja veidi naljaga, et "jap, väga näljane olen", võtaks selle söögi ja asi ants.
Pigem ehk ära hakka söömist õigustama läbi selle, et alakaalus oled. Ütlegi lihtsalt, et jah, näljane olen, võtad söögi ja minek. Söömine on selline tegevus, mida ei ole vaja õigustada.
Kuigi, peab tunnistama, et see Sinu kirjeldatud ema elukaaslase poolt kommenteerimine on lihtsalt tobe.
Võid mõelda ka sellele, et sööksid toitvalt ja tervislikult. Krõbinate asemel toidab ehk mõni toekam võileib paremini?

Kui psühholoogi juurde ühel või teisel põhjusel ei lähe, siis soovitan psühholoogile kirjutada näiteks läbi selle lahenduse: http://peaasi.ee/kysi-noustajalt/

Kindlasti ära jäta seda muret sinnapaika! See on mure ning sellega peab tegelema!
“It's what you've done with your time, how you've chosen to spend your days, and whom you've touched this year. That, to me, is the greatest measure of success.”
― R.J. Palacio, Wonder
Vasta

Mine “Toitumine”