Lihtsalt üks lugu

#1
Ma mäletan kui ma tulin seda teemat lugema, lootsin ma leida ju mõne sarnase loo. Et mitte kõlada nagu ma oelskin mingi halva tahtega, aga ma tahtsin vaid tunda, et ma pole üksi. Et see, mis minuga juhtus ei ole ainukordne. Ja mis ma leidsin terve see teema tundus olevat täis mingeid liba lugusid. Mis teil viga on, kas te tõesti ei mõista kuidas see paneb päris ohvrid end tundma. No sorry teoste kohta ma ei tea, aga mina tundsin ennast veel väärtusematult kui ennem. Kas see on mingi nali, kuidas nad ei mõista, et see on vale.
Vägistamine on asi, mis võtab sinust tüki. Tüki, mida tagasi ei ole enam nii lihtne saada, isegi mitte kõige tugevamail. Normaalselt ei ole võimalik enam elada, tänaval on hirm käia äkki juhtub uuesti midagi sellist. Isegi oma sõprade ja pere puudutsed teevad hinges nii haiget, et seda ei ole võiamlik taluda. Iga puudutus paneb lausa võpatama hirmus, et see on keegi kes tahab jälle liiga teha.
Ah, natuke minu loost ka siis, mulle meeldib rohkem oma emotsioone kirjuatada kui asju, mis juhtus. Igastahes mind vägistas üks mus sõbra sõber. Teate sõne vägistama on isegi raske kasutada, ma suudan kirjutada nii, aga ma ei suuda seda kõvasti välja öelda isegi üksi olles. Ma eile prrovisin kui ma üksi kodus olin, aga ma ei jõudnudki kaugemale kui selleni, et ma olin maas kägaras, aga ma ei suuda nutta. Ma tahaks peksta midagi, nutta või karjuda või kuidagi neist emotsioonidest lahti saada, aga ei ole ma veel leidnud sellesk õiget viisi. Tuleb õppida elama sellise valuga, pidevate piltidega oma silme ees. Sel ajal kui ta mind vägistas ma ei teinud suudki lahti, ma lihtsalt lamasin, ma ei suutunud karjuda ega peksta ega midagi. Ma poleks kunagi uskunud, et mina kunagi nii abitu olen, ma olen alati olnud võitleja. Ja tol hetkel ma lihtsalt ootasin ja ootasin kuni kõik lõppeks.
Ma mäletan isegi suht vähe, ma arvan et mu teadvus üritab mind kaitsta mitte lastes mul meenutada, mis veel juhtus. Seetõttu ma mäletangi vaid ükskuid momente kõigest. Aga neist piisab, et ma ei suudaks normaalselt funktsioneerida. Et ma näeksin õudusunenägusid iga viimane kui öö, isegi päevasel ajal tulevad mu silme ette pildid, mis halavad mu. Tahaksin lihtsalt kägarasse tõmmata ja lasta kõigel mööda minna. Ükskõik mida teha, et see valu kaoks. Ma tunnen ennast süüdi, ma tean, et ma ei peaks. Aga ma oelksin ju võinud karjuda ja peksta keegi oleks ikka mind kuulnud, aga ma ei teinud seda nii et ma olen ise süüdi.
Noh ega ma rohkemat väga midagi kirjutada ei oska, ma lihtsalt tahtsin kirjutada, et kui mõni tüdruk kellega midagi sellist juhtub tuleb siia lugema, näeb et ta ei ole üksi. Ma tahan ka, et need teised kes valelugusid siia kirjutavad mõistaksid kui palju see teeb haiget.
Ja uskuge kõik saab korda millalgi. Kõik üha kinnitavad, et rääkimine aitab, noh mind saadeti ka psühholoogi juurde peale seda kui ma suguhaiguste testil käisin, ma olen kidel et see kunagi aitab. Aga eks ma katsun senini hakkama saada. Millalgi ju peavad asjad paremaks minema.

Re: Lihtsalt üks lugu

#3
Väga kahju, et selline asi juhtus sul, aga proovi ilusti hakkama saada. Väga hea ka, et sa sellest kellelegi rääkisid. Sest enda teada ei tohiks selliseid asju hoida.
Kohtusid armastus ja sõprus. Armastus küsis sõpruselt:" Kui mina olen maailmas olemas, siis miks sind vaja on?"
Sõprus vastas:"Et jätta naeratus sinna, kuhu sina jätad pisarad"

Re: Lihtsalt üks lugu

#6
Tartukas kirjutas:Oota, aga kui sa vastu ei hakanud, siis ei ei olnud ju seksuaalne vägivald või vägistamine, võib-olla kutt arvas, et sa lihtsalt süütu ja oled asjaga nõus?
oli küll vägistamine. kutt sai raudselt aru, et tüdruk ei tahtnud.

mitteteemaautor.
Vasta

Mine “Seksuaalne vägivald eakaaslaste poolt”

cron